Kuidas õpetada õpetamatut ehk Ekskurss tudengi-Oscari võidufilmi taustsüsteemi

ELE ARDER

Ühel kaunil anonüümseks jääda soovival hilispäeval või varasel õhtupoolikul võtavad mustal (kunst)nahkdiivanil istet kaks inimest: Meister ja Õpipoiss. Kohtutud on varemgi, korduvalt, juba aastaid. Käesoleva kohtumise põhjus on aga spetsiifiline: see on Õpipoisi hea töö ja edulugu. Õpipoiss German Golub nimelt on astunud ajaloolise (inimesele väikse ja Eesti rahvale suure) sammu ja toonud Eesti filmiga esimest korda siia tudengi-Oscari tiitlivõidu. Kuidas selliste tulemusteni jõuti, arutavadki Meister Peeter Simm ja German.

Jutt algab enne, kui ükski küsimus on kõlanud, arutlema peab ju käimasolevate projektide üle, ikkagi kolleegid. Ometigi eksitasin veidi neid filmiinimesi oma küsimustega.

Ele Arder: Mil viisil sellised filmid üldse sünnivad ja kuidas ollakse neile ämmaemandaks? Ühest küljest on ilmne, et ande avaldumiseks on vaja sobilikku keskkonda, teisest aga on sellise loomingulise ameti õpe nii individuaalne, areng nii peen, et seda kooli struktureeritud institutsiooniga siduda peaks olema raske. Kuidas saab nii, et hundid söönud, lambad terved?

Peeter Simm: Ma võin sissejuhatuseks avalikustada saladuse. Germani puhul on siin BFMis välja tulnud väga tore raam, et just nelja-aastase õppe esimene ülesanne, millega ta alustas, on ka see, millega ta lõpetas, nii et proloog ja epiloog on sarnased. Mis on hea stiili näitaja.

Proloogis said kõik tudengid ülesande meelde tuletada ja lakooniliselt kirja panna lugu, kus neil on häbi. Nimelt üks inimese omadus, mis teda paljudest teistest olenditest eristab, on võime häbi tunda. Ja German kirjutaski loo, mis jõudis tema lõpufilmi. See on, kui ta ulja noore mehena laibavedaja ametis laseb teistel meestel jaanipäeva pidama minna ja siis tuleb tal tegu teha sajaviiekümnekilose kadunukesega. Ja sellest surnud inimesest ta enam jagu ei saa.

German Golub: „Mulle meeldib kuulata Peetri lugusid, kuidas ülekulu­lindistamise eest pidi trahvi maksma. Praegu pannakse kaamerad käima, mängufilmis ju ka, ja filmitakse igaks juhuks kõik üles.“

Alesja Suzdaltseva

German Golub: Jah, kuidagi sai kokku täisring esimesest filmist* „Mu kallite laipadeni“: õppekava toetatud kogemus ja võimalused muudkui kasvasid, aga see viimane film on tegelikult filmitud sarnaselt esimese filmi ülesandega: on statiiv ja lugu, väga lihtsalt ja konkreetselt, et mitte visuaalse poole või, ütleme, esteetika ja kunstiga liigselt survestada. Filmisime ainult lugu ja hoolitsesime selle eest, et see tekitaks õige emotsiooni, jätsime kõrvale kogu virvarri. Püüdsime minimaalsete vahenditega lugu maksimaalselt välja tuua.

Simm: Ja see päästab sellepärast, et väga palju häid filme rikutakse ära ilutsemise, veiderdamise, liiga suure raha, liiga lääge muusikaga … neid komponente, mis on väga mürgised, väga tugevatoimelised, võib veel kümme tükki üles lugeda. Äkki on sul meeles, mis sa tegid selle nii-öelda kõige esimese tööna, koos olite vist … kus te olite? Lihulas?

Golub: Kõige esimese filmi puhul, mis me Lihulas tegime, oli meil ette antud teemaks genius loci – kohavaim. See on lugu lihtsast tüübist, kes parandab garaažis oma Zaporožetsit ja teeb ettevalmistusi: paneb riided selga, nagu läheks ajaviiteks väljasõidule, ja kui kõik on valmis, istub autosse, et see käima panna ja, kurat, ei lähe. Aga talle ei olegi see oluline. Talle on oluline hoopis protsess. Ta istub seal garaažis ja hakkab jälle otsast pihta. See oli esimene ülesanne, mis sai koolis tehtud – ilma sõnadeta, ilma tekstita.

Simm: Sellise ülesande oleme alati andnud. Idee seisneb tudengitele näitamises, et koos tehes, ajurünnakuna ja väga lühikese ajaga, kui ollakse sunnitud väga intensiivselt tööd tegema, saabki see tehtud! Tihtipeale on need päris head filmid, tehtud kõigest kahekümne nelja tunniga. Pärast ei saa poole aastaga stsenaariumi üheleheküljelist treatment’i kokku! Sest inimesel on kas valge paberi hirm või jookseb mõte kinni.

Esimese ülesande peamine tingimus oli see, et ta peab olema seotud kas enda või kõige lähemate inimeste üleelamisega. Et ei oleks mingi fantaasia, filmitakse väga lihtsalt, ilma igasuguste keeruliste kaameravõteteta, ilma droonide ja arvutita. Lihtne lugu ja enam-vähem nii, nagu see kellegagi juhtus.

Arder: German, me alustasime su esimestest töödest. Kui nüüd edasi minna, siis milliseid õppemomente su järgmised semestrifilmid kaasa tõid? Või mis oli nende ülesannete keskmes?

Simm: Meil BFMis on selline komme, et pärast esimest ülesannet tuleb ekraniseerimine, kus, German, sul oli novell. Edasi tuleb žanrifilm, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et valikus on kõik peale draama: komöödia, tragöödia, fantastika, õudusfilm, lastefilm, sõjafilm – kõik, mida ette võite kujutada. Ülesande häda on selles, et peamiselt, nagu mulle tundub, õpetame neid ülesandest mööda hiilima, mustkunsti tegema. Aga German ei hiilinud mööda! Ta tegi kahekümnendate aastate Eesti küla vesterni. Seal sa vist tegidki esimest korda Erki Lauriga koostööd.

Golub: „Laip metsas“ on Peet Vallaku novell, ta kirjutas selle kahekümnendatel. Ja filmi žanriks on justnagu vestern, sest vesterni kui sellist Eestis ei saa teha, kõrbe meil ei ole. Hakkasime otsima analooge: meil on soo, meil on parmupill. Võtsime vesterni tempo ka, aga tuli välja, et see oli liiga välja venitatud. See oli õppimiskoht, esimest korda tegime koostööd professionaalsete näitlejatega ja mul oli veel nii palju julgust või olin nii palju peast segi, et mõtlesin helistada Üllarile [Saaremäe] ja paluda ta filmi. Erki Lauriga oli samamoodi.

Peeter Simm: „Germani puhul on siin BFMis välja tulnud väga tore raam, et just nelja-aastase õppe esimene ülesanne, millega ta alustas, on ka see, millega ta lõpetas, nii et proloog ja epiloog on sarnased. Mis on hea stiili näitaja.“

Tõnu Talpsep

Simm: Germanil on selline iseärasus, ma just praegu mõtlesin selle välja, et kui enamik tudengeid loob surematut meistriteost, siis German ütleb külma kõhuga, et see on õppetöö.

Elen Lotman ütleb, et las tudengid teevad vigu. Selle jaoks ongi BFM, kus vigu saab teha, pärast on hullem!

„Mu kallid laibad“ on ka natuke liiga pikk, et lühifilmifestivalidele saata. German keeldus seda lühemaks tegemast, et teda festivalid vähe huvitavad, ja lõi käega – see on õppetöö, õppimiseks tehtud ja kogu lugu.

Arder: Aga võib-olla siin ongi võti: surematu töö tegemine on liiga raske.

Golub: Teistega võrreldes ei ole mul nii suurt tunnetuslikku poolt. Pidin seda süstemaatiliselt lahendama filmist filmi, leidma viisi, kuidas seda kompenseerida. Me just praeguse filmi operaatoriga rääkisime, et mõned kohad on ikka … nagu Juss [Saska] väljendab ennast – „kringel“ – järgmine kord saaks paremini, ja kui kellelegi jäi mulje, et see on nüüd ideaalne film, siis sugugi mitte.

Simm: Väga oluline on seda mõista.

Arder: Mis sa arvad, miks sa jõudsid selle filmiga nii kaugele?

Golub: Film on üles ehitatud siirde­riituste põhimõttele, viimasel ajal hakkavad need koos moderniseerumisega kaduma või muudetakse kommertslikuks. Mõtleme näiteks pulmadele, sünnipäevadele, üleminekufaasidele, mis inimese suremisega seotud. Praegu käid kolm sotti välja, viiakse ära, grimeeritakse ja ongi korras. Aga kuidas seda tagasi tuua, mis päriselt toimub? Kui keegi teeb seda tööd, siis mida see töö temaga teeb? Film algabki sünnipäevatordiga ja siis on pulm, ja saun on sees. Filmis on päris palju asju, mis on sinna mõttega pandud, aga mõnikord peab nägema, kuidas nad ise tekkima hakkavad, mida pakub koht või näitleja ise.

Arder: Kui palju oli selliseid asju, mis ennast ise kätte mängisid?

Golub: Tegelikult ju kõik. Film ongi momendi jäädvustamine, olgugi et lavastatud, aga need inimesed, olukorrad, majad, need asjad … Näiteks on filmis stseen, kus Ott [Erki Laur] annab Erkile [Ruuben Joosua Palu] autovõtmed üle ja hakkab auto juurde liikuma. Proovi ajal läks Erki – ei saanudki aru, kas ta unustas või tegi seda nimelt – esialgu juhiukse poole. Ja siis tuli tal meelde [et oli võtmed ära andnud] ja pööras kõrval­istuja ukse poole. Selline lihtne autojuhi harjumus. Ja see ongi loogiline! Aga Erki tegi nii hästi, et ma siiamaani ei tea, kas ta tegi seda kogemata.

Simm: Muuseas, Erki oli mitu päeva laibavedajana tööl, selleks et tunnetust kätte saada. Iga inimene võib oma nähtud filmikogemuste põhjal meelde tuletada: tõestisündinud lugudel on mingisugune raskelt seletatav ja raskelt kirjeldatav võlu.

Golub: Jah, on nii palju faktoreid. Ma imetlen dokumentaalfilmide tegijaid, neil on veel raskem momenti püüda. Ta ei ole lihtsalt ennustaja, seal peab olema selgeltnägija, peab igasuguste võimaluste ja lahendustega arvestama.

Kui tahaksin dokumentaalfilmi filmilindile teha, oleks see tõeline väljakutse. Praegu pannakse kaamerad käima, mängufilmis ju ka, ja filmitakse igaks juhuks kõik üles. Mulle meeldib kuulata Peetri lugusid, kuidas ülekululindistamise eest pidi trahvi maksma.

Simm: Jaa, üks meeter, kaks sekundit – dollar. Muide, lühifilmide tegemise juures on üks suur needus ka: mis turg ja väljund leitakse lühifilmide vaatamiseks. Iga Sirbi lugeja võib meelde tuletada, millal ta viimati käis kinos lühifilme vaatamas. Need ei jõua isegi telekasse. Ja teate, milles on paradoks? Väga headest novellidest saab kokku panna ka täispika filmi, ja ikka ei minda seda vaatama. See ei ole viimase aja tendents, vaid nii on alati olnud.

Arder: Mingem nüüd loomingu õpetamise ja õppimise juurde – mingis mõttes on see võimatu ülesanne. Üleüldse on veider, et on keegi, kes õpetab, ja siis on vastuvõtja, kes õpib. Loomingu puhul on see veel ekstra veider, sest looming peab olema õppiva looja enda nägu. See on tema looming.

Simm: Siin võin ma küsida, kas ma väga pressisin teid. Ega ma ei sundinud mitte iialgi kedagi midagi tegema.

Golub: Sa rääkisid meile, kuidas sa alguses, kui sulle koolis tööd pakuti, ütlesid, et esimesel loengul räägid ära kõik, mida tead. Ja siis sa kogu aeg räägid iga tunni lihtsalt täis. Õppimise puhul räägitakse asjad ära, nagu on, tuuakse näiteid ja kuulates mõtled, et ei saa mitte midagi aru. Kui hakkad juurde õppima ja võtad raamatud ette, siis hakkad vaikselt aru saama, mida Peeter on kõige selle all mõelnud. Ma lähenen natukene süstemaatilisemalt asjadele, siis hakkan aduma, mis see valem on. Iga kord peab mudeli uuesti leiutama. Kunagi ei tea, kas see üldse töötab.

Simm: Erinevalt tehnikumist ei saa siin öelda, et niimoodi seda kunagi teha ei tohi: niimoodi keevitada ei tohi, niimoodi betooni valada ei tohi, siis variseb kokku. Meil on üldised reeglid, kas tudengid usuvad neisse või ei usu … ma saangi ainult edasi anda oma või teiste, juba ammu kadunud vanameeste kogemusi. Sellest kõigest, mis oli, ei saa keegi enam arugi. Ma ei tea, kui palju sellest kasu on, aga et filmi peale tehakse üks oma esimesi töid, on küll BFMi know how, kõik teised, kui teevad, teevad lõputöö filmilindile. Eleni idee seisneb just selles, et nad kohe alguses saaksid selle tunde kätte, aega ei ole lõputult.

Üldiselt võibki filmimaailmas igasuguseid imelikke asju teha. Ma ei ole neile kunagi öelnud, et ära nii tee. Enda meelest olen geniaalseid ettepanekuid teinud, aga väga harva, kui keegi kasutab. Kui Nõukogude Liidus olid metanooli mürgistused, siis Literaturnaja Gazetas kirjutati, et kui te juba peate igasugust solki jooma, jotad, siis peaks taskus olema välgumihkel ja jupp vasktraati. Ajad välgumihkliga traadi tuliseks ja paned selle joogi sisse: kui tuleb ammoniaagi lõhn, siis on metanool. Nüüd on poistel stsenaariumis sees. See on haruldane!

Arder: Kuidas sa üldse tagasisidestad, mis tüüpi tagasisidet sa annad?

Simm: Mul on see pluss, et ma olen kõige­sööja. Olen siin suuremgi kõigesööja, üldiselt olen nõus respekteerima filmi, millist ma ise elu seeski, mitte mingi raha eest ei oleks valmis tegema. Jah, ma vaatan seda. Kui see ei ole inimvaenulik, tülgastav ja väga rumal. Ta võib olla isegi igav.

Arder: Mis on kõige suurem patt, kas see ongi siis rumalus?

Simm: Rumalus on nii lai mõiste, et selle alla mahub igasugust värki. Aga see on väga isiklik asi – minu poolest võib film olla võlts, võib-olla tahab komöödia olla, aga naljakas ei ole. Tahab olla õudusfilm, aga selle asemel on naljakas. See kõik on andeksantav, aga mingit vahepealset filmi … teate, mis on? Päris pask läheb ajapikku heaks, aga need vahepealsed nürid filmid, need on jubedad.

Golub: Ma arvan, et koolis oleks võinud karmim olla, kaks-kolm korda karmim.

Simm: Sellest pole kasu midagi, kui ma karmim olen, siis surun peale oma ettekujutust, mis on võib-olla jube õige, aga millega pole teil midagi peale hakata.

Golub: See on juba järgmine küsimus, kuidas seda teha. Minu meelest on BFMil huvitav omapära. Nimelt VGIKs ja sellesarnastes koolides õpiti nii, et oli meister. Ta rääkis oma juttu, millest pidid ise kogu kreatiivsuse ja loomingu ammutama. Läänelikum lähenemine on see, kus öeldakse väga konkreetselt, näiteks vaatab õppejõud kaadrit ja ütleb, et see stseen ei tööta siin selle varju pärast. Kuna BFMis koos on nooremad ja vanemad põlvkonnad, kohtuvad ida ja lääs, siis nad moodustavad koos omalaadse terviku. VGIK tausta tõttu on meil näiteks erialameistrid. Natukene siit ja natukene sealt, kokku tuleb tervik.

Arder: Ei tea, kas saan üldse esitada sellise küsimuse, mis nõuab ajalist kaugust. Kas tahaksid meenutada mõnda õppetundi, mille sa ülikooliajast oled kaasa võtnud?

Golub: Olen selgeks saanud, aga see on ainult minu arvamus, et kui sa ei võta ennast tõsiselt, siis keegi teine ka ei võta. Viimasel ajal on levinud arvamus, et kõike peaks tegema nii, et lõbus oleks. Kas olete kunagi näinud laua taga kirurgi, kes teeb operatsiooni selleks, et lõbus oleks? See on seesama suhtumine.

Simm: Olen palju istunud üliõpilas- ja lühifilmide küll žüriides, küll läbivaatustel ja selle vestluse ajal jõudsin äratundmisele, et meie BFMi ja Ida-Euroopa lipp lehvib küllalt kõrgel. Ikkagi see, et mõte peab olema, on iseloomulik alates rumeenlastest ja lõpetades kellega iganes. Sinu filmis on hea, et see ei eputa. Kujuta ette, et see oleks natukene eputav, see lõhuks terviku täiesti ära.

* BFMi filmikunsti õppekaval valmib igas semestris üks film.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht