Odaotsa ordu

Animafestival „Animist“ näitas ava-aastal, et pinnast, millest võiks võrsuda üks korralik animafestival, on piisavalt.

TRISTAN PRIIMÄGI

Ulrich Seidli surematus teoses „Paradiis. Armastus“1 nimetakse animaatoriteks Keenia noormehi, kes äratasid korpulentsetes Euroopa daamides kolmanda nooruse. Eesti animaatorid on olnud juba mõnda aega varjusurmas – vähemalt puudutab see sobivat loominguväljundit oma kodumaal –, aga nüüd on lisandunud festivalikalendrisse „Animist“, millega püütakse siinsele animafestivalikultuurile taas elu sisse puhuda. Kui vaadata kas või reipas valveseisakus odaotsa Sander Joone kujundatud festivalilogol, tundub, et potentsi selleks ettevõtmiseks peaks piisama. Kas aga piisas? Nagu esimesel korral ikka, oli siin teatud kohmitsemist, häbelikku äratundmist ja ka sooja sümpaatiat. Lahku minnes jäi sisse tunne, et miks mitte kohtuda veel teinekordki.

Reanimated dreams

Filmifestivali nimi „Animist“ tundub lisaks animatsiooniviitele hästi sobivat ka Eestis (vähemalt kunagi) populaarse animistliku maailmapildiga, mille kohaselt on kõigis ja kõiges meie ümber oma hing. Nutirevolutsiooni barrikaadidel äppide ja idudega vehkides on paljude hingesoppi jäänud ometi uskumus, et oleme loodusega ühte kasvanud. Eestlase meelispaik võiks vabalt olla 5G-leviga hiis.

Oma hing on enamasti ka filmifestivalil. Animafilmide festivalid – nii on see mulle napile kokkupuutele vaatamata seni tundunud – püüdlevad selles suunas, et olla näidatavate filmide nägu. Animatsioonil on filmimaailmas litsents olla kummalisem, vabam, miks mitte ka lapsikum kui muudel filmiliikidel, festivalidel samamoodi. Tihti leidsid PÖFFi kõige kummalisemad sündmused aset just „Animated Dreamsi“ alafestivali värvides, kuni kõnealune üritus pakiti ontlikumasse pakendisse „PÖFF Shorts“. Ulakaid lapsi tuleb ju ikka korrale kutsuda. Nüüd pürgib „Animist“ nende järeltulijaks, võttes „PÖFF Shortsilt“ üle ka traditsioonilise uute Eesti animafilmide ühise esilinastuse. Avamisel näidati neist lausa nelja: „Nelja kivi“, „Näotuvastust“, „Toonekurge“ ja „Üht imelist meest“.2 Lootuses, et neid filme on tulevikus võimalik kinolevisse jõudmise tõttu põhjalikumalt käsitleda, siinkohal ma seda tegema ei hakka. Mainin vaid, et kõige sügavama mulje jättis mulle budistlike kajadega „Neli kivi“ ühe munga sees käivast võitlusest askeesi ja ihade vahel. Seal on nii huumorit kui ka sügavat melanhooliat, ja vahepeal peegeldus tema kiusatud silmadest Priit ja Olga Pärna meisterlik „Lendurid koduteel“ (2014). Sellise avaseansiga tõmbas „Animist“ oodatult avamise rahvast täis ja intrigeerivalt värvikirev Eesti animafilmide komplekt jättis taas soodsa mulje. Midagi meil siin ikka toimub.

Parima lühianimatsiooni auhinna võitnud „Ta ei saa elada ilma kosmoseta“ meenutas oma nostalgilise kosmosenägemusega Rainer Jancise „Kosmonauti“ (2019). Noorema põlvkonna esindaja arvates oli see kurb film, sest kosmonaudil ei õnnestunud täita oma elu unistust.

Kaader filmist

Iga festivali visiitkaart on selle võistlusprogramm, ja „Animist“ pani juba ava-aastal välja 38 filmiga põhivõistluse, mille sisust on pikemalt juttu vastasküljel. Seansid toimusid Kai kunstikeskuse kinosaalis ja järgmisel päeval EKA peahoone saalis. Vormistusest vaid niipalju, et Kais oli huvitav ja igikestev kogemus seansside ajal just leida see õige kehakuju, mis sobiks astmelise põrandapinna ja sellele asetatud patjadega. Merle Karusoost rääkiva dokfilmi „Sõelaga vett“3 esilinastuse piltidelt võis märgata, et vedelate kehade kooshoidmiseks olid sinna tekkinud täisnurgad, nagu alt ära saetud jalgadega toolid. Ehk oli põhjuseks „Animisti“ akrobaatilise treeninglaagri tagasiside.

Kunstisaalis

Lisaks filmiprogrammile tõid „Animisti“ kunstilised juhid Priit Tender ja Mari Kivi mitut puhku esile ka EKAs üles pandud kunstinäituse, mis pidi presenteerima kunsti ja animatsiooni kohtumisviise. Näituse hollandlasest kuraator (ühtlasi üks rahvusvahelise žürii liikmeist) Gerben Schermer oli EKA näitusesaali välja pannud rea enamasti liikuva pildiga töid. Püüdes teha selget vahet kinosaalis linastuvate animafilmide ja kunstisaalis näidatavate animafilmide vahel, tuli mul aga õige pea end lööduks tunnistada, sest mitmed näitusesaali väljapanekus olidki tegelikult lühianimafilmid, nende hulgas ka näiteks Anu-Laura Tuttelbergi portselanloomadega „Talv vihmametsas“ (2019). Sama materjaliga mängiti aga väga meeldejäävalt ka kohe selle kõrval: seinale maaliti projektori valgusvihus hiinlase Geng Xue lühifilm „Härra Meri“ („Mr. Sea“, 2014), mis põhineb Hiina viimase, Quingi dünastia (1644–1912) ajast pärit muinaslool avastajast, prostituudist ja kiusatusse viivast maost. Kirg, veri ja portselan – puhas ilu.

Väike segadus tekkis seetõttu, et tööde nimekiri ja tutvustus oli trükitud näituse reklaammaterjali teisele küljele, kust oli seda võrdlemisi keeruline üles leida. Seetõttu vaatasin kõik tööd kõigepealt pimesi läbi ja alles siis lugesin, mis teosed need on ja kelle tehtud. Näitus ise oli väga tänuväärne katse liigutada animatsioon välja pelgalt nn multifilmiformaadi raamidest ja näidata seda millegi laiemana, mida see ka kahtlemata on.

Saba ja sarved

Mõnepäevasel „Animistil“ oleks muidugi võinud kogeda ja osaleda rohkem, aga kodulinnas toimuvate rahvusvaheliste üritustega on alati see häda, et „rahvusvahelised“ on need küll jah kõigile neile, kes on neil osalemiseks oma kodukandi koos sinna kuuluvate sekeldustega kaugele selja taha jätnud. Tallinlasel pole aga Tallinna festivali eest kuskile pageda ja vahel jääb endast lihtsalt mulje kui žonglöörist, kes üritab pallide allakukkumise vahepeal paar filmikest kiirelt sisse kammida. Kõik muu pöörleb samamoodi edasi – pere-, töö- ja sugulaskohustused ning kõik teised projektid – ning aja ümberjaotamise asemel tuleb füüsikaseadusi eirata ja igasse minutisse maksimaalselt aega suruda.

Uuele festivalile elu sisse puhuma hakates ei tea ju kunagi ette, milline olend välja tuleb. „Animistil“ tunduvad ava-aastal olevat selgelt eristatavad nii saba kui sarved, oma näojoonte väljakujunemiseks tuleb tal veel ilmselt enne pisut kasvada lasta. Nägu tundus mõnele külastajale olevat pööratud pigem ida kui lääne suunas. Festivali programmijuht Kamila Kučíková on slovakist EKA lektor ning kavast leidis poola animatsioonile pühendatud eriprogrammi „O!PLA“ ja kaks festivali peaauhinda läks Venemaale. Parima lühianimatsiooni preemia sai legendaarne tegija Konstantin Bronzit 2019. aasta filmi „Ta ei saa elada ilma kosmoseta“4 eest, mis on omamoodi järg Bronziti Oscarile nomineeritud filmile „Me ei saa elada ilma kosmoseta“5, ja tudengifilmide kategoorias tunnistati parimaks Kirill Hatšaturovi „Alasti“.

Seda, milliseks selle festivali nägu kujuneb või kas tal üldse kujuneda lastakse, näitab tulevik. Ava-aastal olid „Animistil“ ehk mõned tüüpilised debütandi raskused, mis on vaja ületada (ennekõike see, kuidas inimesed ürituseni tuua), aga animafilm Eestis kindlasti oma festivali vajab. Nüüd on esimene samm tehtud.

1 „Paradies: Liebe“, Ulrich Seidl, 2012.

2 „Neli kivi“, Francesco Rosso, 2021; „Näotuvastus“, Martinus Klemet, 2021; „Toonekurg“, Morten Tšinakov ja Lucija Mrzljak, 2020; „Üks imeline mees“, Jonas Taul, 2021.

3 „Sõelaga vett. Merle Karusoo“, Madli Lääne, Kristin Raup, 2021.

4 „Он не может жить без космоса“, Konstantin Bronzit, 2019.

5 „Мы не можем жить без космоса“, Konstantin Bronzit, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht