Luupainajalikud utoopiad ja emotsionaalne ajalugu

Adam Curtise töödes peegeldub interneti esteetika – veebilõimede vastuoksuslik infotulv, kus üksteise kõrval leiavad koha kassipildid, kriitilised artiklid, hukkamisvideod ja popmuusika.

STEFAN PEETRI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

1994. aasta oktoober. Pensionärid kuulavad sovetlikus pansionaadis maki pealt linnulaulu. Groznõi ümbruses kogunevad uue Venemaa Föderatsiooni tankid „erioperatsiooniks“. Jeltsin on samal ajal kuninganna Elizabethiga Suures teatris „Luikede järve”, Nõukogude ajast tähelepanu hajutusvahendina tuttavat tükki vaatamas ja tervitab loožist Moskva koorekihti. Balleti proloog muutub helitaustaks Groznõile ähvardavalt lähenevale kopterile. Muusika katkeb, tšetšeen laseb hüüde „Allahu akbar!“ saatel lendu raketi ja kiljutakse õnnest, kuna tabati sihtmärki. Žirinovski uhkustab sünnipäeval kingitud pumppüssiga, väljaspool eliiti olevad venelased vaatavad tühje poelette. Kakeldakse viimase vorstiviilu pärast. Noor räppar hüüab „Yo, check this out!“, Pärsia kassid voodijalutsis limpsivad otsaesist.

See episood tänavusest sarjast „Trauma­tsoon“1 on krestomaatiline näide briti dokumentalisti ja ajakirjaniku Adam Curtise ajastu absurdi tabamise oskusest. Tavaliselt saadaks seda Curtise jutustajahääl, ütlemas midagi sellist: „NSV Liidu kokkuvarisemine sümboliseeris paljudele lõplikku usukaotust, et kommunism või demokraatia võiksid olla aluseks uue ja parema maailma loomiseks. Selle asemel kerkis esile süsteem, millel ei olnud enam midagi pistmist poliitikaga.“ „Traumatsoon“ on aga Curtise dokkidest kõige lähemal Dziga Vertovi „kinosilma“ ideele. Siin kõnelevad montaaž ja kaadrid minimaalsete vahetiitrite toel halastamatul, esteetiliselt kompromissitul viisil selle ajastu vägivallast, ebaõiglusest ja irdunud inimestest.

Mees nagu mõistatus

Adam Curtis sündis 1955. aastal vasakpoolsete perekonda, isa Martin Curtis oli sotsialistlike vaadetega dokumentalisti Humphrey Jenningsi operaator. Adam Curtis jõudis Oxfordis politoloogia doktoriõppeni, kuid jättis selle pooleli, nähes, kuidas ülikoolist on saanud majanduslike huvigruppide allhankekeskus. Ta ei näinud alternatiivi esilekerkivale thatcherismile ja temast sai skinhead. Pärast mitme ideoloogiaga tiivaripsutamist suundus ta paljude radikaalsete kolleegide ja perekonna hämminguks hoopis tööle BBCsse, kus alguses tegi päevasesse teleprogrammi pseudodokke rääkivatest koertest.

Curtisele omast stiili hakkame nägema alates „Pandora laekast“2, kus vaadeldakse majandusliku determinismi mõju ühiskonna poliitilisele enesemääramisvõimele plaanimajandusest neoliberalismini, s.t ideoloogilisi katseid poliitikat ja teadust sünteesida leidmaks ratsionalistlikke viise ühiskonda tõhusamalt organiseerida. Edaspidi hakkab Curtis käsitlema XX ja XXI sajandit mõjutavate ideede tahtmatuid ja ennustamatuid tagajärgi, mida väljendasid indiviidid ja huvigrupid – olgu need siis Ayn Rand, RANDi teadlased, neodarvinistid, küberneetikud, anarhistid, majandusnõunikud, psühhoanalüütikud või džihaadivõitlejad.

Curtis traageldab mälufragmente poliitilisest ajaloost kollaažidena, mille monotoonne „tuleviku aeglase tühistamise“ diagnoos on kõige lähemal Mark Fisherile, kelle sarnaselt heidab Curtis valgust praeguse ajastu narratiivide ja tõdede paljususele, mis on võimalik ainult turu laissez-faire-ideoloogia ja keskastmejuhtide ühiskonnas. Me satume siin silmitsi sellega, mida Fisher mõistis kapitalistliku realismi plastilise reaalsuse igavese adaptatsioonina, mis on võimeline end igal hetkel muundama.

Teine teetähis Curtise loomingus on seriaal „Enesesajand“3. Sigmund Freudi psühhoanalüütiliste järelduste toel jälitab Curtis siin XX sajandi tarbijakapitalismi teket, indiviidi kui irratsionaalsest subjekti oma neurooside, hirmude ja tumedate ihadega – teda on vaja rehabiliteerida, s.t manipuleerida „normaalseks“. Seriaali keskmes on Freudi nõbu Edward Bernays, tänapäeva avalikus­suhete valdkonna ja turu-uuringute looja, kelle tarbijate mõjutamis­tehnikaid rakendas ka Joseph Goebbels oma natsionaalsotsialistliku propaganda­masina loomiseks.

Pean tema kõige aktuaalsemateks, tänapäeva tõejärgset maailmapilti kujutavateks töödeks „Hüpernormalisatsiooni“4 ja dokumentaalseeriat „Ei saa sind oma peast välja“5, mida võib pidada paljude Curtise huvipunktide kokkuvõtlikuks käsitluseks. „Hüpernormalisatsioon“ on võetud Aleksei Jurtšaki raamatust „Kõik oli igavene, kuni enam mitte: Viimane Nõukogude generatsioon“6, kus Jurtšak analüüsib hilisnõukogude inimese paradoksaalset seisundit, kus sa tead, et sulle valetatakse, ja võim teab, et sa tead, et ta valetab, ja sa tead, et võim teab, et sa tead, aga kõik läheb edasi nii nagu vanasti, kuna alternatiivi pole. Justkui nähtamatud jõud koordineeriksid inimese motoorikat ja mõtlemist nii nagu „Stalkeri“7 tegelasi tsoonis, mida Curtis on tihti sämplinud oma dokumentaalides.

„Traumatsoonis“ kõnelevad montaaž ja kaadrid minimaalsete vahetiitrite toel halastamatul, esteetiliselt kompromissitul viisil selle ajastu vägivallast, ebaõiglusest ja irdunud inimestest.

Kaader filmist

Metaajakirjanduse remiksiv esteetika

Pealtnäha lahus olevaid kriisikoldeid või kultuurinähtusi – Tšetšeenia ja Afganistani ning Iraagi sõda, Donald Trumpi ja Bashar al-Assadi võimuletulekut, psühhoanalüüsi/-teraapia etableerumist ja vasakradikaalide konsolideerumist, popkultuuri ja massihävitusrelvi – sidudes toob Curtis esile ühiskonna sotsiaalpoliitilise komplekssuse. Kujutised uudistest, BBC arhiivist või videopangast, reklaamidest või filmidest, muusikavideotest ja seebiooperitest leiavad väljundi Curtise remiksograafias dekontekstualiseeritud kujul, pannes vaataja võõristama nüüdisaja müüte. Ajakirjanduslikes dokkides oleme harjunud nägema rääkivaid päid koos arhiivimaterjalidega, kaug- ja keskplaanis võtteid. Tegelased räägivad midagi, taustaks illustreeriv materjal. Vaatajal tekivad pidepunktid, lugu jookseb nii nagu peab. Curtise lähenemine on eksperimentaalsem, selles peegeldub interneti esteetika – veebilõimede vastuoksuslik infotulv, kus üksteise kõrval ühes ja samas voos leiavad hierarhiata koha kassipildid, kriitilised artiklid, videod terroristide hukkamistest ja popmuusika. Pole ime, et temast on saanud Z- ja Y-generatsiooni hinnatumaid dokumentaliste. Curtise käsitlus pakub alternatiivi ja tekitab vastupanu traditsioonilise ajakirjanduse neutraalsusele ja järjepidevusele.

Curtise järsud montaažilõiked toovad esile paljude traditsiooniliste ajakirjandustavade kunstlikkuse ja muutuvad koos loo sisuga üheks kriitikaobjektiks. Intervjueeritavatele esitatud küsimused on tihti ebamugavad ja soodustavad Curtise enda narratiivi ja tegelaskuju esile tulekut. Neutraalsetest küsimustest loobumine ja ajakirjandusliku tõe tootmismeetodite kunstlik rõhutamine näitavad viise, kuidas ajakirjandus muudab lugusid meie jaoks „loomulikuks“ ja „tõeseks“.

Sellise formaadi puhul kasutab Curtis eriskummalisi tehnikaid, nt aegluupi ja kiirkerimist, tagurpidi jooksvaid ja värvist küllastunud videoklippe. Prantsuse uue laine mõjusid täheldame viisis, kuidas ta kasutab loosunglikke vahetiitreid, raamistab ja lõikab järsult intervjuusid, häirides niiviisi aegruumi tervikut – sündmuste pidevuse teket vaataja teadvuses. Curtis vastandub klassikalise ajakirjandusliku doki järgnevusesteetikale. Remiksimine aitab mõista narratiivide, seega ka ajaloolise tõe konstrueeritust. Muidugi on tegemist modernismist pärit võtetega ja Curtis ei tee midagi uut, mis omakorda paneb mõtlema, kuivõrd maha on dokumentalistika jäänud teistest filmi- ja videovormidest.

Heli ja kujutise rütmiline vahekord

Dekontekstualiseeritud popmuusika ja arhiivikaadrite remiksimise võti peitub selle segu afektiivses võimes mõjutada meie poliitilist mitteteadvust. Curtisele on kombeks ootamatu ajakirjandusliku reportaaži miksimine tuntud filmide kaadrite ja muusikataustaga, kus võib kohata tuntud tegijaid Burialist Arvo Pärdini. Avangardsete filmitehnikate, poplugude ja vahetiitrite kasutamine hüpnootilisel moel meenutab Dziga Vertovi cinema verité stiilis „Inimest filmikaameraga“8, Jean-Luc Godardi 1960ndate filme ja muusikavideote sämplimisvõtteid, luues visuaalse esteetika, mida võib filmiteoreetik Steven Shavirot parafraseerides nimetada rütmiliseks dokumentaaliks.

Video ja muusika komposiitimine vahendab hästi Curtise eesmärki, mida ta nimetab filmi „Ei saa sind oma peast välja“ I osa sissejuhatuses „emotsionaalseks ajalooks kaasaegsest maailmast“. Emotsionaalne ajalugu ei saa kulgeda lineaarsel moel, vaid on tunnetuslik fragmentide traageldamine elu ja inimeste ning ajaloosündmuste vahele. Nii on ta palju lähemal kultuuriepohhi „struktuursele tundele“, kui kasutada briti kultuuriteoreetiku Raymond Williamsi üht keskset mõistet – sellele, mis esialgu meile aimamata moel mõjutab kultuurilist tajuorbiiti. Selline lähenemine eristab Curtist teistest tuntud filmiesseistidest nagu eelmainitud Godard ja Vertov, või Chris Marker, Alexander Kluge, Anne-Marie Miéville, Allan Sekula või Harun Farock, kes ei olnud huvitatud kujutistega jutustamisest, vaid kujutise enda sotsiopoliitilisusest. Sellepärast ei pea Curtis oma loomingut filmiesseistikaks, millel on kõrgemad esteetilised ambitsioonid, vaid ikkagi ajakirjanduseks.

Sarnaselt Chris Markeriga on Curtis tihti krüptiline, segab kokku seosetuid arhiivist leitud kujutisi koos lakooniliste vahetiitritega à la „vana süsteem on kokku varisemas ja uut pole veel sündinud“ või shakespeare’ilikult, „aeg liigestest on lahti“. Curtis aga ise kõrgeid esteetilisi eesmärke ei sea. Ta eelistab rämpstelevisiooni kiiret rohmakat töötlust. „Põhiliselt olen emotsionaalne ajakirjanik,“ väidab Curtis, kuid ei pea oma dokumentaalfilme poeetilisteks meditatsioonideks reaalsuse hetkeseisukorrast, vaid „tugeva narratiivse pulsi“ ja „emotsionaalse jõuga“ esitatud (aja)lugudeks. Üheks eeskujuks toob ta hoopis kirjaniku John Dos Passose ning tema modernistliku magnum opus’e, triloogia „U.S.A“. (1930–1936). Dos Passos lõikas välja ajalehtede pealkirju, kasutas leitud tekste poliitilistest avaldustest või ajakirjandusest, sõnu ja hüüdlauseid levimuusikast jne, kasutades ka tehnikaid nagu „uudistesaade“ ja „kaamerasilm“ inspireerituna Pravdast ja Dziga Vertovist.

Viimase inimese“ võimukriitika meemistumine

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Curtisest on saanud filmi- ja videoesseede suunamudija, kelle mõjutusi võib kohata ka kriitilist kultuurianalüüsi pakkuvates Youtube’i videotes. Kes tahab, leiab ka tema hääle süvavõltsingu najal protomeemilikke filmiesseid. Tema trajektoori alates „Pandora laekast“ võib vaadelda järgnevalt: teravast nullindate ja 2010ndate kultuslikust filmiesseistist on saanud 2020ndatel omamoodi klišee. Seda tõestab tema liitumine teise BBC armastatud kriitilise ajakirjaniku Charlie Bookeri „Ekraanipühkega“ („Screenwipe“) ja „Uudisepühkega“ („Newswipe“), mille jaoks Curtis tootis kaks metaajakirjanduslikku lühidokumentaali. Curtise ja Bookeri pessimism lääne liberaaldemokraatia ja ajakirjandusmeetodite suhtes on sarnane. Nende Zeitgeist’i analüüsid pakuvad piisavas koguses survet ja konfrontatsiooni, kuid mitte liiga palju – paati kõigutades ei taheta seda ümber ajada. Pigem heatahtlik postmodernism, mis kannab ärksameelse paha poisi riideid, tagades kindla koha meediaturul.

Curtisest on saanud Nietzsche „viimane inimene“, kes vaatab oma Olümpose mäelt alla ajaloole, tuhnides selle arhiivides, leides alalõpmata kinnitust oma kinnisideedele progressimõiste ja kollektiivse vastupanu lagunemisest. Väga osav õhulosside paljastaja, kuid võimetu oma kriitika realiseerimisel. Curtis on 1980ndate Suurbritannia poliitiline produkt, kes on ajaloo lõpu ideoloogia järeleandmatu kriitikuna sellesama ajaloo lõpu narratiivi tegelane, justkui oodates oma poliitilist Godot’d. Ajastu absurdi viimane absurd on enesest küllastunud kapitalismikriitika.

Kapitalistlik realism, millest Mark Fisher üle kümne aasta tagasi kirjutas, ei ole enam spetsiifiline epohh, vaid post­traumaatiline stressihäire, mis asetab meid masinlikku kordusse, kuhu kuulub tungilik võimukriitika, mis varjab end poliitilise radikalismi taha. Teisisõnu: kuidas aitab ajaloo saiapuru põhjal järeldamine, et elame pidevas ajaloolõpu korduses, meil avastada mõni tõeline alternatiiv? Curtise kriitika jätab meid puhverolekusse nagu Youtube’i video ringlev laadimisikoon. Kriitika muutub ajaloo igaveseks korduseks. Oleme võõrdunud unistamisvõimest, kuid kunagi varem pole Curtise küsimused ja probleemipüstitused olnud nii ajatundlikud kui praegu.

1 „Russia 1985–1999: TraumaZone“, Adam Curtis, 2022.

2 „Pandora’s Box“, Adam Curtis, 1992.

3 „The Century of the Self“, Adam Curtis, 2002.

4 „HyperNormalisation“, Adam Curtis, 2016.

5 „Can’t Get You Out of My Head“, Adam Curtis, 2021.

6 Aleksei Jurtšak. Everything Was Forever, Until It Was No More: The Last Soviet Generation. Princeton University Press, 2006.

7 „Сталкер“, Andrei Tarkovski, 1979.

8 „Человек с киноаппаратом“, Dziga Vertov, 1929.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht