Mõnus suvine žanrirosolje

Filmid „Must telefon“ ja „Mõnele meeldib toorelt“ mõjuvad suveõhtul kui sahmakas jäävett näkku. Meel saab lahutatud ja jahutatud ning näpuotsaga jagub ka hirmu.

KASPAR VIILUP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Must telefon“ („The Black Phone“, USA 2021), režissöör Scott Derrickson, stsenaristid Scott Derrickson ja C. Robert Cargill, operaator Brett Jutkiewicz, helilooja Mark Korven. Osades Mason Thames, Madeleine McGraw, Ethan Hawke, Jeremy Davies, E. Roger Mitchell jt.

Mängufilm „Mõnele meeldib toorelt“ („Barbaque“, Prantsusmaa 2021), režissöör Fabrice Eboué, stsenaristid Fabrice Eboué ja Vincent Solignac, helilooja Guillaume Roussel. Osades Marina Foïs, Fabrice Eboué, Jean-François Cayrey, Lisa Do Couto Texeira jt.

Mis neid kaht filmi ühendab? Esmapilgul suurt mitte midagi: „Mõnele meeldib toorelt“ on totakas prantsuse õuduskomöödia, „Must telefon“ aga rõhutatult tume retrotriller, kui tahate, siis isegi stiihiline slasher. Küll aga peitub nende filmide sarnasus ja ühisosa sügavamal identiteedis, sest nii Scott Derrickson kui ka Fabrice Eboué ei karda murda žanrifilmi traditsiooni liigestest lahti ning uhmris peeneks pulbriks jahvatada, et segada kokku rosolje, mis mõjub kui filmikaleidoskoop. Erilaadne esteetika ja ajastud põrkuvad ning sulavad üheks, nii et üht polegi lõpuks võimalik teisest eristada.

Kuid selleski pole otseselt midagi erilist: žanrifilmi vundament on alati olnud laenamine, klassikutele austuse avaldamine, isegi omamoodi taastootmine. Antud juhul on küsimus aga paindlikkuses, millega seda on tehtud. Alatihti on jäänud õudusfilmid – eriti just õuduskomöödiad – kangeks ja rabedaks, sest kiputakse end liiga tõsiselt võtma, satutakse algmaterjalist hullupööra vaimustusse ja väsitatakse seega vaataja kiirelt ära. Kaua sa ikka jaksad vaadata, kuidas kari inimesi ekraanil tõsimeeli mingi täieliku jaburusega tegeleb? Antud juhul on aga kõik särtsakas ja hoogne, pole kardetud ka elutervet eneseirooniat ning irvitatakse selle üle, mida tehakse.

„Mustast telefonist“ ja „Mõnele meeldib toorelt“ rääkima hakates tuleb esmalt markeerida veel üht põhimõtet, mille poolest on need üksteisele üpris lähedal: mõlema puhul on taandatud filmist kõik üleliigne. Küllalt vägivaldselt on maha lõigatud kõik jäsemed, millel eeltöö käigus funktsiooni ei nähtud, alles on jäetud vaid tihe ning konkreetne tõmmis. Julmalt väljendudes võib isegi öelda, et seetõttu on valminud kaks täiesti, khm, mõttetut filmi.

Fabrice Eboué filmis „Mõnele meeldib toorelt“ panevad lihunikud Vincent (Fabrice Eboué) ja Sophie (Marina Foïs) poolkogemata müüki inimlihast singi, millest saab kiirelt hitt, ja suure menu tõttu tuleb neil hakata toorainet juurde hankima.

Kaader filmist

Kui iga normaalse ja täisverelise filmižanri puhul oleks see suurim solvang, siis õudusfilmivallas on see omamoodi nirvaana, kuhu jõuda. Kinosaalis istujat ei hakata tüütama keeruka sisu, käändude ega pööretega, isegi mitte ootamatustega. Suuresti teatakse juba ette, mida neist filmidest saada on, sest mõlema filmi sisu annab avada ühe lausega. „Mustas telefonis“ tegutseb müstiline mõrvar, kes röövib vaid ühe väikelinna lapsi. „Mõnele meeldib toorelt“ räägib lihunikest, kes hakkavad veganitest sinki tegema. Kõik on öeldud: nüüd on sada protsenti kindel, mida kinos saate.

Žanrifännidele on see aga hea uudis, sest mida paremat võikski ühelt õudusfilmilt suvel tahta. Pärast pikka puhkusepäeva, kui oled lesinud laisalt päikese käes ja õhtuks peast täiesti kapsas, mõjuvad need filmid kui sahmakas jäävett näkku, värskendavalt ja kargelt. Meel saab lahutatud ja jahutatud. Ja näpuotsaga jagub ka hirmu, mõistagi.

Totakas prantsuse komöödia steroididel

„Mõnele meeldib toorelt“ on prantsuse klassika, film, millesuguseid on sealmail tehtud juba aastakümneid. Mingil imekombel võtavad nad aga ikka needsamad komponendid, keeravad neist vaata et sama roa kokku, aga ikka sööme ja naeratame õndsalt. Kummaline ja eklektiline, totakas ja naiivne – üks tõupuhas prantsuse komöödia peab ikka neist reeglitest lähtuma. Fabrice Eboué on olnud oma ülesande kõrgusel, sest kõik see on tema filmis olemas, ning mitte lihtsalt olemas, vaid kümnekordselt alla joonitud ja punasega üle kirjutatud.

Kuigi, nagu olen juba maininud, peitub žanrifilmi tugevus tihti selles, et vaatajale pakutakse täpselt seda, mida ta ootab, siis on „Mõnele meeldib toorelt“ puhul aluseks võetud siiski üsna vähelevinud nišš – inimsööjafilm. Viimastel aastatel on sellest saanud küll omamoodi trenditeema, meenutagem näiteks Julia Ducournau „Toorest“ või ka tänavu valminud Mimi Cave’i „Värsket“.1 Ent kui enamasti on nende filmide algimpulsiks omamoodi hälve, mõte, et inimsöömine on midagi ebainimlikku ja värdjalikku, siis filmis „Mõnele meeldib toorelt“ ei viitsita sellise pateetilise jamaga üldse vaeva näha. Noh, kui inimliha maitseb, mis siis sellest on?

Tänu sellele, et Eboué hüppab sujuvalt üle tüütutest stampküsimustest, millega inimsööjafilmides alati vaatajat väsitatakse, saab ka „Mõnele meeldib toorelt“ kiirelt hea hoo sisse ning kohe liigutakse palju huvitavamate küsimuste juurde. Näiteks see, et lihtne on ju müüa inimliha – mis siis sellest ikka, kõik kohad on inimesi täis. Aga mõelda vaid, kui hõrk võib olla vegani liha. Lihunikud Vincent ja Sophie satuvad selle peale tegelikult juhuslikult, kui poolkogemata läheb nende poes müügile inimlihast sink ja sellest saab kiirelt meeletu hitt. Seega tulevad nad kavala mõtte peale, et hakkavad inimliha müüma hoopiski haruldase Iraani sealiha nime all, mida saab vaid nende poest. Suure menu tõttu tuleb aga hakata pidevalt toorainet juurde hankima.

Kui filmi esimene kolmandik juhatab vaataja üsna rahulikult sellesse pöörasesse sündmustikku, siis ootamatult vajutatakse gaas põhja ja sõidetakse täiskiirusel läbi seina. Film saab oma kappava hoo sisse ja tulemus meenutab midagi Quentin Dupieux’ filmograafiast. Maailm nende veidrikest peategelaste ümber on pealtnäha normaalne, aga tõesti vaid pealtnäha, sest tegelikult on seal ikkagi mingi sügavam, silmale nähtamatu nihe, mis muudab kõik kuidagi imelikuks ja ebanormaalseks. Seetõttu on ka huumor nagu briti mocumentary’s: tahaksid naerda, aga ei tea, kas ikka sobib nii lollide asjade üle irvitada.

Kõige selle totruse ja ebanormaalsuse juures püsib „Mõnele meeldib toorelt“ siiski lõpuni fookuses ning seda suuresti tänu varem mainitud filtreeritusele. Kuigi nende mõne sõgeda ideega mängitakse filmis julgelt ja väänatakse neid igat võimalikku pidi, liigub lugu ikkagi konkreetses suunas ning otsad põimitakse efektselt ja kummalisel kombel isegi üsna liigutavalt kokku. 80 minutiga pakutakse vaatajale kõike, alates purskavast verest ja lollist naljast kuni ajuvaba prantsuse krimkani. Seega, kui teile meeldib Dupieux, siis meeldib ka Eboué.

Sarimõrvaritriller kõverpeeglis

Režissöör Scott Derrickson on kogu oma karjääri jooksul olnud tegev žanrifilmivallas („Pahaendeline“, „Emily Rose’i vaimude väljaajamine“) ning kuigi ta põikas vahepeal Marveli manu ja lavastas „Doktor Strange’i“,2 siis on ta taas uhkusega õudusfilmi juures tagasi. Kuid kas tema värske linateos „Must telefon“ on üldse õudusfilm? Puristid võiksid selle üle kindlasti päevi vaielda, kuid tõsiasi on see, et kuigi siin on slasher’i elemente, pole režissööri huvitanud ükski konkreetne žanr ega reeglite järgimine, vaid pigem neist teadlik möödapõikamine ja nende omamoodi remiksimine.

Kui üritada „Musta telefoni“ kuidagi lahti muukida, siis on see eelkõige kui 1990ndate krimitrilleri värskendus, midagi „Voonakeste vaikimise“ ja „Seitsme“ vahepealset,3 kus vaatajale ei esitleta lõputuid mõrvu ja veristamist, vaid oleme mõrtsukast pidevalt üks-kaks-kolm sammu maas, näeme vaid tagajärgi, nii-öelda saiapuru, mille ta on kavalalt endast maha jätnud. Ega seegi ole Derricksoni eesmärk, sest sarimõrvaritrilleritega soovitakse enamasti psühhopaatide tegevust seletada ja ratsionaliseerida, kuid antud juhul seda just trotsitakse sihilikult.

See aga toobki sisse sarnasuse slasher’iga: Ethan Hawke’i kehastatud pahalasest saame filmi jooksul teada umbes sama palju kui filmi plakatit vaadates. On mingi haige inimene, kes paneb endale ette kummalise maski ja tapab lapsi. Miks ta seda teeb? Mis tal viga on? Need küsimused kummitavad vaatajat terve filmi aja ning ehk peitubki just selles Scott Derricksoni filmi sügavam sisu. Tema õudus algab vaataja pimeduses hoidmisest, sest just nii ongi kõige hirmsam. Öösel toas veiklevad varjud võivad vabalt olla deemonid või muud sorti kollid, aga seda ainult hetkeni, kui saame aru, et need on lihtsalt aknataguse puu tuules kõikuvad oksad. Ka „Musta telefoni“ müstiline Krabaja on hirmus just seetõttu, et vaataja ei tea temast mitte vähimatki.

Tõsi, seda salapärase mõrvari köitvat ideed on rikastatud ka stephenkingliku (noh, filmi aluseks oleva lühijutu autor on ikkagi Kingi poeg Joe Hill!) tegelaste virvarriga, mis mõjub aga filmi lõppeesmärgi valguses lihtsalt ebavajaliku lisakoormana. Loosse segatakse üle kümne tegelase, kelle kõigi puhul joonistatakse välja lai taustalugu, erinevad isikuomadused ja ühiskondlik positsioon selles väikelinnas. Derrickson pole aga osanud selle kõigega midagi eriti tarka peale hakata: enamiku tegelaste abil on ta loonud lihtsalt hulga valesid teeotsi ja tupikusse jooksvaid teemaarendusi, millega antakse loole pisut õhku juurde. Kõigis neis kõrvaltegelastes on aga paraku liiga vähe hinge, et nende tegevus vaatajale päriselt korda läheks.

Aga ärge saage valesti aru: „Must telefon“ on suurepärane žanrifilm, kus jäetaksegi targu loo ebavajalikud osad kõrvale (need on filmis küll olemas, ent neile ei pöörata suuremat tähelepanu) ning teravik suunatakse iseenesest lihtsale, aga oma julguses ja otsekohesuses ootamatule lahendusele. Scott Derrickson on kujutanud kurjust, mis on õudusfilmi puhul tavaline ja argine, mõneti isegi banaalne, aga ilma igasuguse konteksti ja selgituseta muutub see hirmsamaks kui mis tahes ebamaised limukad.

1 „Raw“, Julia Ducournau, 2016; „Fresh“ Mimi Cave, 2022.

2 „Sinister“, 2012; „The Exorcism of Emily Rose“, 2005; „Doctor Strange“, 2016.

3 „The Silence of the Lambs“, Jonathan Demme, 1991; „Seven“, David Fincher, 1995.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht