Kolmanda maailma valud ja vaevad kinolinal

Argo Lilles

17. – 26. veebruarini peeti Šveitsis 22. „sünge” filmi festivali. Genfis kohtusid peatse maailmalõpu eel Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika filmimeistrid, kampa oli kutsutud tänavune kindla peale põrgussemineja Kreeka. Rohkem kui nädala vältel linastusid „sünge” filmi („Black Movie Festival”) festivali kinodes uued ja veidi vanemad filmid, mil teemaks: „väike”, „üksildus”, „võõrandunud”, „murtud”, „relvastatud” jne. Tai üks tuntumaid režissööre Pen-ek Ratanaruang on art house’i rännakute vahepeal teinud filmi „Pähelask” („Fon Tok Kuen Fah”, 2011), millega naaseb kunagi filmikarjäärile hoo sisse saanud ja natukene nihkes krimižanri juurde. Oma eelmise filmiga „Nümf” läks ta sügavale metsa, saatjaks vana legend, mis rüütatud moodsa linnastumise käes kannatava naise iseenda otsingutega. „Pähelask” on nobedalt kulgev moodne noir’ film, mis põhineb tuntud tai kirjaniku Win Lyovarini jutustusel. See oligi mõeldud filmistsenaariumiks, kuid filmi tegemine kukkus ära ja autor otsustas selle kirjutada novelliks, mis osutus äärmiselt populaarseks. Tul (Nopachai Jayanama) on palgamõrvar, endine politseinik, kes satub pärast järjekordset tellimustööd tule alla, saab kuulitabamuse pähe ja langeb kuudeks koomasse. Kunstlikust unesuikumisest ärgates avastab ta, et maailm, mida ta nüüd näeb, on pahupidi pööratud sõna otseses mõttes ja see paneb tema ametioskused edaspidi küsimärgi alla. Film on klassikalises stiilses noir’ elemendis: pildis on saatuslikud naised, vihmamärjad sünged tänavad laipadega ja jõuetud põgenemised. Režissööri käekirjale omaselt kulgeb tegevus lakooniliselt, müstiliselt ja ettearvamatult ning kõike seda ilmestab Pen-ek Ratanaruangi ihuoperaatori Chankit Chamnivikaipongi tundlikult valitud tempo ja hulk hunnituid kaadreid.

Küprose juurtega Kreeka filmitegija Ioannis Ekonomidese „Knifer” („Macherovgaltis”, 2010) on absurdihõlma hakanud must-valge film, mis prepareerib nagu žiletiga tänast ühiskonda sama entusiastlikult kui morgitöötaja oma esimest „klienti”. Nikos (Stathis Stamoulakatos) elab oma elu kuidas oskab. Pärast isa surma ja matuseid kutsub onu (Vangelis Mourikis) ta enda juurde Ateenasse ja pakub tööd koerte valvurina, keda ohustavad naabruskonna albaanlastest räkitimehed. Tööpäevad venivad kui suvine sulav asfalt, onu on psühhopaat ning tema naine närviline tiksuv kellamehhanismiga pomm. Kuid ka lõunamaine kottpimedus võib pakkuda öösihikuga prille ning kui mängus on naine, kadedus ja raha, pole pääsu ka jalutul. Režissöör on osavate pintslitõmmetega maalinud vaatajale tumeda inimhinge taevaatlase, kus arutute tegelaskujude vormimisel koonerdatakse värvidega (vaid mõru etendus lõpus on värviline). Meelsuse, emotsioonide ja ühiskonna vappumise manamises pole talle aga võlavangis Kreekas kinematograafilist vastast.

Marokolanna Leila Kilani film „Pardal” („Sur la Planche”, 2011) esilinastus Cannes’i kõrvalprogrammis ning on praeguseks juba võitnud auhindu maailma festivalidelt (Taormina, Oslo). Filmi autor on valinud tegevuspaigaks Aafrika veerel paikneva Tangeri, kus rangelt valvatud vabamajanduse tsooni krevetivabrikus töötavad Badia (Soufia Issami) ja Imane (Mouna Bahmad). Ilmselgelt paremat elu otsima tulnud provintsitüdrukud, eriti Badia, pole aga rahul lehkava nüri tööga. Nad uitavad öistel tänavatel ja kohvikutes, otsivad kerget saaki, keda peibutada ja seejärel paljaks varastada. Badia on kui murtud tiivaga liblikas, kes pärast pahatööd tõmbub oma räpases ühiselamutoas kookonisse, kus viib läbi omamoodi puhastusrituaale. Viimane, Valge laeva mõõtmeis petuplaan, mis peaks kõik asjasse pühendatud õnnemaale sõidutama, lennutab peategelased saatust trotsides hoopis vältimatult karide suunas. Film on avakaadrist peale täis noorte naisnäitlejate turmtuld, pildistik avab kergema looriga kaetud araabia eluolu, kus traditsioonilised väärtushinnangud on asendunud kauba, kergel teenistusel põhineva raha ja keelatud toimetustega summutatud seinte vahel.

Peruu naisrežissööri Rosario García-Montero ladina-ameerika maagilisest realismist laetud debüütmängufilm „Halvad kavatsused” („Las malas intenciones”, 2011) on retk lapsepõlve piiritusse fantaasiamaailma, kus, kui vaid silmad sulgeda, võivad saada teoks kõige jaburamad soovid. Üheksa-aastane Cayetana (Fátima Búntix) kuuleb oma emalt, et ta saab peagi endale venna. See paneb ta koolis kuuldud lause „üle kahe päikese ühes taevas särada ei saa”üle mõtlema. Nii langetab ta otsuse, et samal päeval, kui vend peaks sündima, on temal viimane päev elada siin üüratus maailmas. Oskuslikult on peategelane paigutatud Peruu lähiajaloo vägivaldse mineviku hõõguvatele varemetele: võimenduvad üksinduse, lapseliku julmuse ja arusaamatusega seotud tagajärjed.

Lõuna-Korea päritolu režissööri Jo Sunghee esimene film „Looma lõpp” („Jimseung ui kyut”, 2010) on viimaste aastate üks leidlikum maailmalõpu ligihiilimist puudutav žanrifilm – üks kirkamaid avastusi. Sun-Young on lapseootel neiu, kes sõidab taksoga linnast maale. Auto peatab äkitselt üks võõras mees. Sõidu vältel sekundite lugemine ja kaasreisijate kõige intiimsemate saladuste paljastamine ei tõota head. Ekraani täidab silmipimestav valgus ning kõik, mis on seotud elektriga, on ühtäkki kasutu. Vaataja on sattunud sürreaalse retke kaasosaliseks: režissöör pole koonerdanud kummaliste karakterite, absurdse tempo ja helitaustaga, kus ei tohi hingatagi – see võib paigast nihutada kõik eelneva. „Kurjuse teljeriigi” naaber olemine on ilmselt mõjunud Lõuna-Korea originaalsusest pakatavale filmikunstile kurjakuulutavalt kenasti.

Festivali dokumentaalfilmide valiku märksõna on „töö”. Argentina režissööri Hermes Paralluelo „Yatasto” (2011), kreeklase Hristos Karakepelise „Tooraine” („Proti yli”, 2011) ja Iraani filmitegija Baktash Abtini „Pargi Mark” („Park Mark”, 2011) portreteeritud peategelased on sunnitud tänases majanduslikes vappekülmades tõmblevas maailmas läbi tohutute jõupingutuste end omal moel kehtestama ning sosinal välja öeldud unistusi ellu viima.

Hermes Paralluelo film „Yatasto” viib meid Villa Urquiza agulisse Córdobas. Ta portreteerib kümneaastast Ricardot, kes üritab ellu viia oma unistuse: hakata džokiks ja osta võidusõiduratsu, kellele on esialgu välja mõeldud vaid kõlav nimi Yatasto. Koos oma sugulastest sõprade Bebo ja Pataga kammib ta hommikust õhtuni oma vanal setukal läbi nii uhkeid bulvareid kui räpaseid tänavaid: otsitakse vanapaberit ja pappkaste, mis on kogu nende elu ja teenistus. Film jälgib seda kõike tasaselt ja sekkumata, vaatepunkt on kaadrikompositsiooniliselt istutatud justkui osaleja hobuvankrile. Nõnda võib kannatlikult tunnistada päevatööd saatvat kirge, pühendumust, pettumust ja argisust, mis takerdub ja hüpleb mõnikord katendlikult.

Hristos Karakepelise film „Tooraine” on pikaajaliselt talletatud (autori sõnul kulus kokku kuus aastat filmimiseks) tundlik lugu Ateenast Akropolise panoraamiga „eikellegimaal” elutsevate mustlaste vanametalli kogumisel põhinevast toiduahelast. Kui kaks India tööturisti on 15tunnise tööpäevaga põrgukuumuses sulametalli valanud, seitsme maa ja mere taha jäänud naistele rahanatukese saatnud, jääb neile endile rõõmuraasukeseks vilkuv koduvideo omaenda bengaali pulmast ning metallivalamisest pimestatud silmad. Kuumusest nõtkuvad vanamehed oma käsikärude taga kannavad iseenda inseneritarkusest kokku tinutatud sõiduvahenditega grammhaaval kokku kasutusest välja sülitatud metalli, mis alustab uut elu teisel pool pöörijoont. See film on väga aktuaalne Vana Maailma korina taustal, kus lapseohtu unistused Ferrarist ja perekonnast, võõrastest ja omadest moodustavad jäämäe tipu äravisatud traadijuppide ja muu kola kohal.

Režissöör Baktash Abtini (1974) film „Pargi Mark” on väike, kuid võimas lugu inimese kadumisest suurlinna – antud juhul Teherani hundikurku. Mark on endine edukas ärimees, perekonnapea ja elunautleja, kes Ameerikast väljasaadetuna ja läbilõigatuna oma perekondlikest sidemetest on muutunud iseenda ja järjekordse uimastipausi orjaks. Oma ööpäevad veedab ta varastades, ilmsi tänavatel annetuskastidesse poetatud rahatähti välja õngitsedes ja neid kohe järjekordseks doosiks ümber rehkendades. Äärmiselt kaasakiskuv film inimhinge üksildusest: keha on ilmselgelt koormaks, kuna dokumentideta võõras linnas pole hingel sealt väljalennuks piisavalt tiivarammu.

Võib tõdeda, et pöörlev inimkarussell nimega Maa on võtmas üles tuure, mis loobib nõrgemad kaalutusse ilmaruumi ja tugevamad suruvad selle hirmus kannad kõvemini vastu maad. Ilmselgelt pole väravad kõigi jaoks võrdselt õlitatud.