Mina, sina ja lind meie kannul

HELENA MAARJA TARRO

Lühianimatsioon „Kood“ (Rao Heidmetsa Filmistuudio, Eesti 2021, 8 min), režissöörid Rao Heidmets ja Pauline Heidmets, stsenaristid Rao Heidmets ja Valter Uusberg, helilooja Sven Grünberg. Linastub Tartuffil, kinodesse jõuab novembris.

Kaheksa minutit ei ole pikk aeg. Kaheksa minutiga jõuab ehk seista ära poejärjekorra, keeta hommikusöögiks muna või oodata, kuni taksojuht reede õhtul majaukse ette jõuab. Kaheksa minutiga annab aga ette võtta ka midagi hoopistükkis põnevamat ja vaadata, kui palju paeluvat ja mõtlemapanevat selle aja sisse tegelikult mahub. Minu selleaastase Tartuffi esimesed kaheksa minutit täitis Rao ja Pauline Heidmetsa lühifilm „Kood“ ja ehk on eriti märkimisväärne, et filmi pealkiri ilmub esitiitritesse nõnda stiliseerituna, et kahe O asemel asetseb seal üks külili kukkunud kaheksa, sest just nii oligi – kaheksaminutilise pakkepaberi all peitus midagi, mis ulatus nii sisu kui ka tähenduse poolest ajalimiidist kaugele üle.

„Kood“

Kaader filmist

„Kood“ räägib loo inimkonna loomisest, meid ähvardavatest ohtudest ja nendest tingitud arengust, mis tagab liigi ja meie geneetilise koodi püsimajäämise. Heidmetsa eelnevale loomingule iseloomulik tempokas looarendus, keerukas metafoorsus ja sümbolism on „Koodis“ asendunud üpriski selgesõnalise käsitlusega meie saamisloost ja sellest, mis meid elus hoiab: evolutsioon, pingutus, progress. Paarisekundilised kaadrid on muutunud sujuvaks ja voolavaks pildikeeleks, mis annab vaatajale ehk veidi enam aega nähtut sünteesida ja mõtestada, sest mõtestada on tegelikult palju – Heidmetsa tõstatatud temaatika on hetkel enam kui aktuaalne. Filmi tegelaste silmis peegelduv hirm inimkonna vaenlase, hiiglasliku ja verejanulise linnu ees võib nii mõnelegi vaatajale tunduda õige tuttavlik ja omane, sest keset ülemaailmset pandeemiat ja terendava kliimakatastroofi äärel võib hukatus kangastuda vahel juba silmapiiril ja hirm poeb ajapikku meiegi silmadesse. Ajad on küll teised, kuid eks igal põlvkonnal ole oma lind ja meile sattus paraku selline.

Õnneks töötab asi ka vastupidi. Igal linnul on oma põlvkond, oma vaenlane, millega maadelda, ning inimene on vastupidav vastane. Heidmets näitab, kuidas alguses kohmetult ja komistades põgenev inimene õpib aegamööda lindu ninapidi vedama. Seda mitte lihtsalt, tema silmis püsib hirm ja huultel karje, kuid sisemuses, koodis toimuvad muutused sellegipoolest. Improvise, adapt, overcome – improviseeri, kohane, ületa – teab inimene ja tunnetab selja taga liikumapanevat jõudu, mis teda ähvardab, kuid samal ajal innustab. Huvitaval kombel käsitles Heidmets inimkonna arengut ka oma lühifilmis „Pärlimees“ (2006), kuid seda pigem arengu paratamatuse külje alt: soovime seda või mitte, muudab mööduv aeg nii meid, meie traditsioone kui ka pärimust, selgus vaatajale. „Kood“ aga näitab arengut kui edasiviivat väge, mis kannab hoolt tühimike ja puudujääkide eest, mis meie ühiskonda täielikust õitsengust lahutavad. Tegu on progressi kui nähtuse kahe erineva poolega, mis vajavad mõlemad kajastamist, ning nende kahe filmiga saab Heidmetsal nähtuse mõtestamisega omamoodi ring täis. Teatepulk liigub vaataja kätte, kes saab nähtu põhjal anda fenomenile oma hinnangu.

Viimase hoobi meid ähvardavale linnule annab nii filmis kui ka päriselus hoopiski ühtsus- ja vastutustunne meie pärimuse ja ühiskonna ees. Hetk, mil mõistame, et probleemidele saab vastu ainult üheskoos ja inimesed arenevad eelkõige kogukonnana, on revolutsiooniline avastus ajal, mil rõhutakse enam kui kunagi varem individualismile ja üksikisikulisele edule. Ühismeedias levinud mantra „sa ei võlgne kellelegi midagi“ võib tuua südamerahu kõigile neile, kes on pidanud tundma, et maailm ekspluateerib nende niigi piiratud vaimseid või füüsilisi ressursse, kuid sellega kiputakse unustama, et oma kogukonnale võlgneb igaüks küll midagi. Võlgneb kodanikuvastutust, empaatiavõimet ja arusaama oma rollist ühiskonna funktsioneerimises, ning see on madal hind, mida eksisteerimise eest maksta. Ükski inimene pole saar, ja kui me seda mõistame, leiab lahenduse ka keerulisim olukord ja seljatatud saab hirmsaimgi lind. Allesjäänust ehitame miskit ilusat.

Tõelist antagonisti, vaenulikku tegelast filmis tegelikult ei ole. Lind on verejanuline ja julm, kuid ta kannab endas tänuväärset lüket geneetilise koodi ja seega ka inimkonna evolutsiooniks. Tõelist vaenlast ei saa näha, sest ta ei ole olend või asi, ta on nähtus – stagnatsioon. Mitte taevas kõrguv ja kriiskav lind ei ole see, mis meile viimase hoobi annab, vaid hoopis olukorraga leppimine. Mitte viirus või kliimakatastroof, vaid tegevusetus. Need inimesed poejärjekordades või kortermajades, kes usuvad, et ühiskonna probleemid neid ei puuduta. Õnneks on meie sees kõik vajalik lahenduseks olemas. Õnneks on meil kood.

Arvustus valmis Tartuffi filmikriitika suvekooli raames.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht