Mis ajad need küll on?

Tänavusel PÖFFil on filme, mida ise kindlasti tahaks näha, võib-olla vähem, aga neid on ikkagi piisavalt selleks, et mitte ainult pimesi ja vedamisele lootes kinno minna.

JOONAS KIIK

Öeldakse, et suurus loeb ja arve vaadates on Pimedate Ööde filmifestival tõepoolest suur. Kuigi festival kestab omalaadsete seas erakordselt kaua, üle kahe nädala, ei saa keegi selle aja jooksul ära vaadata kõiki linastuvaid sadu filme. Keegi ei saa seda vaadelda ja ammendavalt kirjeldada, iga vaade sellele on paratamatult piiratud inimliku vastuvõtuvõime ja vaateväljaga. Paralleelselt toimuvaid seansse pole füüsiliselt võimalik külastada, tuleb teha valik, seega on iga festivalikogemus ainulaadne. Neid kogemusi kõrvutades, ühisosa ja erinevusi eritledes saame mingi üldisema pildi. Nii sünnib enesevaatlus, refleksioon, mis on kultuuri olemasoluks ja toimimiseks vältimatu osa ka siis, kui festivali juhti vaatajate kogemused ja arvamused ei huvita.¹ Mind kui vaatajat huvitab teiste vaatajate arvamus küll, nii et pean mõistlikuks eeldada, et leidub neidki, keda huvitab minu oma. Neile kirjutangi.

Filmisõbra seisukohalt on festivali suurusel häid ja vähem häid külgi. Tore, et on võimalus vaadata palju filme, sealhulgas sääraseid, mida muidu ei näeks, ei kinos ega paljudel juhtudel üldse mitte kusagil. Raskem on otsustada, mida võtta, mida jätta. Mahukas kava, mille filmide kvaliteet on seinast seina, nagu ta nii suure festivali puhul vältimatult on, avalikustatakse nädalake enne festivali algust. Veeb töötab üle kivide ja kändude nagu ikka, ja väheütlevad reklaamlaused sünopsistes ei aita kuigivõrd aru saada, kuhu seina hoida ja millisest hoiduda. Juhuslik näide: „Autor räägib igapäevaelust, kuid eristub teistest samalaadsetest lugudest oskusega filmilikult mõelda. Viimane on aga üks filmikunsti aluseid.“

Arusaadavalt ei saa festival tunnistada, et kõik, mis kavas, pole kuld, kuid ebamäärased, kiitvaid epiteete ja kantseliiti kuhjavad tekstid mõjuvad siiski peletavalt. Sõnad, eesti keel ning kodupubliku soe ja inimlik kõnetamine pole paraku eelkõige rahvusvahelist prestiiži taotleva suurfestivali tugevad küljed. Nõnda jääb siinsel vaatajal loota vaid oma eelteadmistele ja muile kättesaadavaile allikaile, niipaljukest kui neid on. Esilinastuste ja debüütide puhul ei pruugi eelinfot üldse olla, festivalile endale on aga väidetavalt vajalikud just need, ja siht võetud sellele, et neid oleks üha enam. Vaatajale tähendab see põrsast kotis ja juhuvalikuid õnnemängus, mille võidukoefitsient on teadmata.

Selles suunas pole midagi põhimõtteliselt uut, kuid tänavu paistab see eriti selgelt silma ning selle üle on rohkem nurinat kuulda olnud kui varem.² Festivali juht raiub harjumuspäraselt vastu, et kriitikud on rumalad ja võhiklikud,³ kuid festivali kitsalt oma ja filmitööstuse siseringi asja ajamise suund on õigupoolest murettekitav just siinse vaataja harimise aspektist. Meie filmilevitajad on küll tublid ja teevad head tööd, kuid on üpris küsitav, kas nad suudavad edaspidi praegusest rohkem linale tuua suurimate välisfestivalide võidufilme ja nimekate režissööride teoseid, millele ei leidu siin publikut rohkem kui heal juhul paari festivaliseansi jagu. Pigem on oodata, et levitajadki jaksavad senisest vähem. Ja mida vähem säärast filmikunsti, seda vähemaks jääb ka publikut. Kohalikule kinokultuurile see tsükkel head ei tõota. Samal oksal istub otsapidi ka festival ise.

Aga ei maksa sündmustest ette rutata. Esialgu pole see pimedus veel nii pilkane ja võib juhtuda, et kõik läheb teisiti. Praegu paistab publikut saalides jaguvat, eks paari aasta pärast ole näha, kuidas festival areneb ja kas 2015. aastast saati 80 000 juures püsinud vaatajate arv jääb samaks. Ja filme, mida ise kindlasti tahaks näha, võib tänavu olla vähem, aga neid on ikkagi piisavalt selleks, et mitte ainult pimesi ja vedamisele lootes kinno minna. Olles varem üht-teist näinud, leidsin enne festivali veel kavast tosinkond filmi, mida kindlasti tahaks näha. Sestap jääb päevas keskmiselt kolm filmi vaadates piisavalt ruumi ka eksperimentideks ja juhuslikumaiks valikuiks, mida festival paistab vaatajalt ootavat, lausa nõudvat.

Praegu seda kirjutades on ligi kolmandik festivali läbitud ning nähtu üle kurta ei saa, sest ei saa üheltki festivalilt oodata ainult häid või ainult endale meeldivaid vaatamiskogemusi. Ootaks just mitmekülgsust, silmaringi avardumist eri suundades.

Oktoobris noorukesel, alles viiendat aastat toimunud Riia filmifestivalil käies jäi mulle heast küljest meelde lätlaste pärimine filmifestivali mõtte ja koha järele maailmas. Väga vabalt tõlkides keskendus Riia festival kolmele küsimusele: mis toimub, kuhu see viib ja kas vaataja on sellega kursis.⁴ Filmifestival saab neile küsimustele vastata võimalike maailmanägemiste paljusust, inim­olemise, elude ja arusaamade mitmekesisust näidates. PÖFF kui kordi eakam institutsioon ei paista oma pead küsimisega vaevavat, sest vastus elule, universumile ja üldse kõigele on niigi selge: A-klassi festival. Kus on kurva kodu? A-klassi festival. Mis värvi on armastus? A-klassi festival. Mille pärast on ülepea olev ega pigem eimiski? A-klassi festival. Ja nii edasi. Õnneks annavad hoopis rohkem ja huvitavamaid vastuseid pimedatel öödel linastuvad filmid, isegi need, mis mulle jätsid kõige tarbetuma mulje – nagu näiteks muidu muljetavaldavalt tugeva kavaga noorte- ja lastefilmide alafestivali „Just film“ avanud kesine õuduskomöödia „Metsa Boyz“,⁵ mille taset jube tõlkepealkiri omamoodi adekvaatselt edasi annab. Nõrk ja tarbetu pole see film mitte infantiilse anaalhuumori, vaid selle toimimiseks vajaliku tiheduse ja intensiivsuse puudumise tõttu. Kuid ka see šoti tobetsemine jõuab lõpuks otsapidi välja meilgi päevakorras oleva põlvkondliku konfliktini ilmasõjajärgsete beebibuumerite ja uue sajandi noorte vahel.

Või siis Mehhiko veterani Arturo Ripsteini „Saatan jalge vahel“,⁶ mille kaks ja pool tundi visuaalselt kena, kuid sisuliselt üsna tüütut, vaatajat vist šokeerida lootvat koperdamist kurjade ja kiimaliste vanainimeste eraelu ümber pole siiski päris sihitu, vaid päädib naisemantsipatsiooniga. Kunagi pole hilja!

Need olid näited minu jaoks ebaõnnestunud juhuvalikuist, aga muidugi võib sama edukalt pettuda ka filmides, mis tunduvad eelinfo nagu pälvitud auhindade põhjal lootustandvad, näiteks „Kuritöö on kõnelda puudest“,⁷ dokumentaal kinode ja filmitööstuse puudumisest autoritaarses Sudaanis. Kauni kaameratööga film idee poolest huvitaval teemal, kuid vaatamiskogemusena raskesti talutavalt unine, pikk ja tasapaks. Bertolt Brechti mõtet, mis on filmile pealkirja andnud, tasub ka siinkohal veidi pikemalt meenutada: „Mis ajad need küll on, kus peaaegu kuritöö on kõnelda puudest, sest see eeldab vaikimist nii paljudest jõledustest!“⁸

Brecht kirjutas seda Teise maailmasõja eel, luuletus ilmus esimest korda 1939. Praegune aeg on paljuski sellesarnane, aga puudest ja jõledustest rääkimine ei välista teineteist, nagu näitab teine, hoopis huvitavam Mustast Mandrist kõnelev dokumentaal „Aafrika unelm“⁹ „Just filmi“ kavas, ökodokk Atlandi ookeanist India ookeanini ulatuvast Sahara-alusest Saheli piirkonnast, mis kliimasoojenemise tõttu jõudsalt kõrbestub ja elamiskõlbmatuks muutub. Kümned miljonid inimesed püüavad sealse viletsuse, nälja ja relvakonfliktide eest Euroopasse pageda. Kõiki neid hädasid kirjeldades pole film ometi masendav, vaid annab võluva Mali muusika saatel lootust, et kõiki neid protsesse on võimalik pidurdada ja peatada puudest Suure Rohelise Müüri istutamise abil. Harva, kui üks dokk suudab olla korraga nii informatiivne kui ka ilus, hoiatav ja innustav. Siinses kontekstis paneb see aga muu hulgas mõtlema meie valitsusele, kus kaks võistu pruunistuvat natsionalistlik-populistlikku parteid teevad kolmanda, tsentripopulistliku peaministri toel kõik selleks, et takistada üleilmsete probleemide leevendamist – küll eitades kliima soojenemist, küll vajadust vältimatut rännet riikide koostöös reguleerida ja kontrollida.

Sellest pruunist tõusulainest pole just meeldiv mõelda ega kõnelda, kuid seda on vaja teha, et mitte sellesse uppuda ühes riigi ja rahvaga. Siin võiksid abiks olla kaks väga head festivalil linastuvat filmi: vanameister Terrence Malicki „Varjatud elu“ ja Taika Waititi „Jänespüks Jojo“. Mõlemad räägivad omal moel samadest jõledustest, millele viitas Brecht ja millega me praegu kimpus oleme: Malick filosoofilis-poeetiliselt, Waititi naljakalt, kuid ometi ka tõsiseltvõetavalt. Ja mõlemad pakuvad ka lahenduse.

Nii et kõik pole veel kadunud, elame veel. Enam kui pool festivali on alles ees – kes teab, mis kõik siit veel tulla võib.

1 http://bit.ly/37lRlzI

2 Näiteks: Kriitik soovitab PÖFFi filme: Andrei Liimetsa valik. Postimees 12. XI 2019; Tõnu Karjatse. PÖFF otsib A-klassi festivalina endiselt oma kohta. – kultuur.err.ee 18. XI 2019.

3 Tiina Lokk. Algab PÖFF. – Vikerraadio 15. XI 2019.

4 Inglise keeles: What is it? Where is it going? Do you follow?

5 „Boyz in the Wood“, Ninian Doff 2019.

6 „El Diablo entre las Piernas“, Arturo Ripstein 2019.

7 „Talking About Trees“, Suhaib Gasmelbari 2019.

8 „Järelpõlvedele“. Rmt-s: Bertolt Brecht. Dialektika ülistus. Luulet 1918–1956. Tlk August Sang. Tln 1963, lk 96.

9 „The Great Green Wall“, Jared P. Scott 2019.