Ninadest, rahast ja kiiruse kirglikust kergusest

„Tähtsad ninad“ ja „Vaba raha“ on kaks värsket eesti mängufilmipilti, mis räägivad uudsel moel tänapäeva majandusest.

MARTIN OJA

Mängufilm „Tähtsad ninad“ (Nafta Films, Eesti 2023, 90 min), režissöör Ingomar Vihmar, stsenarist Martin Algus, operaatorid Diego Alejandro Barajas, Arvid Tampuu, Janar Volmer ja Ergo Treier, helilooja Leslie Laasner, produtsent Esko Rips. Osades Ruben Tolk, Robert Alexander Peets, Mattias Naan, Saara Pius, Mait Malmsten, Lumi Soomets, Elo-Mirt Oja, Kleer Maibaum jt.

Mängufilm „Vaba raha“ (Tallifornia, Eesti 2023, 105 min), režissöör-stsenarist Rain Rannu, operaator Ants Tammik, helilooja Bert on Beats, produtsendid Tõnu Hiielaid ja Rain Rannu. Osades Miklós Bányai, Märt Pius, Ivo Uukkivi, Steffi Pähn, Amanda Hermiine Künnapas, Einar Kuusk jt.

Vahel on põnev jälgida, kuidas lapsevanemad oma võsude kasvatamisega hakkama saavad. Nii võib noppida nippe ja mõnikord arendada targutades ka seda ebaprofessionaalset, kuid mahlakat rahvapsühholoogiat, mis on üks lemmikmeelelahutusi nii meie tarmukal maal kui mujalgi. Selle käigus kipub järjekindlalt korduma üks mõte: vanemaks olemisel ja juhiametil on palju ühist. Korralikult toimivas peres on raamatupidamis- ja planeerimisüksus, toitlustus- ja logistikaosakond ning perepeal avaneb aeg-ajalt võimalus delegeerida ja premeerida. Kui vanema käe all on lapsed terved ja õnnelikud, võiks teda juhiametisse palkamisel usaldada ka firmaomanik või asutuse nõukogu. Paralleel pere ja asutuse vahel on üks alustalasid, millele on ehitatud ka äsja konoekraanile jõudnud komöödiafilm „Tähtsad ninad“.

Kuna levitajad olid ühele joonele rihtinud filmi kinolevi ja koolivaheaja, õnnestus mul hõlpsalt kinno kutsuda ka 14aastane noortefilmi- ja põlvkonnaekspert.

Kaspar (K): „Igav ei hakanud. Kogu aeg oli huvitav.“

Martin (M): „Aga mis sõna iseloomustab seda filmi kõige rohkem?“

K: „Las ma mõtlen … Õpetlik.“

M: „Mida see siis õpetab?“

K: „Seda, kuidas äri ajada. Et ei tasu tühjalt kulutusi teha, muidu võib pankrotti minna. Ja seda ka, et oskus, mingi väike ja mõttetu oskus võib elus kasuks tulla.“

M: „Nagu sõudmisoskus?“

K: „Jah, nagu sõudetreeneri amet.“

Mattias Naan, kes on Eesti filmi andmebaasis tituleeritud „Balti Filmi- ja Meediakoolis monteerimist õppinud koomikuks“, kehastabki sõudetreener Arturit, kes parajasti tööst ilma jäänuna uusi väljakutseid otsib. Teine tegevusliin hõlmab ta poega Oliveri (Ruben Tolk) ning tolle sõpra Sassi (Robert Alexander Peets). 13aastaste poiste ees seisev ülesanne on loomult üsna sarnane. Nimelt pannakse põhikooli lõpuklassides praegu suurt rõhku igasugusele leiutamisele ning Sassi ja Oliveri koolis ongi just kulmineerumas leiutajate konkurss. „Ei saa plikadele alla jääda!“ oli omal ajal vettpidav ja kaljukindel motivaator, mis iga poisi liikuma pani. Vähemalt selle filmi põhjal elab see mõtteviis edasi ka soovõrdsust taotlevas koolis. Paraku jääb poiste vaimusünnitis tüdrukute omale kõvasti alla nii innovatsiooni kui ka kasutusmugavuse poolest. Ainus võimalus on panustada järgmisele tasandile: leida oma prototüübile toetaja ning alustada idufirmaga!

Olgu kohe ära öeldud, et ninakujulist prillihoidjat ei proovitagi filmis esitleda kui mõistlikku või hiilgavat tuleviku­ideed; sedasi välditakse automaatselt esimest labasuslibastust. Prillinina osutub hoopis sümboliks ja katalüsaatoriks, mis puhub hõõgvele sotsiaalsed tähendused ja lükkab liikuma loo. Hoolimata sellest, et filmis on vähe hoogsat märulit, ei lõdvene narratiivi pinge huvitaval kombel peaaegu hetkekski. Stsenarist Martin Algus (ta on tegutsenud ka näitleja ja näitekirjanikuna ning on muude tegemiste seas andnud selgroo filmidele „Sangarid“, „Talve“ ja „Klassikokkutulek 2“¹) on kasutanud igihaljast, Shakespeareʼi aegadest ja isegi antiigist tuntud võtet, mis tagab ühtviisi edukalt nii nalja kui ka traagika. Tihedalt kokku puutuvate tegelaste vahel tuleb luua teadmiste ebasümmeetria: üks pool tahab tingimata varjata mingit infot, mille teadasaamine mõjutaks lugu pöördumatult. Nii sünnib dramaatiline iroonia. Poisid loovad firma, aga palkavad juhiks Oliveri isa: palkavad mõistagi nii, et isa teada ei saa, et asja taga on poisid.

Näitlejate noorema põlvkonna esindajad mõjuvad kohati ujedalt, on aga siiski tublid ja toredad. Ruben Tolk on veidi Harry Potteri moodi, Robert Peetsi kehastatud Sass aga meenutab ühtaegu Art Garfunkelit ja tüüpilist Ameerika noortefilmide kiusajat. Pereema Karin (Saara Pius) mõjub korraga veenvalt ja oskab seejuures tagaplaanile jääda, Mattias Naan kannab aga tervet filmi oma õlgadel nagu Kalevipoeg lauakoormat. Naan on praeguseks leidnud kindla koha ja ustava austajaskonna püstijalakomöödia maastikul (see on mu subjektiivne arvamus) ning on siinmail üks väheseid, kelle huumor voolab vabalt, ilma pingutuseta. Siingi ta lihtsalt ei kehasta, vaid loob aktiivselt rolli, ja sellega seoses torkab pähe mõte, et Eestis pole juba aastakümneid olnud Abeli, Nõmmiku või Vesa-Matti Loiri kaliibriga ekraanikoomikut, kelle karjääri iseloomustavad nii kvaliteetsed kordused kui ka ülemeelikud üllatused ning keda vaataja ootab tagasi üha järgmistes filmides. Mine tea, ei taha ära sõnada.

Kas just näitlejaks, aga vähemalt osaline on filmis ka Tartu linn. Tartu ei manifesteeri end nimeliselt, vaid pöörab vaataja suunas oma rahuliku, suvisest kulgemisest kantud külje. Päikselisele Emajõele ja vaiksele Tähtverele lisandub montaažiga loodud hübriidmaastikku: Delta hoonest on saanud pank, kust poisid finantse taotlevad ja kuhu ulatuvad ka hämarate tegelaste mahhinatsioonid. Filmiteoorias on erinevate kohtade tervikuks liitmine ja ka muud ruumitehted tuntud „loova geograafia“ (creative geography) nimetuse all. See on sündinud filmikunsti algusaegadel, üsna tõenäoliselt inspireerituna tõdemusest, et filmi lõigates saab aja kokku suruda ning et sama saab teha ka ruumiga. Eriti efektiivselt mõjub väljajätt jälitusstseenides, mida pakub ka „Tähtsate ninade“ lõpp. Kulminatsioon Emajõe voogudel viitab jõuliselt „Supilinna Salaseltsile“². Ehk leidub mõnes aguli ärklitoas mossis ja sapine kriitik, kes nimetab omaette pomisedes „Tähtsaid ninasid“ „Supilinna salaseltsi“ klooniks. Sellega pole ma siiski nõus. Mitmes mõttes on „Tähtsad ninad“ küpsem ja paeluvam film. Arvestades „Supilinna salaseltsi“ sümpaatsust, on see kõnealusele linateosele pirakas kompliment.

Realiseerimata jätmisi eraldi välja tuua pole suuremat vajadust. Filmi algupoolest kumab hetkeks läbi Wes Andersoni vaibi; võib-olla on see minu illusioon, sest hajub taas kohe. Selle režissööri maailmast oleks aga eesti noorte- ja perefilmidel üht-teist õppida küll. Õigupoolest ei leiutata „Tähtsates ninades“ midagi väga uut, värskuspoolel on vaid kaks selget allikat. Lisaks Mattias Naanile loob atmosfääri Leslie Laasneri (tuntud ka Leslie Da Bassi produtsendinime all) helilooming, mis ühtaegu vormib emotsioone, saadab narratiivi ja vahel moodustab sellega ka kerge, hõrgu kontrasti. Raadioeetris pisut ära kurnatud HU? lood sobivad uues kontekstis hästi. Ingliskeelsete palade paigutuses on tunda pisut kõhklust – ilmselt on mõte liikunud rahvusvahelisele festivalipublikule. Muusikaga võikski selle filmi ülevaate lõpetada. Ah jaa: Ingomar Vihmar on režiiga panustanud selgelt ja teadlikult äratundmisele, olles mõneti ka mõtteline jätk Tolgi ja Maimiku sarjale „Hakkab jälle pihta“³. Mõlemas ekraaniloos on keskmes pere, Tartu ja selle aegruum: mugavust ja rahu nõudlev, parajalt turvaline ja parajalt pehmete probleemidega.

Koolides on leiutamisele lisaks üks teinegi õppeaine moodi läinud. Korra nädalas seavad lapsed sammud „Rahatarkuse“ tundi. „Selleks et lapsed kasvaksid rahatargaks, peaksid seda olema ka nende vanemad“ manitseb Swedbanki koduleht. Üks film, mida selles tunnis näidata võiks, on Rain Rannu värske finantskomöödia „Vaba raha“. Eriti hea oleks, kui filmi levitajad pärast kinosaalides kassa täitmist linateose tasuta koolilevisse lubaksid.

Investor ja mobiilimaksete arendaja Rain Rannu on uut tüüpi mees Eesti filmimaastikul: mõneti ükssarvikuga sarnanev müütiline tegelane on võidelnud välja finantsvabaduse, et tegeleda kunstiga. Või vähemalt levifilmide väntamisega. Vaatajate huviorbiiti ilmus ta „Ameerika suve“ (2016) ja „Ükssarvikuga“ (2019), olles kaudselt mantlipärija ka Õ-fraktsiooni ja nende tudengifilmide puhul, mida ei tehta BFMi kursuste raames (seda sorti tudengifilm on praegu suhtelises varjusurmas, aga see on omaette teema). Igatahes tähendab geriljastiilis filmitegemine sõltumatust või ainult väikest sõltuvust välisest rahastusest. Jõukama ettevõtja puhul ei tähenda see mõistagi tingimata nappe ressursse ega ka leppimist C-kategooria näitlejate, kodumaiste võttepaikade või alamõõduliste merekaatritega.

Mul on hea meel, et „Vaba raha“ on võrsunud insaideri sulest ja visioonist. Pole kindel, kas rahamaailmast kaugemale jääv stsenarist suudaks sedavõrd orgaaniliselt teemat kujutada, rääkida krüptokultuuri võludest ja valudest kohati muheda huumori, siis jälle eneseiroonia ja mõnusa küünilisusega (lapselaps paneb vanaema säästud finantsvõimenduse toel huugama ja sinna asi jääbki). Kui „Tähtsates ninades“ luuakse pinget peamiselt binaarses võtmes, siis „Vabas rahas“ on tegevusliine ja karaktereid rohkem, ent siingi kujuneb välja isa-poja, naise-mehe, võimude ja kelmide vaheline rindejoon. Mõnes stseenis on tunda, et lavastaja on katsetanud viimase kümnendi menusarjade stilistikat: ühe peategelase, küberavantürist Maximillioni (Miklós Bányai) Ida-Euroopa sidekick Branimir (Einar Kuusk) mõjub oma tüpaažiga viitena Jesse Pinkmanile seriaalist „Halvale teele“⁴.

Näitlejate koosseis on ühtlasem ja annab välja isegi tugevama keskmise kui „Tähtsates ninades“. Juba mainisin orgaanikat: hoogsale jutustusstiilile vaatamata tuleb see välja just tegelaste repliikides, miimikas ja žestides – taas on tabatud midagi nii omast inimese (ja tänapäeva eestlase) olemises. Steffi Pähn ja Amanda Hermiine Künnapas mõjuvad naistegelastena niimoodi, et nendega lausa peab arvestama, Ivo Uukkivi karikeerib delikaatsel moel vana kooli pangameest, kes vastandub krüptohullusele ja seisab kaljukindlalt oma mikrotootlusega fondide eest. Ei puudu ka taksojuht (Mikael Meema), kellega Nassib Talebki hea meelega juttu puhuks. Tuusad minirollid teevad Peeter Koppel, Indrek Kasela ja lavastaja ise.

Eesti teeb Hollywoodile ühes kategoorias kindlalt ära: meil on nimelt kaks Matt Damonit, neil ainult üks. „Vabas rahas“ mängib Piusi-vendadest Märt, kes kehastab maapoisilikku progejat Taavit, kelle kaudu tuuakse dramaatiline iroonia ka seda filmi kandma. Kui „Tähtsates ninades“ valitses teadmatus kaastegelase salarollist, siis siin ei aima kangelane oma kollase mälupulga väärtust, mis mõistagi kõigub siia-sinna, aga tõuseb vähemalt filmi tegevusajal kosmilistesse kõrgustesse. Vaatajal on teine ajaperspektiiv: mineviku suhtes on lihtne olla üleolevalt teadlik. See kõik on muidugi kommentaar tänapäeva infoühiskonnale, kus arusaamad bitcoin’i tegelikust ja tulevasest väärtusest on siiani tugevalt polariseerunud. Positiivne on, et filmis on asutud neutraalsele positsioonile: ühelt poolt inspireeritakse, teiselt poolt ironiseeritakse.

Vaoshoitud õpetust jagatakse ka suhtemudelite osas. Sellal kui Maximillion saab tünga raha toel sebitud tõusiktipsi käest, on Taavi ja tema tüdruksõbra suhted, vähemalt pealtnäha, rajatud teistele alustele. Eks sealtki kuma läbi naispoole turvatundeotsingut: progeja on tuntud kui nutikas, seejuures ka ohutuvõitu peretoitja, kes riisub kosjaturul tihtipeale rammusama koore. Filmis kujutatud suhtemudel on aga üllatavalt sümpaatne: liigse draamatamise asemel otsivad kaaslased koos lahendusi ja toetavad üksteist, seda ka Illiku laiu kultuspeol filmis. Peab mainima, et küllaltki tõetruu tripikujutus.

Ka „Vaba raha“ on märk uuest hingamisest eesti filmihelis. Hiphopi ja globaalse bassi produtsent Bert on Beats lõi nu-džässi, afrobiidi ja käreda kitarri-funk’i piiril kulgeva heliriba, mis astub dialoogi nii 70ndate lõpu ja 80ndate eesti filmisaundiga kui ka tänapäeva maailmaheliga. Filmi keskmes on pala, mis saadab Piusi rattasõitu: juba pelgalt sellistes komponentides nagu hipster, Kalamaja ja jalgratas on piisavalt hõllanduslikku, et osavalt varjata: loo seisukohalt pole sel rattasõidul suuremat tähtsust. Heliriba liigendavad järsud üleminekud, mis vastavad kohati filmi episoodidele. See on osa eelmainitud stilistikast, aga ka lühiajalise tähelepanuvõime ilming.

Kiire kasv, kiire info, kiire kasum on nüüd ainumõeldavad variandid. Ressurss on vaba vaid siis, kui tuleb kiirelt; tekst on vastuvõetav vaid siis, kui seda saab kiiresti lugeda. Seetõttu upub maailm piltidesse ja videotesse, mis on kõige kiiremalt loetavad tekstid. Visuaalne tähendusloogika on põimunud lahutamatusse sümbioosi sotsiaalmeediaga, tunginud argiellu ja veelgi enam rituaalidesse. Karikeerides pulma, mis allub Instagrami-loogikale, sunnib osalisi teineteisest ära pöörduma ja esinema ei kellelegi muule kui kaamerasilmale, muutub „Vaba raha“ topeltkodeerituks. Ühtaegu kritiseeritakse siin sündmusi, mida ka filmivälises maailmas samamoodi toime pannakse – ja võib liialduseta öelda, et lavastatakse, teiselt poolt aga osaletakse nende loomises, seades kahtluse alla, kas filmivälist maailma tegelikult üldse enam olemas on.

1 „Sangarid“, Jaak Kilmi, 2017; „Talve“, Ergo Kuld, 2019; „Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused“, René Vilbre, 2018.

2 „Supilinna salaselts“, Margus Paju, 2015.

3 „Hakkab jälle pihta“, Rain Tolk, Andres Maimik, 2012-2013.

4 „Breaking Bad“, Vince Gilligan, 2008–2013.