Naistest, meestest ja masinatest

„Titaani“ lavastajat Julia Ducournaud huvitavad füüsilised vormid ja tajud – ilu ja inetuse vahekord ja moonded, koletislikuks või ebardlikuks peetu, seksuaalsus, soolisus.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Titaan“ („Titane“, Prantsusmaa-Belgia, 108 min), režissöör-stsenarist Julia Ducournau, operaator Ruben Impens, helilooja Jim Williams. Osades Agathe Rousselle, Vincent Lindon, Bertrand Bonello, Garance Marillier jt.

Julia Ducournau nimi sai filmisõprade seas peaaegu päevapealt tuntuks 2016. aastal, mil tema Cannes’i filmifestivalil esilinastunud debüüt „Toorelt“1 pälvis kriitikute ühenduse FIPRESCI auhinna ning mitmed kuulutasid selle aasta šokeerivaimaks linalooks. Tagantjärele vaadates oli tegemist vaid soojendusega – viis aastat hiljem on Ducournau tagasi kordades pöörasema teosega, auhinnaks seekord juba filmifestivalide lipulaeva Cannes’i peapreemia Kuldne Palmioks.

Filmi „Toorelt“ keskmes oli teismeline taimetoitlane Justine (Garance Marillier), kelles tärkab pärast alandavat koolirituaali kannibalistlik lihahimu. Tungid, allasurutud pained ja ühiskonna norme eirav identiteet on esiplaanil ka „Titaanis“, kuid erinevalt eelkäija vaoshoitud tempost tehakse vaatajale seekord peaaegu igas stseenis korralikku šokiteraapiat.

Peategelanna Alexia (debütant Agathe Rousselle) on teinud lapsepõlves läbi autoõnnetuse, mille tagajärjel on tema pea külge paigaldatud titaanplaat. Suhe metalliga ei piirne väikese kaitsmega – kui vaataja taas täiskasvanud Alexiaga kohtub, on temast saanud autoesitlustel esinev tantsijanna. Irreaalsed pöörded siit alles algavad: naine astub suguühtesse ühega suurtest masinatest, osutub sarimõrvariks, pageb kodunt, kehastub ammu kadunud ning surnuks peetud poisiks ning poeb tolle tuletõrjujast isa Vincenti (prantsuse näitlejate raske­kahurväkke kuuluv Vincent Lindon) hoole alla. Ja „Titaan“ pole veel isegi poole peal!

Ducournaud huvitavad füüsilised vormid ja tajud – ilu ja inetuse vahekord ja moonded, koletislikuks või ebardlikuks peetu, seksuaalsus, soolisus. Lavastaja kasvas üles koos nahaarstist isa ja günekoloogist emaga, kelle avameelseid vestlusi oma patsientidest sai plikatirts õhtusöögilauas kuulata. Kuueaastase tütre viisid vanemad kinno vaatama Tobe Hooperi legendaarset ja brutaalset rapperit „Texase mootorsaemõrvad“,2 kodus mängisid telekast sageli kehaõuduse teerajaja David Cronenbergi filmid. Ei pea kandma Hercule Poirot’ vuntse, et hüüatada: see võib nii mõndagi selgitada!

„Titaanis“ loodud maailm on võikalt vägivaldne ja ometi kütkestavalt stiilne, vaheldumisi ligitõmbav ja eemaletõukav – täidetud vere, tati, okse ja kõikvõimalike teiste kehavedelikega, peidetud sinikate, tätoveeringute ja armide alla. Samal ajal on suur osa stseene hüperseksualiseeritud. Paljas ilu ja sädelev metall, nappides rõivastes näitsikud ja suured autod, diskovalguses sillerdavad lihased – totaalne objektistamine. „Titaani“ võiks nimetada vägivallaerootikaks, kuid see eeldaks millegi sordiini alla jätmist – sellises võrdluses on juba tegemist puhtakoelise pornograafiaga.

Lisaks Cronenbergi filmidele nagu „Kokkupõrge“ ja „Videodroom“3 on Ducournau lähtepuntiks 2000date alguse prantsuse uue ekstreemsusena tuntud liikumise filmid nagu Gaspar Noé „Ümberpöördumatu“4 või Pascal Laugier’ „Märtrid“5. Taluvuse piiride vaatlemine ning nihutamine on neis eraldi eesmärgiks. Lisaks on Ducournau inspiratsiooniallikatena välja toonud Pier Paolo Pasolinit, fotograaf Nan Goldinit, aga ka vanakreeka mütoloogiat ja Caravaggio maale.

„Titaanis“ loodud maailm on võikalt vägivaldne ja ometi kütkestavalt stiilne, vaheldumisi ligitõmbav ja eemaletõukav. Suur osa stseene on hüperseksualiseeritud: paljas ilu ja sädelev metall, nappides rõivastes näitsikud ja suured autod, diskovalguses sillerdavad lihased.

Kaader filmist

Ducournau ekraanile toodud košmaarne hullumeelsus meenutab mitmeti äsja mainitud Gaspar Noé sarnaselt luupainajalikke maastikke. Erinevalt Noést või pornograafiast on Ducournau aga kõike muud kui meestekeskne või labane. „Titaan“ on kui kliimaksini viidud „Kiired ja vihased“ („Fast & Furious“), selle nihestatud paroodia, alfaisase fantaasia antitees kaunitest naistest ja säravatest autodest, katse seda maailma mitte üksnes dekonstrueerida, vaid molekulaarsel tasandil laiali lõhkuda. Ducournau vaade on korraga soo- ja igasuguse kehalise vormi ülene, kuid samas üdini naiselik. Kõigi üle võlli liialduste juures kuuluvad filmi kõhedamate stseenide sekka ilmselt need, mis väga paljudele naistele on liigagi tuttavad – pimedas selja tagant lähenevad sammud, nilbitsevad külgelöömislaused, avalikus kohas meestekambast kõlavad viled ning reaktsioonita jäämisele järgnevad solvangud.

Alexia pole aga pelk saak, vaid ka kütt, kes vastab selle maailma morbiidsele perverssusele vähemalt sama raevukalt, kerides filmi hullumeelsuse kiirelt 11 peale. Silmade ekraanil hoidmine läheb hooti keeruliseks ka karastunumale vaatajale. Publikule tahetakse haiget teha nii füüsiliselt kui vaimselt, mis ilmselt võõristab märkimisväärse osa vaatajaid ning vihastab mõne täielikult välja. Ka kriitikute vastuvõtt on seni olnud polariseeritud – preemiate kõrvale näiteks kaks tärni viiest Guardiani nimekalt filmiajakirjanikult Peter Bradshaw’lt. Erinevalt suure osa peavoolu filmide multifilmilikust, meelelahutusliku laadiga vägivallast on „Titaani“ taotlus siiski erinev – lõhkuda lahti ka eelarvamusi, hoiakuid ja ühetaolisust, mis seda vägivalda nii iseenda kui üksteise suhtes üleüldse võimaldavad.

„Titaani“ tegelasi seob oma keha muutumine, hirm ja rahulolematus nende muutustega. Vananev Vincent süstib nooremate kolleegidega sammu pidamiseks endasse steroide, end poisiks riietanud Alexia autostub aegamööda. Hägustuvad piirid sugude vahel ning teemasid ja viiteid koguneb rohkelt – materiaalsus ja fetišeeritus, sooline vulavus ja rollidesse kätketus, inimlikkuse ja tehnoloogia segunemine, mütoloogia ja religioon, Uranos ja Gaia, Jeesus ja uue inimsuse sünd.

Teemaniitide nähtavale kiskumine ning nendega tegelemine on paraku erinevad asjad. Kuivõrd „Titaan“ ka esimestega intrigeerida ei püüa, ei jõuta käsitlustes kuigi kaugele. Vorm kipub sisu enda alla matma ning puudu jääb terviklikkusest. Vormimeistrina on Ducournau iseenesest eeskujulik. Ka filmi „Toorelt“ eest hoolitsenud Belgia operaatorit Ruben Impensit võib üksnes kiita, samuti grimmi- ja kunstnikutööd. Muusikavalik Caterina Casellist The Zombiese ja Future Islandsini on stseenitundlikult tehtud. Kohati sünnib sellest korralik filmimaagia, eredaimaks näiteks tuletõrjujate tantsupidu, mille über-maskuliinsus osutub ebakindlaks fassaadiks, kui kohtutakse millegi sinna maailma mitte sobituvaga.

Sageli mõjub „Titaan“ aga provokatsioonina provokatsiooni pärast. Emotsionaalne side tegelastega jääb seetõttu osaliseks. Nad on kirjutatud nõnda äärmuslikult katkisteks ja psühhopaatlikeks, et igasugust empaatiat, või veelgi enam sümpaatiat, on ka parima tahtmise juures keeruline saavutada.

Agressiivne visuaalsus (või visuaalne agressiivsus) on korraga nii „Titaani“ suurim tugevus kui ka nõrkus. Kuigi „Toorelt“ on omandanud šokeeriva maine, jagub tõeliselt rabavaid stseene filmi peale õigupoolest vaid käputäie jagu. Suur osa toimuvast jäi aimatavaks, mis tähendab, et pinge kogunes ennekõike vaatajasse endasse, arenes tema fantaasia viljana. Sama teeb veelgi peenemalt parasjagu kinodes jooksev Islandi psühholoogiline folkõudukas „Lambuke“,6 mis tegeleb samuti inimlikkuse eri vormidega. „Titaani“ tihedad torked ähvardavad seevastu hoopis tuimastada ning oma groteskis tõsiseltvõetavuse kaotada. Vaatajalt võetakse õhk ning aeg järele mõelda, kujutluse päralt jääb üsna vähe.

Meeldigu „Titaan“ või mitte, Ducournau on igal juhul juba ajalugu teinud. Juulis sai temast alles teine naislavastaja, kes Kuldse Palmioksa omanikuks on saanud, ning ainus, kes seda preemiat kellegagi ei jaganud. Saab näha, kuidas läheb Oscari-rallil, mille parima võõrfilmi kategooriasse Prantsusmaa „Titaani“ on esitanud. Igal juhul on raske ära oodata, millega 37aastane kartmatu lavastaja järgmiseks hakkama saab.

1 „Grave“, Julia Ducournau, 2016.

2 „The Texas Chain Saw Massacre“, Tobe Hooper, 1974.

3 „Crash“, David Cronenberg, 1996; „Videodrome“, David Cronenberg, 1983.

4 „Irréversible“, Gaspar Noé, 1992.

5 „Martyrs“, Pascal Laugier, 2008.

6 „Lamb“, Valdimar Jóhannsson, 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht