Lugu ebanormaalsest ema ja poja suhtest, pisut ka kuulsast kirjanikust ja juutidest

TAUNO VAHTER

Mängufilm „Lubadus koidikul“ („La promesse de l’aube“, Prantsusmaa 2017, 131 min), režissöör Eric Barbier, operaator Glynn Speeckaerts. Romain Gary samanimelise romaani põhjal. Osades Pierre Niney, Charlotte Gainsbourg jt

Ema ja lapse suhe on kirjanduses nii püha, et vähe on seda julgetud eksponeerida millegi sobimatuna. Unustades siin hetkeks mõned Kreeka müüdid, mille süžee trumpab üle kogu Ladina-Ameerika teleseepide ajaloo, on ema ja lapse omavahelise sideme kujutamine reeglina siiski siivas. Ka näiteks „Hamleti“ Gertrud polnud just musterema, kuid XX sajand tõi juurde juba märksa keerulisemaid tegelasi nagu Lolita ema Charlotte, Roaldi Dahli „Matildas“ pea­tegelase tõusiklikkust ja ahnust kehastav emme või John Irvingi „Garpi maa­ilmast“ pärinev unustamatu Jenny Fields. Viimaste aastate eesti keeles ilmunud tõlgetest väärib veel eraldi tähelepanu Pavel Sanajevi „Matke mind põrandaliistu taha“ hirmuäratava vanaemaga, kes oma lapselapse nööri mööda käima paneb. Puhtas kirjanduses võib halb ema olla üksnes võõrasema kui sedagi! Kõige absurdsema näitena meenub kunagi ühelt hingepõhjani solvunud väliseestlaselt saabunud pikk kiri, kuidas kirjastus julges avaldada raamatu, kus ema on halb tegelane!

Äsja meie kinodesse jõudnud Prantsuse-Belgia koostööfilm „Lubadus koidikul“ on ametlikult XX sajandi ühe tuntuima Prantsuse kirjaniku Romain Gary’ (sünninimega Roman Kacew) eluloofilm, mis põhineb tema enda samanimelisel raamatul. See autobiograafiline romaan on üks Gary’ peateoseid, kuid ei ole eesti keeles ilmunud. Meil tuntakse Gary’d peamiselt tema teise peateose „Elu alles ees“ kahe trüki järgi (1992, 2001), lisaks on ilmunud tema mahukas loomingus mõnevõrra vähem tähtsad raamatud „Taevatähtede sööjad“ ning jutukogu „Kodanik Tuvi“. Käesolev film on raamatu teine ekraniseering pärast Jules Dassini 1970. aasta versiooni.1

Poolteiseaastase viivitusega meie kinodesse jõudnud 2017. aasta film on eelmisest versioonist üle poole tunni pikem. Nii kriitika kui Gary ise olid 1970. aasta filmi osas üsna karmid, uue filmi puhul on arvamused märksa rohkem lahku läinud (on nii väga kiitvaid kui üsna jahedaid kirjeldusi) ja väga suur kassaedu seda ei saatnud. Ilmselt oleneb reaktsioon üsna palju ootustest, sest tegu ei ole väga tõsimeelse käsitlusega, kuid erinevad inimesed võivad seda vaadata nii komöödia, tragöödia kui melodraamana. Filmi peaosades on Prantsuse kino kaks tuntud nime, Gary’d kehastab Pierre Niney (meie vaataja võiks teda teada peamiselt Yves Saint Laurent’ina 2014. aasta eluloofilmis2), kuid Gary’ ema Ninat mängib nii näitleja kui ka lauljana märksa laiemalt tuntud Charlotte Gainsbourg. Võib-olla näitab ka see rollijaotus ema osatähtsust raamatus ja filmis, mis näiliselt oleks kui Gary’ elulugu.

Filmi keskmes on ema, mitte autor

Gary’ ema Nina on väga mitmes mõttes filmi võti ning Gainsbourg on selles rollis väga meeldiv – õigemini küll vist meeldivalt sõge, sest nüüd järgneb see, mis vaatajate tõlgenduse võib väga dramaatiliselt lahku lüüa. Mõnes reaktsioonis on Gary’ ema lugu kirjeldatud kui „hümni emaarmastusele“ ehk ülimat pühendumist ja ema-lapse suhte siirast peegeldust. Ma pean ausalt tunnistama, et lisaks eelnimetatule on kirjeldatud ema-lapse suhe minu arvates ühtlasi nännutamise meistriklass ja sügavalt haiglane. Süžeed suuremas mahus paljastamata sobivad seda iseloomustama stseenid, kus Gary’ ema majanaabritele ja võõrastele pidevalt kuulutab, kuidas tema pojast kasvab suurena tähtis mees, diplomaat, hävituslendur ning kirjanik. Kui Gary on juba sõjaväes, läheb ema rääkima tema väeosa kindraliga, et pojal on kurk haige ja lahtise kabiiniga lennukis lennates võib kergelt külma saada. Sarnaseid väikeseid magusaid stseene on filmis veel ning kui millegagi võrrelda, siis hakkab Gary’ ema meenutama kombinatsiooni Garpi ja Forrest Gumpi emadest. Mõningasest hüplikkusest hoolimata pakub enamik filmist igati positiivse elamuse.

Kui Romain Gary (Pierre Niney) on juba sõjaväes, läheb ta ema (Charlotte Gainsbourg) rääkima tema väeosa kindraliga, et pojal on kurk haige ja lahtise kabiiniga lennukis lennates võib kergelt külma saada.

Kaader filmist

Juudid Poola ja Prantsuse vaates

Romain Gary’ elukäik oli igasuguste kahtlusteta piisavalt kirju, et sellest jätkuks mitme filmi jaoks. Sündinud 1914 Vilniuses Vene-Leedu juutide lapsena, elas ta olude sunnil ka Moskvas ja Varssavis, kuni jõudis 1928 emaga Nice’i. Filmis on ootuspäraselt esil ka juuditeema, kuid see ei ole kõige kandvama tähendusega. Natuke uuem on selles plaanis just lapsepõlve osa, mis on sageli elulugudes pigem see igavam ja autorile endale olulisem peatükk. Esiteks teeb selle heaks lapsnäitlejate mäng, mis on Prantsuse filmides sageli tavapärasest huvitavam (seejuures tahaks endiselt teha pika pai näiteks „Väikese Nicolas’“ filmides mängivatele lastele ja rollivalijatele), siin filmis eriti stseenis, kus poisid üritavad võrdlemisi jubedate tegude abil üksteise võidu ühele tüdrukule meeldida. Juuditeemast jääb aga meelde see, kuidas juutide sõimajate rollis ei ole siin tavapäraselt venelased või sakslased, vaid poolakad. Tuleb meenutada, et Dreyfusi afäär lõppes alles 1906 ja hoiakud ei muutunud üleöö. Nii tuleb ka sõjaväes Gary’l oma tausta tõttu jääda ainsana ligi 300 sõduri seas ohvitseripaguniteta. Gary’ ema ütleb, et kakelda tohib ainult kolme asja nimel: au, naiste ja Prantsusmaa pärast. „Ema rääkis mulle lapsena Prantsusmaast nii nagu teised emad rääkisid oma lastele Saabastega Kassist ja Lumivalgekesest,“ on Gary hiljem meenutanud. Ja kuigi Prantsusmaal hakkas Gary’ ema katoliiklaseks, vihastanud Gary „Lubaduse koidikul“ eelmise filmiversiooni peale kõige rohkem selle pärast, et ta on seal väikese poisina pandud ütlema: „Emme, ma ei taha olla juut“.

Kokkuvõttes pole juuditeema filmis siiski sama tähtis kui ema-poja suhe. Eks me kõik oleme näinud ebakindlaid vanemaid, kes oma laste geniaalsust ja suguvõsa väidetavat väärikust kipuvad väsimuseni kuulutama kõikjal sugulaste sünnipäevadest Twitterini. Mõnes mõttes jääbki Gary’ ema armastus puhtaks, sest Lars von Trieri filmi puhul oleks vabalt jõutud ka intsestini, kuid nii karmiks siiski asjad ei lähe, Gary’st saab hoopis üle keskmise edukas kepimees mitmel mandril. „Lubadus koidikul“ käsitleb sündmusi kuni teise maailmasõja lõpuni ehk mõnede üsna uskumatute sõjasündmuste ja Gary’ esimese raamatuni. Pärast seda jõudis ta ema ennustuste kohaselt tõepoolest töötada Prantsusmaa välisteenistuses mitmes riigis, pälvis 1956 Goncourt’i preemia Aafrikas toimuva keskkonnateemalise raamatuga „Taeva juured“ ning kolis mõneks ajaks Hollywoodi, kus kohtus oma teise naise, filmitäht Jean Sebergiga ja kirjutas mh stsenaariumi tuntud sõjafilmile „Kõige pikem päev“.3

Mõni lugu on liiga hea, et olla tõsi

Kõigi erinevate sõjalugude ja isikliku elu draamade tõttu on Gary’d võrreldud selliste keerulise iseloomuga seiklevate kirjanikega nagu Ernest Hemingway, William Burroughs või Hunter S. Thompson, kuid on neist vähem tuntud ilmselt ka Prantsuse diasporaasse kuulumise tõttu. Näiteks kui Gary sai teada Sebergi armuafäärist Clint Eastwoodiga, olevat ta kutsunud tolle duellile. 1970ndatel oli Gary’ nimi natuke tuhmumas, kuid sellest ajast pärineb tema üks suurejoonelisemaid pettusi või ninanipse Prantsuse kirjandusringkondadele, kui ta võttis kasutusele pseudonüümi Émile Ajar. Plaani peenema osa kohaselt elas Ajar Brasiilias, kust lasi tuttaval postitada käsikirju, oma nõol kirjaniku pähe koguni intervjuusid jagada ning võitis kurioosumina oma raamatuga “Elu alles ees” pseudonüümi abil reglemendivastaselt teist korda Goncourt’i preemia. Kuigi mõned kirjandusteadlased kahtlustasid, et Ajar ja Gary võivad olla sama isik, selgus see lõplikult alles pärast Gary’ surma, kui ta 1980. aasta detsembris endale kuuli pähe lasi ja hüvastijätukirjas seda kinnitas.

Romain Gary’ elulugu ja tema filmigi jõudnud meenutused kubisevad uskumatutest seikadest. 2004. aastal ilmus Prantsusmaal tähelepanu äratanud Myriam Anissimovi raamat „Kameeleon Romain Gary“ („Romain Gary, le caméléon“). See tervelt 1000-leheküljeline raamat paljastab, et terve rida Gary’ poolt väidetud lugusid oli paraku siiski välja mõeldud. Ei ole küll eriti oluline, et Gary’ ema nimi oli tegelikult Mina, mitte Nina, aga näiteks kogu Nice’i naasmist kujutav filmi finaal on samuti täielik väljamõeldis. Nii nagu saab ruttu selgeks, et Gary’ ema oli valmis valetama kõrgemaks nii oma kui poja päritolu, samuti oli ka Gary ise kirjanikule kohaselt paras jutumees. Võib-olla ei peaks sellepärast väga pettuma ja filmi võib vaadata lihtsalt filmina, kus on siiski mitmeid kokkulangevusi tõestisündinud lugudega.

1 „Promise at Dawn“ (Prantsusmaa-USA 1970, 99 min), režissöör Jules Dassin.

2 „Yves Saint Laurent“ (Prantsusmaa-Belgia 2014, 106 min), režissöör Jalil Lespert.

3 „The Longest Day“ (USA 1962, 178 min), režissöörid Ken Annakin, Andrew Marton, Bernhard Wicki, Gerd Oswald, Darryl F. Zanuck.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht