Mis me sest Vaskast kohtame?

Vaapo Vaher

Küllap ainult Venes on võimalik seesugune reþissööriisiksuste amplituud ? Tarkovskist ðukðinini: üks kõrvuni intellektuaalne, eruditsioonist lõhkemas, teine süüdimatu puupea. Usun, et kusagil mujal maailmaotsas poleks Ðukðin kaamerani jõudnud. Ent samas pole venelikumat lavastajat, kui oli Vassili Makari poeg. Valentin Rasputin kirjutas ta kohta: ?Kui oleks tarvis luua elav portree venelasest, kellesse koonduks ja kelles väljenduks kogu vene hing ja ihu, siis see inimene võiks olla Vassili Ðukðin?. Vene olemus on täis paradokse, nagu koer kirpe, vastuoludest oli tulvil ka Ðukðini elusaatus. Toon ühe näite. Ðukðin vihkas puhevil õpetatust, võltsi teesklust. Ta ei sallinud nipimehi ka kinos. Ent ta ema Maria Sergejevna, keda Vassili otsatult austas, oli külas professionaalne nutunaine, baaba, keda kutsuti kõigile matustele meeleheidet teesklema, ulgudes hauale viskuma. See tegevusala vajas ergast näitlejameisterlikkust, samas tuli vallata ka tavandlikke stampe. Igal juhul tuli olla usutavalt murtud ka sel puhul, kui sa koolnule elu läbi olid surma ihanud. Tige saatus tahtis nii, et Ðukðin suri ootamatult, enne kui ta ema. Moskvas, äkilistel matustel viibides, sattus ema vastuokslikku seisu: ta pidi haual taas halama, ent sedapuhku siiralt. Saatjaks Juri Bondarevi kõrgstiilis leinasõnad: ?Me teame, et Vassili Makarovitð Ðukðin võitles selle eest, et vene kunst püsiks puhas, niisama puhas, kui siin nutva ema pisaravesi??

Ma ei kahtle põrmugi külanaise Maria seekordse kurbuse põhjatuses, kuid tunnistagem, ta olukord kätkes komplitseeritust, professionaalsus võis hakata ehedust häirima.

Poisina lõpetas Ðukðin üksnes seitse klassi külakooli, kuid kümmekonna aasta pärast oli sellesama haridusega juba koolidirektor. Ja õpetas ? vene kirjandust. Veel paar aastakest ja ta seisis Moskva kinoinstituudi eksamilaua ees. Küsitlejaks vene tollane kinojumal Mihhail Romm. Ðukðinil palutakse kõnelda Pierre Bezuhhovist. Mees teatab, et pole seda raamatut lugenud. Liialt paks teine, tunnistab Ðukðin. Kas te üldse pakse raamatuid ei loe, küsib hämmeldunud Romm. Ühe olen lugenud, nimi oli ?Martin Eden?, hüva raamat. Romm on kannatust kaotamas ja karjub: Kuidas te saite olla kooli direktor, kui teis pole hariduse raasugi, kuidas võiks teist saada reþissöör? Eksamitädid laua taga mõtlesid juba rahuldustundega, et nüüd saab sellest tülikast sõdurisaabastes maakast lahti, Romm teeb talle tuule alla. Ent Ðukðin astus sammukese Rommile ligemale ja pistis vastu lõugama: Aga kas te teate, mis tähendab olla külas koolidirektor?! Esimehelt tuleb talveks ahjupuud välja pigistada, siis need lõhkuda, laduda, et lapsed ära ei külmuks, koolipinke tuleb parandada, õpetajaid taga ajada, joosta ja tormata, aga ümberringi on pori? Millal sa seal raamatuid loed!

Kokkuvõttes ? Romm võttis Ðukðini kooli vastu. Paradoksid? Tegelikult ei pidanud Ðukðin reþissööritööd üldsegi enda kutsumuseks. Tema meelest ülim oli olla kirjanik. Kui ta juba tuntud oli, küsiti ta käest, miks ta siis üldse filme teeb. Ðukðin: ?Aga öelge mulle üks kirjanik, kes ei tahaks oma kunstilise programmiga astuda ühel hoobil mitmemiljonilise auditooriumi ette. Kui ma toon oma jutustuse linale, kontrollin ma kirjutatu õigsust.?

Tegelikult ei teadnudki mees Siberist instituuti tulles, et olemas ka reþissööriamet, tema arvas, et kirjutatakse valmis lugu, näitlejad tulevad ja lepivad kokku, kuidas ja mis. Instituuti sõitis ta aga selleks, et õppida just nende lugude kirjutamist. Siis aga kuulis ta ka reþissuurist.

1967. aastal sõitis Ðukðin üle riigi tuntud mehena kaugesse kodukülla. Sealne raamatukogunäitsik tahtis korraldada kohtumisõhtut, aga selgus, et kohalikud ei himustagi Ðukðiniga vestelda: ?Aga mis me sest Vaskast kohtame? Pole teda enne näind või?? Külarahvas oli Vassilist võõrdunud, ei pidanud enam omaks: näh, tormas sinna Moskvasse, siin jättis tüdruku maha, päh, kinomees ja kirjanik, mõtleks, kõigepealt tuleb olla inimene!

Ðukðini ajas külarahva reetlikkus marru. Ema mäletab, kuidas ta kõndis suitsu pahvides mööda taret ja möirgas: ?Mille eest nad mind küll nõndamoodi?! Raisad! Aga mina ju armastan neid!? Ðukðini nördimust tuleb mõista, sest kogu oma loomes oli ta jaganud inimesed moraalselt kaheks, maainimesteks ja linlasteks. Esimesed kujutasid jäävaid väärtusi, hingeligidust ja -puhtust, teised aga juurtetust, sihitut progressi ja moeorjust. Kogu ta loome tähendab konflikti igavese ja ajutise vahel; oma ja võõra, olemusliku ja külgeõpitu, eheda ja võltsi, vale ja tõe vahel. Georgi Burkov mäletab, kuis ta küsis Ðukðinilt, et millest-kellest kõneleb tolle uus jutustus. Ðukðin: ?Meie aja kangelasest.? Burkov: ?Noh, Lermontovi tegelast me ju teame, aga kes on teie meelest meie aja kangelane?? Ðukðin: ?Demagoog.?

Ðukðin pani muidugi täkkesse, just demagoogia ja topeltmoraal olid toona väärtustena pjedestaalile kergitatud. On nüüdki. Ðukðinid surevad, aga riiklikud nutunaised ja hurraamehed jäävad.