„Mis meist saab?” Eesti filmi 100. sünnipäeva-aasta künnisel 

Jaak Lõhmus, „Eesti film 100” programmijuht

„Mis meist saab?” Nõnda küsis Agnes Gabrielilt „Viimses reliikvias” ühes Eesti filmiajaloo tuntumas erootilises stseenis. Ajastule kohaselt oli stseen mõistagi ainult varjatult erootiline. Sama tuleb meil ikka-jälle küsida ka Eesti filmielu paremale tulevikule mõeldes. 

Välismaa filmiga kõik kenasti 

Väitkem, et välismaa filmiga on meil kõik korras. Mullu jõudis kinoekraanile rekordarv filme – 175 (neist ainult 12 olid kodumaised). Kinos käis rekordarv 2,13 miljonit külastajat, peaaegu pool miljonit piletiostjat rohkem kui aasta eest. 

Meil on terve korvitäis rahvusvahelisi filmifestivale, omavahel võistlevad väärt kraami pakkuvad Artis, Sõprus ja Katusekino, Tartus  näib vaikselt pead tõstvat Athena. Vilkalt ilmuvad filmikavu ja -üritusi kajastavad erilehed jne. Programmipilt paistab enneolematult hea (ehkki – ausalt öeldes üksnes Tallinnas, ainult siin toimib kõik nagu Euroopas). Niisugust melu ei reguleeri omapäi ainult turg, mängule lisab hoogu ka avalik raha. Ja see on tore. Eesti filmi- ja kinoelu ei piirdu muidugi mõista üksnes vahvate välismaa liikuvpiltide tsirkulatsiooniga. Tehakse ka päris palju häid, igast sordist kodumaiseid filme, millest, tõsi küll, enamik leiab oma publiku ainult esilinastusel, televisioonis, osalt ka DVD- ja Internetilevis. Kas saab just ütelda, et selles valdkonnas on kõik korras, on väga tõsine küsimus. „Mis meist saab?” küsib filmieestlane.       

Pisim filmiriik mannermaal 

Eesti harukordsusest saavad mõnikord paremini aru välismaa filmispetsialistid. Eesti on maailmas väikseim mandririik, kus toodetakse omakeelseid filme, pealegi kõigis filmiliikides. 

Seda on kena teada, eks. Ainult mis sellest teadmisest kasu võiks olla?       

Kujutleme korraks pilti, et järgmisel aastal, kui tähistame eestlaste filminduse alguse 100. aastapäeva, pöördub kõik korraks otsekui teisipidi ja terve aasta läbi, kõigil meie festivalidel, telejaamades ja igal pool on fookuses kodumaine film, kõik see, mis sajandi jooksul siin maal kinopildiks on vändatud. Eesti film igal pool kogu aeg? Muidugi, selline asi on võimalik ainult kujutluses. Saja aastaga on Eestis valminud sama palju mängufilme nagu Prantsusmaa teeb aastas – veerand tuhat. On seda palju või vähe? Aga ometi äratab meie „väike” sajand  tähelepanu just kinematograafia sünnimaal – auväärt Prantsuse Cinémathéque võtab käesoleva aasta lõpus korraldada Eesti filmi juubelile pühendatud retrospektiivi. Kas pole ilus avalöök? Sada aastat eestlaste tehtud kinopilte. See teetähis ei ole ainult mingile perioodile kriipsu allatõmbamine, pigem võtkem seda kui tõhusamale edasiliikumisele kannustavat stardijoont.       

Kas väike suurpidu või suur väikepidu?       

Filmide kohta, mis tuleval aastal valmis saavad, võib praeguste näitajate järgi öelda, et tuleb harilik, normaalne filmiaasta. Töös filmide sisukirjelduse põhjal võib arvata, et uutele kodumaistele kinofilmidele müüakse vähem pileteid kui sel aastal, loodetavasti tuleb siiski ka mõni sünnipäevaüllatus. Rahvusliku kinematograafia  ümmargusele tähtpäevale otseselt pühendatud filme tänavu ei ole käivitunud, küllap on sellise otsustamatuse juures mängus ka ehteestlaslik umbusk riiklike/rahvuslike kunstitellimuste suhtes. Aga küllap käivituvad Eesti sajandipikkusest filmielust inspireeritud tööd tuleval aastal?       

Kindlasti on tuleval aastal Eesti filmide  retroprogramme ka kõigil kodumaistel festivalidel, mitte üksnes Tamperes, Helsingis või Riias. Kindlasti ilmub varasemaga võrreldes rohkem filmiraamatuid, avatakse Eesti filmiloole ja -lugudele pühendatud näitusi, tuleb eesti filmiga haakuvaid suvelavastusi ja kontserte, kinodes linastuvad autoriprogrammid, telejaamade huvi eesti filmide näitamise vastu on kindlasti mõnevõrra laialdasem, igal juhul jõuab levisse varasemaga võrreldes rohkem  Eestis tehtud filme. Jätkub filmiklassika taastamistöö (ehkki praeguse tempoga jätkates paistab küll, et meie rahvusliku filmivaramu pildi- ja helikvaliteedi kaasajastamisel saame esimese ringi tehtud järgmise nelja inimpõlve kestel). 2012. aasta 30. märtsil tähistatakse Johannes Pääsukese 120. sünniaastapäeva. Sama aasta 30. aprillil peetakse eesti filmi sünnilinnas Tartus Ahhaa-keskuses sajandi filmiauhinna galaüritus.     

Ei hakka ära sõnuma, kas meil tuleb suur väike pidu või väike suur pidu. Filmiaasta täpne programm avalikustatakse sügisel, kui riigieelarve valmis.     

Aga juubelikingitus?     

„Mis meist saab?” küsitakse nii sel kui ka järgmisel aastal Eesti filminduse kohta veel õige mitu puhku, õige mitmes seltskonnas. Valmib Eesti filmi esimene arengukava, kus otsitakse vastuseid paljudele küsimustele. Aga juubeli eel maksaks ju unistada, mida võiks tublidele kineastidele sünnipäevakingiks ulatada. Rahvast rõõmustavad kindlasti kõik  head valmivad filmid, aga kas on veel mõni muu võimalus?   

Eestlasi on üks miljon, elatud on siin mere kaldal tuhandeid aastaid, aastat sada on tehtud filme ehk suheldud maailmaga moodsate  meediumide vahendusel. Äkki oleks päris kena, kui kingituseks oleks lisaks esimesele arengukavale, mida kineastid ju ise koostavad, veel midagi? Midagi, mis aitaks Eesti filminduse uuel põlvkonnal töötada ja luua uhkemalt kui neli inimpõlve pika eluloo kestel on saadud või suudetud?