Lint, kett ja Pärt

Augusti lõpp pakub rohkelt filmiteemalisi eriüritusi veetmaks viimased kaunid suvepäevad kinosaalis.

TRISTAN PRIIMÄGI

Need, kes on juba puhkamisest tüdinenud ja tunnevad, et on viimasel ajal liiga vähe mõnd helendavat ekraani vaadanud, leiavad augustikuul eest mitmed põnevad filmiüritused, kus näeb suvisest kassafilmide tavaprogrammist veidi teistsugust filmikunsti.

Filmilindifestival (17. august)

Filmilindifestival vabas õhus Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas on endale võtnud ülesande näidata filme ainult filmilindilt. Seekord on kasutusel nii 16mm kui 35mm formaat. Mida aeg edasi, seda rajumalt anakronistlikuna see otsus mõjub, sest digistumine on olnud sel sajandil täiesti peadpööritav. Seda enam tuleks näidata, milline on filmilindipilt oma täiesti teistsuguse sügavuse, teralisuse ja koloriidiga.

Siiamaani on filmilindifestivalil kippunud kinematograafilisest lähtepunktist hoolimata tooni andma pigem melu ja elamus (kui korraldada üritus vanade autode surnuaias, on ilmselge, et seal on niisama vahtimisväärset küll ja veel ka ilma kinolina abita) ja linastused ise jäänud nii ligipääsetavuse kui projektsiooni kvaliteedi tõttu pigem tagaplaanile. Seekord on aga esimest korda filminäitamise teenistusse lülitatud ka Järva-Jaani kultuurimaja, nii et loodetavasti tehakse samm selles suunas, et olla ka täiesti arvestatav filmifestivalina ja pakkuda lihtsalt mõnusa äraolemise kõrval toekat kultuuriprogrammi. Kultuurimajas on võimalik vaadata kas või sellist klassikat nagu Miloš Formani „Pritsimeeste ball“, Fellini „Tee“ ja veidi uuema filmina Austraalia indie-pärli „Kõrbekuninganna Priscilla seiklused“.1 Õige nurga alt filmilindifestivalile lähenedes on see hea võimalus kergemaks üleminekuks suverežiimilt sügishooajale, sest saab nii puhata kui ka soovi korral natuke asjalikum olla.

Balti filmipäevad (21. ja 22. august)

Tallinnas Artise kinos toimuvad ja end tänavu Balti keti 30. aastapäevaga sidunud Balti filmipäevad on meie väikese mätta otsast vaadatuna võib-olla üks aasta olulisemaid filmisündmusi, sest selle raames saab ära näha Baltimaade filmiaasta mitmed eredamad tähed. Olgem ausad: me ei tea läti ega leedu filmist eriti midagi, kui pole just kohustust sellega tegelda. Hirmus mõelda, et ilmselt teavad nemad meie filmidest sama vähe. Selle kitsaskoha leevendamiseks ongi ellu kutsutud see iga-aastane filmiüritus, mille raames toimuvad linastused korraga kõigis Balti riikide pealinnades. Olulisema sündmusena linastub Jaak Kilmi uus Lätis tehtud dokumentaalfilm „Mu spioonist isa“,2 mille ajakohasus praegusel paranoiaajal ei jäta mingit kahtlust. Juttu on seal Nõukogude spiooniperekonna tegutsemisest Ameerikas. Kes on vaadanud spioonisarja „Ameerik­lased“,3 võib siit leida selle spiooniperekonna tõsieluversiooni. Filmile lisab võlu metatasand: vaataja silma all konstrueeri­takse stseene ja näidatakse spiooni­filmile sobivalt seda, mis on kaadri taga.

Balti filmipäevadel linastuv „Suve ellujääjad“ on maailma festivalidel väga hästi vastu võetud ning annab märku uue andeka Leedu režissööri Marija Kavtaradze tulekust Balti filmiareenile.

Kaader filmist

Kindlasti kuuluvad kohustusliku vaatamise hulka ka kolm leedu filmi. Baltimaade poeetilise dokumentalistika põlvkonnast kõnelev „Aja sillad“4 on Eestis linastunud seni vaid kaks korda, aga film väärib kindlasti enamat, sest räägib ka sellistest eesti tegijatest nagu Andres Sööt ja Mark Soosaar. „Aja sildade“ režissööri Audrius Stonyse nõukajärgse dokipõlvkonna teine ere leedu esindaja Arūnas Matelis on aga kavas oma uue tõsielufilmiga „Suurepärased kaotajad“.5 Selles on ta portreteerinud väga osavõtlikult suurte velotuuride lõpuotsa-mehi ja see valiti Leedut esindama ka viimasel Oscarite-jaotamisel parima võõrfilmi kategoorias. Kolmanda soovitusena tuleb ära tuua Marija Kavtaradze ootamatult küps debüütdraama „Suve ellujääjad“, mis on maailma festivalidel väga hästi vastu võetud ning annab märku uue andeka režissööri tulekust Balti filmiareenile.

Kui sellest kõigest veel huviäratamiseks ei piisanud, siis Balti filmipäevade linastused on traditsiooniliselt tasuta.

Arvo Pärdi keskuse filmiõhtud (22. – 25. august)

Igal aastal on umbkaudu Balti filmipäevadega samal ajal Sõpruse kinos toimunud ka Arvo Pärdi keskuse filmiõhtud: näidatakse filme, kus on kasutatud Arvo Pärdi muusikat. Tänavu on õnneks mõistuse hääl peale jäänud ja Balti filmi­päevadega kattub ainult üks päev. 22. augustil linastuv Pärdi film on ehk siiski programmi kõige erilisem, sest sellises mahus dokumentaalfilmi Pärdist nagu Hollandi režissööri Paul Hegemani „Pärdi puudutus“6 pole väljaspool Eestit varem tehtudki. Nüüd on küll pealtnäha tekkinud olukord, et Leedu hittidel tuleb astuda Pärdi vastu ebavõrdsesse võitlusse, aga tõelisel filmihuvilisel on ikkagi võimalik osa saada mõlemast programmist, sest dokk linastub veel korra 25. augustil ka Pärdi keskuses.

Pärdi keskuse filmiõhtutel on näidatud aastast aastasse kvaliteetset, hoolikalt valitud programmi ning on alust arvata, et ka nutitelefonide saamisloost rääkiv IT-dokk „General Magic“7 ja Kongo pealinnas Kinshasas aset leidev realistlik muusikaline draama „Félicité“8 pakuvad intrigeeriva filmielamuse.

Üritusele annab lisaväärtuse kindlasti see, et tihti on kohal ka vanameister Arvo Pärt ise.

1 „Horí, má panenko“, Miloš Forman, 1967; „La strada“, Federico Fellini, 1954; „The Adventures of Priscilla, Queen of the Desert“, ????.

2 „Cilvēki no nekurienes“, Jaak Kilmi, 2019.

3 „The Americans“, 2013–2018.

4 „Laika tilti“, Audrius Stonys, Kristīne Briede, 2018.

5 „Wonderful Losers: A Different World“, Arūnas Matelis, 2018.

6 „That Pärt Feeling – The Universe of Arvo Pärt“, Paul Hegeman, 2019.

7 „General Magic“, Sarah Kerruish, Matt Maude, 2018.

8 „Félicité“, Alain Gomis, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht