Mida otsib ja leiab Eesti antropoloog Siberist

MART RUMMO

Tartu visuaalse kultuuri päevad 12. ? 15. maini Kalurite ja põdrameeste kohtumine. Jamali-Neenetsi autonoomse ringkonna Sale-mali tundras on siiakala ja põdraliha vahetuskurss kilo kilo vastu.

Möödunud reedel peeti Tartu visuaalse kultuuri päevade raames Eesti Rahva Muuseumis eesti dokumentalistide ümarlauavestlus. Kuigi eetiline dilemma nn. vanema ja noorema põlvkonna visuaalsete antropoloogide vahel jäi suures osas vaka alla, leidsid ohtralt valgustamist siinsete filmitegijate motiivid ja Lääne-Siberi põlisrahvaste juures kogetu, millesse mahub nii masendav lootusetus kui soojad suhted ja ülevad elamused. Olgu siin toodud lühike kokkuvõte Eva Toulouze?i juhitud vestlusringist.

Eva Toulouze: Miks huvitab Siber nii väga Eesti dokumentaalfilmitegijaid? Kuidas te üldse Lääne-Siberis elutsevate sugulasrahvaste juurde sattusite?

Mark Soosaar: Hantide maale sattusin ma vist aastal 1989. Olin just alustanud filmi ?Ühepuulootsik? sellest, kuidas erinevad rahvad puutüve õõnestades paati teevad. Peale hantide olid selles filmis veel Amazonase ülemjooksul elavad sekvoiad, mitu suguharu Põhja-Ameerikast, ungarlased ja eestlased. Kolmandal või neljandal ekspeditsioonil olles sattusin selle härrasmehe juurde, kelle nimi on eesti keelde tõlgituna Nirkmees. Tema juures oli juba käinud üks teine eesti filmimees, Valentin Kuik.

Valentin Kuik: Mina tahtsin teha filmi paadiretkest, mis algab väikestest taigajõgedest, jõuab Obi jõeni ja seda mööda Põhja-Jäämereni välja. Rändasingi siis Siberisse, teades, et seal on üks tatarlasest metsavaht, kes paadiga selle tee ette võtab. Kohale jõudes sain ma aru, et seda filmi ei tohi teha. Ei tohi sõita paadiga mööda jõge, möödudes rahvast, kes on suures hädas, sest nende maa on nii rikas, et sellest elab terve suur riik. Siis ma hakkasin filmima hoopis hantisid. Leidsin ühe perekonna ja hakkasin peale leivateost. Leib ja piim, elu ja surm ? need on asjad, mis on kõikjal maailmas üheselt mõistetavad. Kui ma nägin, kuidas vana pime naine hommikul onnis segab tainast ja hakkab leiba küpsetama, siis ma sain aru, millest mu film tuleb.

Liivo Niglas: Ülikooli ajal leidsin, et kõige mõistlikum on vaba aega kulutada seigeldes. Nii me siis läksime mõne sõbraga Siberisse rändama ning üritasime igal koolivaheajal käia Siberis, koguda etnograafilist materjali ja teha fotosid. Minu kui filmitegija seisukohalt kõige olulisem käik toimus 1991. aasta talvel, kui sattusin Jamali poolsaarele seitsmendasse põhjapõdrakasvatajate brigaadi. Pärast esimest kohtumist ma olen käinud selles brigaadis kuus või seitse korda ja teinud neist ka oma esimese iseseisva filmi ?Brigaad?. Mul lihtsalt ei õnnestunud seda inimeste ja keskkonna ilu anda edasi oma artiklites ? tundus, et midagi olulist jääb ütlemata. Leidsin, et visuaalse pildiga peaks see paremini esile tulema. See sundis mind astuma filmikooli ja hakkama filme tegema.

Janno Simm: Minu väljakujunemise aeg langes ühte perioodiga, kui Mark Soosaar hakkas minu sünnilinnas Pärnus korraldama oma antropoloogiafilmide festivale. Nii et osalt olen ma praegu siin just tänu Margile. Konkreetselt Siberisse sattusin ma aga tänu Art Leetele. Siinsamas ERMis töötades küsis Art minult ükskord, kas ma ei tahaks koos temaga Siberisse minna. See esimene käik jäi aga liiga põgusaks ning selle käigus jäi minusse arusaamine, et peaks minema ja asja põhjalikumalt uurima. Mind hakkasid miskipärast huvitama just kõige põhjapoolsemad handid. Kui enamik siinviibijaist on käinud lõunapoolsemate hantide juures, kes on säilitanud oma kultuuri, siis mind hakkas huvitama, kuidas Obi põhiharu ääres elavad perekonnad, kes on vene ja neenetsi mõjudele avatud rohkem kui nende suguvennad, on osanud säilitada oma kultuuri. Sellest valmiski minu esimene film Tromsös.

E. T.: Kas võib leida mingit seost teie isikliku kogemuse ja palju räägitud sugulusidee vahel?

M. S.: Aastal 1966 Novosibirskis üht filmi tehes sõitsin sealt 150 kilomeetri kaugusele eesti külla ? kui ma ei eksi, siis Semjonovkasse. Kõige rohkem hämmastas ja rõõmustas mind seal see, kui puhtalt sealsete elanike suus oli säilinud Kanepi murre. Inimesed, kes olid kolinud Siberisse 1860.-1870. aastail, olid uhked, et nad on pärit Kanepist. Kuna nad olid väga vähe Eesti ja selle arenguga kokku puutunud, siis nad rääkisidki säärast Kreutzwaldi-aegset keelt. Seepärast on mind keelelised küsimused ka alati huvitanud. Koos hantidega kojas istudes oleme ikka võrrelnud, kuivõrd langeb handi keel kokku eesti keelega, ja püüdnud leida ühiseid sõnu.

L. N.: Suguluse mõiste on olnud oluline põhjus, miks eestlased on Siberis palju filmimas käinud. Vähemalt mina olen sellele keelesuguluse müüdile tänulik, sest see võimaldas mul üleüldse sattuda säärasesse imepärasesse maailma. Paraku on nii, et kohalikud sisserännanud, peamiselt vene keelt kõnelevad inimesed, tulevad ikkagi metslaste sekka oma kultuuri esindajatena. Säärast suhtumist on aastakümneid viljeletud, nagu te näete ka Valentin Kuigi filmis. See põhjustab neis endis teatud alaväärsust ja negatiivne identiteet on seal kaunis tavaline. Nõnda on just see avanud paljud uksed, kui tuleb üks eestlane, kes ütleb, et on nende sugulane, ja kes tegelikult väärtustab seda niinimetatud metslust.

M. S.: Mind valdas Nirkmehega suheldes tunne, nagu oleksin puutunud kokku oma vanavanavanaisaga 25 põlve enne ja just eelkristlikust perioodist.

Anzori Barkalaja: Mina võtaksin eelkõnelejate nimetatud aspektid oma sõnadega kolme punkti kokku. Esimene on kahtlemata soome koolkond ehk ajaloolis-geograafiline koolkond, mis nn. keelepuu kaudu meie sugulusele põhjenduse andis. Et aga soomlastel polnud lihtne omal ajal hantide juurde pääseda, võtsid eestlased n.-ö. eksperdi rolli enda kanda. Teine oluline aspekt on see, et eestlastel tekkis just oma sarnase ajaloolise traagika tõttu Lääne-Siberi rahvastega sarnane lähedus, nagu näiteks kas või iirlastega. Kolmas moment on see, millele annavad kahtlemata kinnituse kõik siin reas istujad, on eesti teedeehitajad. See on äärmiselt tugev infrastruktuur, mille mõju on rõhutanud kõik eesti visuaalse antropoloogia ja Siberi välitöödega kokku puutunud inimesed. Teedeehitajad tegid hantidega suheldes juba palju eeltööd meile ära, nii et handid juba teadsid, et eestlased on nende sugulased; et nad on mõnusad inimesed ja transpordivad nii nende perekonna kui asjad vajadusel ühest punktist teise. Seetõttu oli meil juba palju lihtsam sellesse kultuuriruumi siseneda.

E. T.: Kes on teie filmide adressaadid?

V. K.: Ega mina küll eriti adressaatide peale mõtle. Me kõik teame, et ega nendel filmidel suurt minekut ole. Meie soov on lihtsalt midagi jäädvustada, sest see kõik on kaduv. Me teame, et ühe kultuuri levitamine, selle tiraþeerimine teise kultuuri ruumis, mis on praegu valdav kogu maailmas ? see on mentaalne invasioon, millele varem või hiljem paratamatult järgneb füüsiline sissetung. Kui ma tegin esimest filmi, siis ühel ilusal suvehommikul, nähes, kuidas isa ja poeg tahuvad puutüvest välja lootsikut ja handi naine silitab põdravasikat, siis järsku hakkab transistorraadiost kännu otsas kostma kaunis muusika. See kõik oli kokku nii ülev ja ilus, et mul oli tunne, et hakkan nutma. Kui ma oma järgmist filmi tegin, siis tekkis mul õudne tunne, kui nägin, kuidas handi perekond pärast õhtusööki paneb käima televiisori ja hakkab mehhiko seriaali vaatama. Kui ma olin kolmandat korda Siberis, siis ma ei leidnud ühtegi korralikku hotellituba, sest kõik kohad olid täis noori ja ülbeid ameeriklasi, kes olid tulnud sinna naftaäriga ratsa rikkaks saama. Teadmine teeb inimese vastutavaks: kui sa midagi tead, siis sa juba vastutad. Vastutamine aga tähendab seda, et sa pead tegema iseendas valiku. Selle peale, kui palju tarbida, peab hakkama mõtlema üha rohkem inimesi. Ja mida varem, seda parem.

E. T.: Liivo, sinu filmides on ju näha ka tõelist puutumatut ilu.

L. N.: Enamik nähtud filmidest kajastab elu ühes ja samas piirkonnas. Kõik see, mis toimub naftapuurtornide territooriumil, on päris masendav. Seda, mida on tehtud sealse looduse ja sealsete inimestega, näeb nii maad mööda liikudes kui ka helikopteriga lennates. Minu esimene kokkupuude põlisrahvaga leidis aset aga Jamali poolsaarel, kus elavad uhked nomaadid-põhjapõdrakasvatajad, kellest enamik püsib ümbritsevast vene kultuurist eemal ja näeb vaid vahel harva üle pea lendavaid helikoptereid. Ja kuigi sealgi on tehtud luuret maardlate avastamiseks ja on olemas puurtornid, ei ole neid veel viimase ajani kasutusele võetud. Seega pole seal veel väga palju võõrast mõju ning loomulikult avaldub see ka inimeste käitumises. Jamalid näevad välja uhked ja ilusad; nad tunnevad, et on vähemalt seal, tundras, iseenda ja olukorra peremehed. Nemad otsustavad, kuhu nad oma karja viivad. Ametlikult töötavad nad küll sovhooside heaks, ent järgivad karja ajades siiski oma traditsioonilisi rännumarsruute. Minul ehk vedas, et mu esimene kokkupuude toimus ilusa ja uhke põlisrahva esindajaga, mitte sellisega, kes on olnud sunnitud kirjutama oma maa buraani või mõne tonni bensiini eest mõne naftakompanii nimele ning ühes sellega loobunud suurest osast oma traditsioonidest, uhkusest ja väärikusest. Ka filmi ?Juri Vella maailm? nimikangelane on selline, nagu ta on, just seepärast, et temas on veel looduseusku, jõudu uskuda, et sa pead võitlema oma tuleviku nimel. Ta püüab tõestada, et ka üks inimene võib vähemalt oma lähikonnale pakkuda haridust metsast lahkumata, ja kas või oma eeskujuga näidata, et kui sa oled neenets või hant, ei tähenda see seda, et sa pead olema alkohoolik. Et on võimalik mitte juua ja ometi nautida elu. Olgugi et tema ümber kõrguvad puurtornid, näitab ta, et on võimalik naftakompaniide elu kibedaks teha või vähemalt nende pealetungi kiirust vähendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht