Olla lihtsalt tüdruk

ALAN PROOSA

Mängufilm „Tüdruk“ („Girl“, Belgia 2018, 109 min), režissöör Lukas Dhont, stsenaristid Lukas Dhont ja Angelo Tijssens, operaator Frank van den Eeden, helilooja Valentin Hadjadj. Osades Victor Polster, Tijmen Govaerts, Arieh Worthalter, Oliver Bodart jt.

„Tüdruk“ on Belgia noore filmirežissööri Lukas Dhonti esimene täispikk, rohkelt tähelepanu ja mainekaid auhindu võitnud sügavalt humanistlik film, mis annab vaatajaile haruldaselt ausa võimaluse mõista ja kogeda transsooliste probleeme, valu ja rõõmegi. Pisaraid kiskuva filmi lugu põhineb suuresti tõsielulistel sündmustel. Siin pole mingeid üleliigseid vilesid, kellasid ega pinnapealset tulevärki. Filmi suurim voorus ja saavutus on see, et ühe transtüdruku lugu jutustatakse võimalikult realistlikult ja siiralt.

Aga see ei ole sama reaalsus, kui ka sina oled niisugune tüdruk, tõeline kaunitar, pärit Valgast või Viljandist. Paari aasta eest ei tahtnudki enam keskkooli minna. Nii keeruline on SRS (sexual reassignment surgery) ehk soovahetusoperatsiooni ja muude oppide tarvis raha kokku saada … Pluss rinoplastika. Sul on kauneim nägu juba praegugi ja ma arvan, et sa tegelikult ei vaja seda nägu feminiseerivat kirurgiat (FFS – facial feminizing surgery), aga muidugi on igati mõistetav, et soovid korrigeerida ka oma nina, mida koolikaaslased on kunagi veidi deformeerinud.

Keskkond Lara ümber on turvaline ja toetav, tal on ülimalt hooliv ja mõistev isa ning armas väikevend. Nad on ära kolinud eelmisest linnast, et Lara saaks teostada oma unistuse – saada baleriiniks. Värskel tantsuakadeemia õpilasel on hea meel, et ei pea enam oma endises koolis käima. Ta on õnnelik, kuna liigub unistuse täitumise poole.

Lara ei koge peaaegu üldse ühiskonna mõistmatust või diskrimineerimist, v. a mõni ebameeldiv moment või torked. Tundub, et ühiskond aktsepteerib Larat tüdrukuna ja see pole ka ime – ta on sulnis, õrn, loomulikult naiselik ja ka ülimalt kaunis. Võib öelda, et ta on tüdrukuna täiesti passable (passing on enamikule transinimestest väga oluline – see on saavutus või omadus olla oma tõelises, ihaldatud soos veenev, usutav ja aktsepteeritud).

Erinevalt paljudest teistest kväärfilmidest ei ole „Tüdrukus“ määravat konflikti või draamat, mis murrab sisse agressioonina väljastpoolt, ühiskonnast. Siin on kõige probleemsem ja olulisem peategelase sisevõitlus, ta tahab jõuda endani, olla see, kes ta oma hinges on ja tahab olla – tüdruk – ja olla seejuures võimekas, kõrgel tasemel baleriin. Lara sooline düsfooria (gender dysphoria, konflikt bioloogilise ning sotsiaalse soo vahel) on nii intensiivne, et ta ei jõua ära oodata, millal ometi hormoonravi tulemusi hakkab andma, millal ometi saab selle sugu korrigeeriva operatsiooni teha, et lõpuks ometi olla tüdruk. Tema psühholoog ning arstid kinnitavad talle siiralt ja toetavalt, et ta ongi juba tüdruk, Lara aga, murdeeale kohaselt kannatamatuna, soovib suurendada oma östrogeenitablettide ja seega ka testosterooni­blokeerijate doosi, et kiiremini jõuda endaga rahuloluni. Hoolimata sellest, et teised tajuvad teda naissoolisena, süvenevad depressioon ja sooline düsfooria üha enam ja enam. Tal tekivad söömishäired, balletitreeningud on ülikurnavad ja rasked, isa ja arstid on tüdruku tervise pärast mures. Sellest hoolimata jätkab ta enne kooli ja tantsutunde tugeva teibi abil oma genitaalide peitmist (ingl tucking), mis kurnab, hävitab ning vigastab tema noort keha ja vaimu. Need peavad aga olema palju paremas olukorras, et läbida kahe aasta või veidi vähema aja pärast, Lara jaoks aga piinavalt kaugesse-kaugesse tulevikku jääv, sookorrigeerimise operatsioon.

Larat mängiv 16aastane, vägagi loomuliku androgüünse välimusega Victor Polster teeb selles rollis, ühtlasi ka oma näitlejadebüüdis, uskumatult veenva, ülimõjuva ja -liigutava soorituse. See film suudab luua tohutu empaatiavälja. Meil on võimalus näha, lausa kogedagi seda rasket teekonda ja võitlust, mis on osaks ja koormaks vähestele, kes aga on meie seas olemas ja väärivad tunnustust, hellust, mõistmist, tuge. Võitlus on reaalne. Filmi intiimset ja realistlikku mõju toetavad ning aitavad luua ka sageli käsikaameraga filmitud kaadrid. Need on pisut otsivad ja kohati ebalevad nagu Laragi, ja keskenduvad pigem detailidele kui kompositsioonile.

Filmis on olulised peegeldused ja läbi peegelduste vaatamine, (enda) nägemine. Kui Lara koolist rongiga koju sõidab, vaatab ta küll aeg-ajalt ringi, aga on täiesti omaette, sügaval endas … Kaamera näitab meile tema peegeldust rongi klaas­akendel. Keegi ei osuta talle liigset tähelepanu, ta on tüdruk, kuid tunneb paraku ise, et ei ole seda piisavalt. Enamasti on Lara oma leebel, pisut melanhoolsel ja tagasihoidlikul moel nendes peegeldustes ülimalt kaunis ja naiselik, haavatav, vahel ka ootamatult maskuliinne, võõras ja külm, justkui näeksime seda peegeldust läbi Lara enda silmade, läbi tema pingete ning enesekriitika.

Peegel näitab meile seda, millega oleme enda puhul rahul, nii nagu ta näitab halastamatult sedagi, millega meil on palju raskem leppida. Näeme, kuidas peategelase keha ja figuur muutuvad hormoonasendusravi abil tema enesetajule vastavamaks, naiselikumaks, aga me ei saa silmi kinni pigistada ka paratamatu dissonantsi ees.

Laras on tärkamas ka murdeealise uudishimu kogeda seksuaalset. Isa pärimise peale, kas koolis on kutte, kes talle meeldivad, vastab ta puiklevalt ja huvitust teesklevalt: kust sa võtad, et mulle poisid meeldivad? Paus. Ja isa küsib naeratades, et kas talle meeldivad siis hoopis tüdrukud?!

Oleks vaid kõik lapsevanemad nii inimlikud ja mõistlikud, tingimusteta armastusega! Lara isa loob hoolivast ja targast lapsevanemast väga tugeva eeskuju. Lapsevanemana ollakse läbi kukkunud siis, kui hülgad oma LGBT-lapse või keeldud nägemast teda sellisena, nagu ta on – mitte siis, kui sul on LGBT-laps. Sellistest nähtustest tuleb aru saada, lapsi tuleb püüda mõista ja õppida mõistma, aktsepteerima. Laral pole vajadust põgeneda, minna tänavale, otsida endale uus perekond omasuguste, sageli ühiskonnas marginaliseeritute seast.

Kui üldse sellele filmile midagi ette heita, siis oleks see võinud olla pisut kompaktsem. Kuid kogu see vahest kohati aeglane kulgemine teenib oma eesmärki ja on n-ö eelsoojenduseks filmi viimases osas aset leidvale jahmatavale lahendust pakkuvale valusale sekkumisele.

Mida arvavad sellest filmist LGBT-temaatikal keelt teritavad, lahmivad, sappi pritsivad küünikud? Kas nad üldse vaevuvad seda filmi vaatama või tembeldavad kohe järjekordseks homo- või LGBT-propagandaks, mida neile väidetavalt uksest ja aknast peale surutakse? Või kostab taas küündimatuid kitsarinnalisi avaldusi à la mille jumal on kord loonud, seda inimene muuta ega korrigeerida ei tohi, poiss olgu ikka poiss ja tüdruk olgu tüdruk. Või et lapsele või murdeealisele segaduses noorukile võibki vabalt tunduda, et ta tahab ühel ilusal päeval olla hoopiski Batman või piimaauto, aga see on kõik täielik jama, paneme talle nüüd ilusti mõistuse pähe tagasi.

„Tüdruk“ oli ka Rakvere teise LGBT filmifestivali „Festheart“ programmis. Esimesele „Festheartile“ olid eelnenud protestid, paljude rakverlaste halvakspanu ning äärmiselt madalalaubaliselt argumenteeritud kriitika, nagu teeks see festival Rakverest kohe Eesti homopealinna, ja et linn ei tohiks maksumaksja rahaga niisuguseid üritusi toetada.

„Tüdruk“ pole mingi ahistav ja pealesurutud propaganda, vaid selge teadvustus ja üleskutse olla mõistvam, empaatilisem, avara silmaringiga parem inimene. „Tüdruk“ näitabki sinnapoole valgust. Kas me suudame jõuda empaatilisema maailmani või peame takerduma rumalusse ning võitlema tüütute tuuleveskitega, mis ei taha kaduda?