Kui vanad inimesed avastavad TikToki

GERMAN GOLUB

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

28. oktoobril ilmus Sirbis intervjuu Eesti Filmi Instituudi juhi Edith Sepaga.1 Tema kommentaarid andsid aimu EFI tegelikust suhtumisest nii noortesse filmitegijatesse kui ka Eesti ainsasse filmikooli BFMi ehk Balti filmi, meedia ja kunstide instituuti. Jääb mulje, justkui oleks Eestis säilinud tava mitte hakata eesriiet eest tõmbama, kui jutt puudutab ülemusi ja/või institutsioone, kellest sõltub sinu koht või töö valdkonnas. Mina kui noor Eesti režissöör ja BFMi filmikunsti eriala vilistlane ei tohi ega taha selliste sõnumite järel vaikida.

Alustan väikesest lõigust, mis oli viimane tilk karikasse: „Me koolitame seal (filmikoolis – toim.) ainult mõnda režissööri ja kui neist kaks-kolm ära kaob, siis kas me saame vaid sellele süsteemile toetuma jääda? Minu jaoks on TikTok hea võimalus vaadata, kas inimesel on annet, kas ta on võimeline visuaalselt mõtlema …“

Filmikunst ei ole YouTube, see ei ole lihtsalt voogedastusplatvormi meelelahutuslik sisu ja kohe kindlasti ei ole see TikTok. Eesti filmipärandi arendamise ja säilitamisega tegeleva ning valdkonnas toetusi jagava institutsiooni puhul on imekspandav, et eri meediumidel ei tehta vahet.

Terve õppekava mahategemine ja isegi taoline suhtumine on vastuvõetamatu. Ma lõpetasin BFMi nelja-aastase õppekava cum laude ja auhinnatud diplomifilmiga ning võin kindlasti öelda: TikToki toores „talent“ ei kvalifitseeru minu silmis meie filmi tulevikuks. Lisaks pole see ilmselt iseseisvalt võimeline leidma üles ka filmi­instituuti. Pealegi on ka see „mõni režissöör“ filmierialale välja valitud, seda õppinud ja valdkonnas töötanud ning tema kogemust, oskusi ja n-ö annet visuaalselt mõelda on võimalik selgelt hinnata selle järgi, mille järgi seda hindama peakski – tema tehtud filmide järgi.

Viimasena sai BFM’i värske vilistlasena EFI mängufilmitoetuse Triin Ruumet aastal 2015 mängufilmiga „Päevad, mis ajasid segadusse“. Pildil pidu Triinu baaris.

Kaader filmist

Eraldi võib välja tuua küsimuse, miks „mõni koolitatud režissöör“ ära kaob. Võib-olla on asi selles, et süsteem ei toeta neid, kuigi üritab sellest pingsalt vaid rääkida. Võib-olla lähevad nad välismaale või teisele erialale paremaid võimalusi otsima? Võib-olla ei vaja me eraldi skeemi laste- ja noortefilmide tootmiseks, sest me ei soovi neil teemadel filme teha ja pealegi ei ole noortelt küsitud, mida, kuidas ja millest nemad filme tegelikult tahavad teha. Rääkimata sellest, et EFI esindajaid ei ole kordagi nähtud BFMi lühifilmikassettide esilinastusel.

Meil ei ole debüütfilmide vooru, meil ei ole värskelt filmieriala lõpetanud „noortalendi“ koolitusi või noortele mõeldud mentorlusprogramme. Sellest rääkimata, et EFI ei toeta enam BFMi diplomifilme, seda teeb nüüd eraettevõte. Ainus, mis meil on, on ilus jutt. Esitaks siinkohal viktoriiniküsimuse: kes on viimane „noortalent“ ja BFMi filmikunsti vilistlane, kes sai kohe pärast kooli lõpetamist EFI mängufilmi tootmistoetuse, ja millal see juhtus?2

Peale selle tekib küsimus, miks me üldse räägime TikTokist. Võib-olla ei ole asi üldse TikTokis? Võib-olla ongi lahendus EFI pakutud noorte ja vanade talentide programm Taani ja Soome näitel. Aga ehk on asi hoopis selles, et EFI, nagu ka PÖFF, jahib lihtsalt Euroopa Liidu digirahasid ning tegelikult ei ole sellel meie inimeste ja autoritega mingit pistmist. Isiklikult arvan, et need laia haardega talendiprogrammid muudavad EFI pigem „valikukomiteeks“ ja selle valguses muutub ka järgnevate sõnade tähendus: „Me tegeleme inimestega, keda me peame hoidma ja kes lõpuks seda väärtust loovad.“ Kes need inimesed siis on?

Tundub, et lubatud on päris paljut: filmistuudio, filmiseaduse muudatus, suurem toetus riigieelarvest, tagasimaksesüsteem … Mis meil aga tegelikult on ja mida on see toonud? Mulle meenutab kogu see asi hoopis populismi, kus püütakse tähelepanu tegelikkuselt eemale juhtida. Tagasimaksesüsteem (ingl cash rebate) on siia vaieldamatult toonud hulgaliselt välismaiseid filmiprojekte, kuid meie oma autorid, Eesti noored autorid on hädas sellega, et tootmismeeskond on nüüdseks harjunud Soome eelarvetega ning broneeritud järgmiseks kaheks aastaks. See omakorda võimendab seda, et režissöör on kõige vähemate võimalustega ja lisaks kõige väiksema töötasuga inimene võtteplatsil. Me võime rääkida Eesti filmi suurtest saavutustest, mida saab panna ajakirja Estonian Film esikaanele, aga need ei ole Eesti filmid. Kogu austusega Eesti filmitegijate vastu, kes osalesid projektides, nagu „Kupee nr 6“ ja „Kapten Volkonogovi põgenemine“3 – need ei ole Eesti filmid ei loo, keele ega isegi mitte MEDIA kriteeriumide järgi. Teine viktoriiniküsimus: mis on viimane päris Eesti film, mis jõudis mõne auhinnani nn Suures Viies4, ja millal see juhtus?5

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud, miks ma enam ei taha paljusid tänapäeva filme vaadata. Need lihtsalt ei kõneta mind, neis puuduvad teemad ja tegijate mõtted. Jüri Sillartilt on jäänud meelde tsitaat: „Kui tahta, siis filmi saab ka püksirihmale teha“. Elen Lotmani TMK artikli „30 aastat järjepidevat eesti­keelset filmiharidust“6 valguses pean tõdema, et olukord näeb välja nii, et püksi­rihmad on nüüd kõigil, aga filme enam pole. Selline olukord on minu arvates tekkinud sellepärast, et tänapäeva maailmas on katastroofiliselt puudu lihtsatest inimlikest põhiväärtustest ja põhimõtetest, millega on nii paljud noored kui ka vanemad inimesed kaotanud meie segases maailmas kokku­puute. Kuna käib pidev võrdlemine Taaniga, siis tundub, et noortel on aeg koostada manifest.

Kokkuvõtteks – talent ei ole habe ja see iseenesest ei kasva. Vaatamata sellele, et vahel on mugav koort riisuda, kui keegi on midagi saavutanud. Ma ei palu oma siinse seisukohavõtuga midagi kandikul ette tuua, sest tean, mida tähendab töö tegemine. Ma soovin, et oleks rohkem usku meie noortesse filmi­tegijatesse ning austust nende vastu, kes pühendavad ennast iga päev sellele, et meisse istutada päris filmikeele väärtusi, sest nagu ütleb vanasõna: „Mida külvad, seda lõikad“.

1 Tristan Priimägi. Olla seal, kus on vaataja. – Sirp, 28. X 2022.

2 Pärast BFM’i lõpetamist sai viimati mängufilmitoetuse Triin Ruumet aastal 2015.

3 „Hytti nro 6“, Juho Kuosmanen, 2021; „Капитан Волконогов бежал“, Aleksei Tšupov ja Natalja Merkulova, 2021.

4 Ingliskeelset fraasi the Big Five kasutatakse suurimate filmifestivalide koondnimetusena ja sinna alla kuuluvad Cannes, Veneetsia, Berliin, Sundance ja Toronto.

5 Veiko Õunpuu „Sügisballi“ valimine Veneetsia filmifestivali kõrvalsektsiooni Orizzonti parimaks filmiks aastal 2007.

6 Elen Lotman. „Filmi saab teha ka püksirihmale“ ehk 30 aastat eestikeelset filmiharidust 1. – Teater. Muusika. Kino, september, 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht