Kuidas leida ja kaotada iseennast?

Andres Puustusmaa: „Viimasel Venemaa-aastal tuli nii palju tööpakkumisi, et mul oli kaks aastat ette planeeritud ja olin tõelise dilemma ees, mida siis teha. Siis algas sõda ja kõik oli ühtäkki selge.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Algul rohkem näitleja, aga hiljem lavastajana tuntud Andres Puustusmaa vestles Sirbiga paarikümnest Venemaa filmi­tööstuses veedetud aastast, järsust tagasitulekust, kinodes jooksvast ühe kaadri filmist „Minsk“, kus ta osales hoopis produtsendina, ja uuest projektist „Ühemõõtmeline mees“, mis sai just rahastajatelt päri oleva vastuse ning räägib nõukogudeaegsest mineviku­traumast. Ja loomulikult ka niisama juttu nii filmidest kui eluolust.

Sinu profiil on Eestis võrdlemisi ebatavaline, sest eks neid näitlejaid, kes on lavastama hakanud, leidub ikka, aga neid, kes on seda asunud tegema teises riigis, leidub juba vähem. Kuidas see sinu Venemaale ümberasumine aset leidis?

Läksin sinna lavastajaks õppima. Moskvasse, kõrgematele stsenaristide ja režissööride kursustele. Peaaegu kohe hakkas tulema ka tööpakkumisi. Hämmastav. Olin ju Eestis juba aastaid olnud režissööride assistent: „Lilja 4-Ever“¹, „Virtuoos“², üks film Peeter Urblalt („Stiilipidu“³⁾, ka Marko Raadilt („Agent Sinikael“⁴ – toim), üks sommide film … Ma tegin ju algusest peale massistseene ja jäingi neid tegema. Assistendiks olemine oli mulle võtteplatsi tunnetamiseks hea kool. BFMi tudengid võiksid samuti üritada rohkem olla assistendid, hoolimata sellest, kes on režissöör või mis film on. Sa pead platsi tunda saama, see on lavastajale ülioluline. Kord, distsipliin, mingisugune platsi-käsitöö­oskus ja arusaam, mis platsil toimub – millal võib hingata ja millal mitte.

See jäi mulle pähe ja teater jäi … Ma ei saanud sellest näitlemise asjast üldse aru. Et milline ma peaksin ise olema. Mulle tundus, et see on üks hirmus „näitlemine“. Tihtipeale saatsid mind augud või vaakumihetked, kui ma ei saanud üldse aru, mis ma teen. Ei leidnud isegi seda rada üles, mis võiks viia teeni, kust edasi minna. Kõik oli suur kaos. Kino võlus nii ära, Moskvas olid mul kooliajal head õpetajad. Vana moldova meister Emil Loteanu, minu lemmikõpetaja Andrei Dobrovolski, ja muidugi Vladimir Fentšenko, kes on selline guru ja Venemaal kõiki õpetanud.

Ja kui Moskvas tehti pärast õpinguid pakkumine tööle tulla, olin vaimustuses, et saan ka seal olla režissööri esimene assistent. Jutuajamise käigus tundus imelik see informatsioon, mida minuga jagati. Küsiti veel, kas olen siis nõus tööle hakkama, ma vastasin, et muidugi, millal ma režissööriga kohtuda saan. Nad vastasid, et pakuvadki mulle hoopis režissööri kohta. Ma tõusin püsti ja ütlesin: „Minu nimi on Andres Puustusmaa. Ma väga vabandan, aga eksisin ruumiga. Te räägite vale inimesega.“ Nad jäid siiski endale kindlaks.

Ja see Venemaa tööliin siis jäigi avatuks?

See, mida ma toona tegin, oli üks väga populaarne sari „Убойная сила“ ehk „Tappev jõud“⁵, mida tehti Peterburis filmilindile, külalislavastajatega. Tegin ühe osa ära, pakuti teist, siis kolmandat. Ja siis tuli juba „1814“⁶. See oli mu esimene täispikk film. Väga head näitlejad ja operaator, aga montaažiga ma polnud rahul, sest see võeti mul käest ära, millega ma ei olnud harjunud. Hakkas kiire ja ilmselt nii noort ei usaldatud. Ma olin küll juures ja tülitsesime-vaidlesime seal. Pärast sain loa teha materjalist nelja­osaline minisari ja siis sain oma ego ikka ära rahuldatud.

Kauaks sa Venemaale tegutsema jäid?

Vahepeal tegutsesin ju ka Eestis ja tegin siin mõned filmid, „Punane elavhõbe“ (2010), ja muid lollusi. Kokku olin seal 20 aastat.

Nüüd, kui sa oled tegutsenud nii vene kui eesti filmimaailmas, siis kuidas sa neid võrdleksid? Milline on Venemaa filmitööstus?

Eks see ka muutus aastatega. Sai kaineks, algselt oli ikkagi raskes pohmellis, nii Nõukogude Liidu lagunemist kui ka üldist korda silmas pidades. Kuskil oli ka selgus – Balabanovi produtsent Sergei Seljanov, Aleksandr Rodnjanski, Igor Tolstunov ja mõned tipp-produtsendid, kes tegid äri, aga ka autorifilme. Nemad kainestasid kogu muud struktuuri, aga kõike hakkas tapma seriaalitsemine, kus oli väga palju pahna, ja tohutu, meeletu varastamine. Ega see 20 aasta jooksul ei muutunud, läks ainult pöörasemaks. Taskusse panemine käis hooga ja välja lükati kõik need, kes tulid oma ideedega ja tahtsid filmikunsti teha. Tehti äri ja ega ma tegelikult halvusta seda.

Huvitav, et igal kümnendil on räägitud kriisidest. 1970ndatel rääkis Robert Bresson, et filmikunstis on täielik kriis, aga mingit kriisi ju ei olnud, nii võimsad filmid ja autorid.

Stanley Kubrick, kes on üks mu lemmikuid, oli ju teada-tuntud perfektsionist. Tema parem käsi ja assistent Leon Vitali, kes tegi rolli ka „Barry Lyndonis“⁷, astub üles väga lahedas dokis „Filmitöötaja“⁸, kus ta räägib Kubricku täpsusest ja nõudlikkusest, milles ma ei kahtle. „Barry Lyndonis“ on aga üks stseen, kus akna taga on näha suur prožektor! Mõtlesin: kuidas see võimalik on? Jah, perfektsionism.

Nii et kunstilised ambitsioonid nõrgusid sinu seal veedetud aastate jooksul siis vene filmitööstusest välja?

Jah, seriaalid ja kommerts tulid peale. Laiatarbekaup kohalikule turule. Sellele läks suur rõhk, üksikud, kes mõtlesid Euroopa peale ning tegid koostööfilme, neid oli vaid kaks-kolm. Autorina võib end seal täiesti ära kaotada. Hea sõber, režissöör Nikolai Homeriki sattus nüüd viimastel aastatel tegema väga suure eelarvega kommertsfilme ja meel läks tal nagu kurvaks, aga nüüd möödunud aastal võitis oma viimase filmiga „Meri muretseb vaid korra“⁹ Kinotavri filmifestivali peaauhinna. Kammerlik autori­film, kus ta tahtis tagasi tulla kunstilisema laadi juurde, aga traagelniidid on filmis näha, nii et ei saa hüpata otse ühest teise. Üritan nüüd siin ennast teiste kaudu kuidagi positsioneerida. Mõista, mis värvides ma nüüd näen.

Venemaal oli nii, et öeldi vahel roosa kohta sinine, ja nii järjekindlalt, et hakkasid ka ise seda takka kinnitama. Naine kodus vaatas nagu sõgedat.

Millal ja millest sai siis alguse sinu tagasitulek Eestisse?

Tagasi tulemine hakkas pihta juba mitu aastat tagasi. Meie poeg Leon oli seitsme­aastaseks saamas ja mõte oli ta Eestis kooli panna. Harjutasime kolm-neli kuud eesti lasteaiaga ja reisisime kahe asukoha vahel. Ja siis hakati mulle ühtäkki Venemaal näitlejana tööd pakkuma, üks projekt teise järel. Tekkis vajadus see väljund realiseerida. Et need tundmused, mis jäävad režissöörina maandamata, leiaksid ka oma lahenduse, siis juba näitlejana.

Viimasel Venemaa-aastal tuli nii palju tööpakkumisi, et mul oli kaks aastat ette planeeritud ja oli tõeline dilemma, mida siis teha. Siis algas sõda ja kõik oli ühtäkki selge.

Kuidas siis su vaated Ukraina sündmustele ümbritsevaga kokku läksid?

Tead, see oli nagu eraldi asi, millesse ma ei puutunud. Teadsin muidugi olukorda ja osa kolleege-tuttavaid võttis seda väga valusalt. Mina tundsin end Venemaal ju ikka külalisena ega pidanud seda iialgi koduks. Ma olen praegu saanud Venemaalt nii palju sõimukirju oma endistelt kolleegidelt, ka sõpradelt, et milline siga ja reetur ma olen ja miks ma nad maha jätsin. Kõik puha selle eest, et ma väljendan oma arvamust: kõik putinistid, minge sinnasamma, kuhu läks see Vene sõjalaev.

Sa oled ju eestlane, mida muud nad võiksidki sinust kui fašistist oodata.

2007-08, kui Eesti ja Gruusia olid Venemaa suurimad vaenlased, siis suurepärane näitleja Sergei Garmaš oli üks neist, kes mind toetas ja ütles, et ma ei paneks idioote tähele. Eesti pronkssõduri teema oli Venemaa meedias ikka meeletult üleval. See oli suur pomm. Mõtlesime oma sõbra, grusiini Vano Burduliga, et nüüd on meil siin tööga küll ühel pool, aga ei olnud. Pärast 2008. aasta majanduskriisi tekkis seal küll paus ja ma tulin vahepeal siia filmi tegema. 2009. aastal oli „Punane elavhõbe“ ja seejärel üks õnnetu asi, mida ma väga ei taha meenutada, „Rotilõks“ (2011). Sinna lõksu sattusin ma pikaks ajaks ja see on siiamaani mulle tekitanud väga palju negatiivset.

Mis seal siis juhtus?

Ma ei ole selle filmi juures mitte millegagi rahul, sest ma polnud ise valmis. Mul oli sel ajal lahutus, jõin nagu siga ega saanud üldse maailma asjadest aru.

Kummaline jah, et isegi täielikus kriisiolukorras tunneb inimene vajadust ikka midagi edasi teha.

Jah, ei suuda seisma jääda. Kõige keerulisem ongi öelda iseendale, et jää nüüd seisma ja hakka hingama. Ei. Hing kinni. Paned võsas, raiud …

Oli miski Eestis filme tegema hakates ka teistmoodi või ootustele mitte­vastav?

Sattusin tagasi tulema sel ajal, kui tehti tohutult palju filme ja mul ei olnud võtte­gruppi – üks-kaks professionaali ja ülejäänud korjasime kuskilt kokku. Me tulime ootamatult vahele minimaalsete eelarvetega ja eks see ka määras nende eelistused, kuna filme ja reklaame oli tootmises palju, palgad suured. Inimestel olid teised prioriteedid ja eks ikka, et mis sa, venku, siit tahad. See on inimeste valik ja siis eksisin ma ise mitme asjaga, mitte teised.

Kas Ukraina sõja puhkemine tõi sulle isiklikus mõttes ka mingi lahenduse? Kui nii üldse tohib öelda. Sest sidemed vene filmindusega on nüüd ikkagi ju katkenud.

Jah, ma ise katkestasin need. Isiklikus elus oli see tõesti lahendus, aga laiemalt on see õõvastav, kohutav ja jube. Sellega on igatahes kõik. See Venemaa-liin ei taastu ja mul ei olegi seda vaja. Võib-olla oli see viimane hetk koju saada.

Kas nemad oleksid soovinud koostööd jätkata?

Jaa. Kummaline, aga agent helistas kaks korda ja ütles, et mind tahetakse suvel üht filmi tegema ja mingit sarja. Ütlesin, et ei-ei, sellega on kõik. Fjodor Bondartšuki uues ulmeprojektis, mille tegevus toimub tulevikus ja kus toimub midagi seoses viirustega, pakuti lahedat rolli, ülipaha meest, kes mingit biorelva kokku paneb. Proovivõtetega piinati mind kaua ja kaks võttepäeva jõudsin ka ära teha, siis sõitsime minema. Agent püüdis selgitada, et võtted on maini, aga ma vabandasin ja ütlesin ära. Karistustki ei järgnenud, maksid isegi võttepäevad kinni. Fedja võib küll olla putinist ja libe tüüp, aga selles olukorras käitus mõistlikult.

Küll aga on sul praegu kinos ka üks otsapidi venelastega koostöös tehtud film pealkirjaga „Minsk“¹⁰, kus sa oled hoopis produtsent. Kuidas nüüd näitleja ja lavastajaametiga võrreldes see uus rakurss paistab? Kindlasti need rikastavad üksteist.

Rikastavad muidugi. Saan ehk jälle kas või väikese sammu edasi astuda, et end tundma õppida, endaga klaarida. Mitte niivõrd egotripp kuivõrd selle vastand. Lavastaja Boriss Gutsi tunnen juba varasemast, aga mulle oli kindlasti uus õppetund see, et kui sellesarnaselt edaspidi filmi sisse minna, siis ma soovin lavastajalt väga põhjalikku selgitust, mis tal mõttes on, ja mitte ainult idee tasandil.

Aga „Minskis“, kus näidatakse poole­teise tunni jooksul mässuöö sündmusi 2020. aasta Minskis, oli kavatsus ja teostus ju üsna üheselt mõistetav. Mõista hukka sealne diktatuur.

Mõtteselgusega oli asi selge, aga ühe kaadri film peab olema iseendale väga täpselt läbi komponeeritud. Ja ka näitleja­trupi jaoks.

„Minski“ teeb kindlasti eriliseks fakt, et see on võetud üles n-ö ühe kaadri filmina ehk terve film on üks katkematu stseen ilma ühegi montaažilõiketa. Kas see kontseptsioon oli algusest peale „Minski“ aluseks, ja miks?

Jah, algusest peale. Guts on väga hea stsenarist ja see kontseptsioon mulle meeldiski. Ta tahtis näidata seda, kuidas noore paari kulg mahub ilma lõigeteta sellesse lühikesse aega, ja kuidas me saame näha nii suurt ja traagilist muutust nii lühikese aja jooksul.

Kogu see üks tükk on üles võetud Eestis. Lasnamäel. Kuidas see teoks sai?

Mina ise olin võtte ajal Peterburis. Mul on täna muuseas tele-esilinastus Venemaal.

Mille? Ega ometi „Minski“?

(Naer.) Ei, üks mu sari tuleb täna välja. Arvasin, et seda ei lasta ekraanile, kuna teemaks on ka politseikorruptsioon, üsna räige lugu. Ja see on lausa NTVs, riiklikus kanalis. Olen siin mõelnud, et huvitav, kas mu nimi ka tiitrites on. Ega nad ilmselt ei pane …

Panevad ikka, kas saavad panemata jätta?

Mul oli üks selline juhtum, kus lavastajat tiitrites üldse ei eksisteerinud, aga operaator oli Mait Mäekivi, kelle ma olin kutsunud Venemaale üht sarja tegema.

Mis see täna esilinastuv sari siis on?

Eheh. Peakiri on „Akula“ ehk „Hai“. Selline banaalsus. Aga noh, tellimustöö.

Kas Venemaal pole üldkasutatavat varjunime nagu Hollywoodis on Alan Smithee, mis läheb käiku siis, kui autor ei soovi oma nime tiitrites näha? Näiteks Ivan Ivanov võiks olla märk kellegi nässu läinud tööst.

Ma olen ise mitu korda valenime kasutanud.

Mis nime?

Ma ei ütle sulle. Paar sarja on olnud sellised, et pagan, siia ma küll ei saa oma nime panna.

Meenuvad eestlaste kummalised juhtumised Venemaal filme tehes, näiteks Rasmus Merivoo „Buratino“ (2009) võtteperiood.

Ma olin samal ajal ka Peterburis, kui nad seda filmisid ja tegin … aa … üht sõjardite telefilmi. Kinnises sõjaväebaasis keset Peterburi linna. Mind viidi esimesed kaks nädalat sinna võttele auto pagasiruumis. Kinnine sõjaväeosa, mul Eesti pass. Et see jumala eest kuskilt välja ei tuleks, et eestlane seal. Kõik mätsiti ja maksti kinni ja lõpus lõi kogu sõjaväeosa kulpi ja soovis edu.

Mis su kõige kummalisem juhtumine Venemaal on olnud?

Oi, neid on nii palju … Hea sõber Mait Malmsten on ikka öelnud, et ma peaks need asjad kirja panema, enne kui ununevad.

Seda enam et see maailm on ilmselt nüüd jäädavalt läinud.

Väga-väga pikaks ajaks kindlasti.

Kas sa ise oma filme vaatad?

(Naerab.) Ei vaata. Natuke valetan, sest vaatasin natuke aega tagasi esimest korda üle „Kohtuniku“ (2019), et näha, mis asi sellest nüüd siis tulnud on. Nüüd on natuke aega juba mööda läinud ka … Aga teisi asju ma ei taha vaadata, see võib lõppeda depressiooni või raske joomaga. „Kohtunikuga“ aga rahunesin nüüd maha. Nägin küll, mis siin või seal võinuks paremini olla, aga leppisin, ja olen valmis edasi minema.

Sul on planeerimises ka uus film nimega „Ühemõõtmeline inimene“, kuidas sellega läheb?

Hästi, just eile saime kinnituse rahastusotsuse kohta. Pealkirja laenasin Herbert Marcuse raamatult. See on film sellisest inimesest, kes on ära kadunud põlvkondade vahele. Tema isa on endine KGB ohvitser, kes hävitab oma patoloogilise armukadedusega naise elu ja kujundab pojast riigireeturi. Filmi tegevustik toimub meie kaasajas.

Kas see on ajendatud konkreetsetest sündmustest või põhineb päris inimestel?

Jaa. Prototüübid on miksitud kokku mitmest tegelasest. Film sai paberile nädal enne sõda ja kui sõda algas, siis ma ehmatasin, et see lugu ju ongi vaja praegu ära teha, sest see räägib praegustest inimestest. Selles loos on ka isiklikke asju, suhteid ja mälestusi.

Kas see baseerub Eestis ja tegelased on eestlased või on läbi Nõukogude aja siin ka mingi vene element?

Eestis jah, Vene seost vaid nii palju, et pruudi osas on mul taas Julia Aug, kes mängis ka „Minskis“. Peategelaseks kutsusime Juhan Ulfsaki. Tal on näitlejale kõige tänamatum ülesanne, ta peab muutuma nähtamatuks.

1 „Lilja 4-Ever“, Lukas Moodysson, 2002.

2 „Out of the Cold“, Aleksandr Buravski, 2001.

3 „Stiilipidu“, Peeter Urbla, 2005.

4 „Agent Sinikael“, Marko Raat, 2002.

5 „Убойная сила“, 2000–2005.

6 „1814“, Andres Puustusmaa, 2007.

7 „Barry Lyndon“, Stanley Kubrick, 1975.

8 „Filmworker“, Tony Zierra, 2017.

9 „Море волнуется раз“, Nikolai Homeriki, 2021.

10 „Minsk“, Boriss Guts, 2022.