Lühifilmide uus kodu

Eesti lühifilme tasuta vaatamiseks pakkuv veebisait Estonian Shorts on praegu veel pealiskaudne, aga see on suure potentsiaaliga lühifilmide tutvustaja siin ja välismaal.

LAURENCE BOYCE

Filmisait Estonian Shorts (www.estonianshorts.com) on pressiteate sõnul ellu kutsutud eesmärgiga „kasvatada vaataja teadlikkust lühifilmidest ning tutvustada publikule värskeid hääli meie filmimaastikul“.¹ Kas ollakse üldse valmis hindama lühifilmi – Eestist või mujalt –, eriti ajal, mil vaatajale pakutakse välja liiga palju sisu?

Meediumina on lühifilmil alati olnud ebakindel positsioon. Nii vaataja kui ka filmitööstuse poolelt on terminiga „lühifilm“ kaasnenud teatud alavääristav suhtumine: nagu peaks eelnema lühifilm, enne kui liigutakse pika mängufilmi juurde. Mulle kui lühifilmide propageerimise ja näitamise vallas pea kaks aastakümmet tegutsenule on selline seos imekspandav ja frustreeriv. Eriti kui arvesse võtta, et mõne teise kunstiliigi puhul oleks selline võrdlus naeruväärsuseni küündiv lihtsustus. Keegi ju ei väida, et Jaan Krossi lühijutud on lihtsalt käeharjutus enne ühe korraliku romaani kirjutamist. Nii et miks peaks ka filmi puhul ainsaks arvestatavaks kvaliteedi mõõdupuuks olema selle pikkus?

Loomulikult on film kunstivormina alati olnud tihedalt seotud merkantiilsete eesmärkidega. Sellega saab osaliselt põhjendada arutlusvigu, mis kinematograafilisi lühivorme endiselt saadavad. Kui film oli liiga lühike, selleks et vaatamise eest täit piletihinda küsida, pagendati see pika mängufilmi seanssi sisse juhatama (komme kadus, kui mõisteti, et reklaamide näitamine filmi ees on märksa tulutoovam). Ainsana oli lühifilme võimalik näha filmifestivalidel, galeriides (eksperimentaal- ja kunstnikufilmid moodustavadki tihti suure osa lühiformaadis filmidest) ja mõnikord harva televisioonis. Lühifilmide kajastus toetub enamasti tuntud lavastajatele, tunnustades lühifilmimeediumi vaid siis, kui autor on mängufilmis läbi löönud. Kuna enamik filmikoolide kursuse- ja lõputöid on lühiformaadis, on lühifilmi hakatud suhtuma kui „liiga kunstilisse“, kus on palju keskpärast ja üleliigset. Animatsioon on selle reegli meeldiv erand, mida saadab lugupidamine ja tõsiseltvõetavuse aura.

Ei saa väita, et lühifilmid, eriti lühimängufilmid, ei olegi tulevikutalentide enesetõestuse võimalus – on kahtlemata. Tõepoolest: enamik riiklikke filmifonde tunnistab, et lühifilmide rahastamisskeemide esmane eesmärk on tulevaste mängufilmilavastajate avastamine. Ometi on lühifilmide käsitlemine ainult katselavana lühinägelik. Kas pole lühifilmidki kunstiteosed, mida tuleb hinnata nende väärtusest tulenevalt?

Eesti lühifilmist kiirgab viimastel aastatel elujõudu. Kui animafilmi ja dokumentalistikat on saatnud piisav rahvusvaheline edu 1970. aastatest alates – Priit Pärn ja Mark Soosaar vahest tuntumad lipukandjad Nõukogude ajast peale –, on omajagu tehtud ka populaarsuse saavutanud lühimängufilme. Viimasel kümnendil on Janno Jürgensi Locarno filmifestivalil esilinastunud ja võrratult veenmisjõuline „Distants“ (2012) valitud paljude festivalide programmi. Tanel Toomi „Pihtimus“ (2010) võis küll juriidiliselt olla Briti film, kuna on toodetud Londoni Rahvuslikus Filmi- ja Telekoolis (NFTS), aga tõi lühivormile Eestis kindlasti palju tähelepanu, kui lühifilmi kategoorias nomineeriti Oscarile. Viimasel ajal on ilma teinud Oskar Lehemaa „Karv“ (2018) mitme auhinna ja kohaga „Sundance’i“ programmis. Balti filmi- ja meediakool (BFM) annab igal aastal juurde terve rea tema katuse all tehtud filme. Sellised autorid nagu Sander Joon, Martinus Klemet ja Mattias Mälk teevad pidevalt animafilme, mis on leidnud Annecy jm tippfestivalide programmis endale koha. Rahvusvahelise edu ja tuntuse saavutanud Eesti lühifilme on piisavalt.²

Selles valguses tundub veebisaidi Estonian Shorts algne valik võrdlemisi hõre. Pakutakse vaid 11 filmi, millega tekitatakse igatsus suurema valiku järele, et esindatud oleks Eesti lühifilmide mitmekesisus ulatuslikumalt kui ainult viimase kümnendi piires. Loomulikult on keeruline lisada kõige uuemaid filme, sest neil on festivaliring alles pooleli ja neile laienevad (esi)linastumispiirangud. Ja alati on filme, mille avalikku näitamist piirab kokkulepe müügiagendiga vms. Usun, et on jäänud veel küllalt filme, mis võiksid endale saidil mugava kodu leida, ja loodan, et neid lisatakse juba lähinädalatel ja -kuudel.

Seda öeldes tuleb ikkagi tunnistada, et algne valik on tugev. Animafilmidel nagu „Manivald“ (Chintis Lundgren, 2017), „Fatcula“ (Martinus Klemet, 2016) ja „Toiduahel“ (Mari Kivi ja Liis Kokk, 2018) on ette näidata väljateenitud rahvusvaheline maine ja need on animafilmile üldiselt iseloomuliku koomika, satiiri ja üleüldise veidruse suurepärased näited. Dokkide poolel tõestab Nora Särak end pärast briljantset filmi „Valguseks/Valguseni/Valgusena“ (2015) taas ühe väljapaistvama talendina armastusest ja isiklikest läbielamistest rääkiva valusalt ilusa filmiga „Poeem armastusest“ (Nora Särak ja Dominik Krutský, 2018). Mängufilme esindavad „Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat“³ (Janno Jürgens, 2016) ja Marta Pulga suurepärane satiir „Omad“ (2018), kus satiirilises loos on ideaalselt kasutatud lühivormi tavaliste eestlaste eri seisukohtadest ühises arstijärjekorras.

Need filmid näitavad laia valikut andekatest filmitegijatest ja lühifilmimeediumi andekat kasutamist. Valik on pandud selge kujundusega keskkonda, mis pakub iga filmi kohta lühiinformatsiooni ja ka väikese intervjuu režissööriga. Tore on, aga kuna intervjuud koosnevad kõik vaid ühest küsimusest, oleks hea, kui neile oma filmide tutvustamisel veidi rohkem sõna antaks.

Iseenesest on Estonian Shortsil päris hea potentsiaal. Ometi jääb küsimus: kellele on see mõeldud? Kindlasti on sellest kasu rahvusvahelisel filmitööstusel, kui kellelgi peaks tekkima vajadus tutvuda Eesti lühifilmi ja filmitegijatega. Teisalt pakub see midagi ka publikule, andes võimaluse näha filme, mida muidu näha ei saa. Vaatajaskonna tähelepanu võitmine on alati raske proovikivi. COVID-19 kriis on näidanud, et tegevusest internetis puudust ei tule. Seda on lausa lämmatavalt palju.⁴ Mida on selleks vaja, et muude valikute asemel külastataks hoopis veebisaiti Estonian Shorts?

Tõsiasi, et see olemas on, väärib juba kiitust ja näitab, et Eesti filmi instituut on astunud lühifilmide tutvustamisel sammu võrra edasi. Tänu neile ja Eesti lühifilmi keskusele ShortEst on Eesti lühifilmide promotsioon olnud rahvusvaheliselt rohkem nähtav kui varem. Eriti väärib see märkimist raskel ajal. Nii Taani kui Norra filmiinstituut on lõpetanud igasuguse lühifilmide promo – lühifilmi suhtutakse kui üleliigsesse. Vastupidise sammuna asutati Leedu filmikeskuse juurde allüksus Lithuanian Shorts, mis on toonud seal kaasa lühifilmide õide puhkemise. Kuigi lühifilmide promotsiooni kommertslik tagamõte on läbinähtav, on ka selge, et eluterve lühifilmitoodang toob tunnustust nii filmitegijatele kui riigile ning tehakse ka ajas püsivaid ja meeldejäävaid filme, mis jõuavad oma meediumi siseringist kaugemale.

Kui Estonian Shortsi laiendada, anda sellele hingamisruumi ja kasvuaega, võib sellest saada nii filmitööstuse kui ka vaatajaskonna väärtuslik vara. Lühifilmide võlude tutvustamine on tähtis nii filmikultuurile kui ka elujõulisele filmitööstusele. Estonian Shorts on paljulubav avang vähemalt lühifilmide tõsiseltvõetavuse kinnitamises. Paljude heade eesti režissööride töö on tõestanud, et lühifilmid on ka täiesti eraldiseisvana suurepärased.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 http://filmi.ee/eesti-filmi-instituut-avab-uue-luhifilmide-veebilehe-estonian-shorts

2 Märkimist väärt on ka mitmed kinos väljatoodud lühifilmikassetid nagu „Värske veri“ või „Mitte keegi peale sinu“, mis ei ole küll toonud tohutut kassaedu, aga on aidanud astuda julge sammu kinolinale ja festivaliringist väljapoole.

3 https://sirp.ee/s1-artiklid/film/tasakaal-toob-lunastuse/

4 Selles on omajagu irooniat, et interneti algaegadel peeti seda lühifilmide päästeingliks, nende ideaalseks koduks. Ometi ei saanud see kunagi tõeks, kuigi paljud lühifilmid on endale internetis koha leidnud.