Kindel valik plahvatusohtlikust regioonist

Pimedatel öödel Tallinnas linastuvate araabia filmidega on pigem kindla peale mindud – tüli neist ei tõuse.

PEETER RAUDSIK

Tänavuse PÖFFi eriprogrammi „Särisev araabia“ raames tutvustatakse külastajaile piirkonna viimase kümnendi tähtteoseid. Regiooni eri nurkadest pärit filmid kätkevad eneses armastust ja sõda, aga ka õigluse- ja eneseotsinguid. Riikide suur hulk ja kirju teemavalik näivad esmapilgul rääkivat rohkem piirkonna filmimaailma erinäolisusest, mitte ühisosast. Paratamatult kerkib küsimus, mis teeb kokku koondatud neljateistkümnest komöödiast, põnevikust ja dokumentaalist just nimelt araabia armastus- või seikluslood.

Vastuse leiab araablaste ajaloost. Eelmise sajandi mitmed võtmesündmused pole mõjutanud mitte ainult iga riiki, vaid ühiskonda laiemalt. Osmanite impeeriumi lagunemine, sotsialismi võidukäik, Iisraeli-Palestiina konflikt ja hiljutised araabia kevade revolutsioonid annavad tunnistust samalaadsest maailmatajust, mis liidab araablased Lähis-Idast Aafrikani.

Selle vastasseise täis mineviku valguses köidab esimesena kinokavas pilku Naji Abu Nowari „Theeb“ (2014). Nendesamade maastike vahel, mida kasutatakse Hollywoodis tihti võõraste planeetide kujutamiseks, rullub lahti meeldejääv üleskasvamise lugu. Mõnes mõttes võib teost vaadata läänes populariseeritud T. E. Lawrence’i legendi (1962. aastal valmis ka monumentaalne linateos „Araabia Lawrence“1) araabia vastena. Briti ohvitseri asemel on seekord rambivalguses küll beduiinipoiss, kellega suhestuvad nii Araabia poolsaare kõrbetes lapsepõlves mänginud saudid ja emiraatlased kui ka Sahara düünide vahel ringi jooksnud marokolased ja alžeerlased.

Okupatsioonide järel võtsid araablaste seas külma sõja ajal maad vasakpoolsed sotsialismi- ja araabia rahvusluse ideed, millele tänapäeval mõnikord igatsevalt tagasi vaadatakse. Nostalgiat leiab sealsete filmitegijate pilgus enim Sudaani dokumentaalist „Kuritöö on kõnelda puudest“.2 Samasse perioodi jääb ka Palestiina-Iisraeli teravnenud konflikt, mis tõi endaga kaasa mitmeid sõdu. Toonastest verevalamistest on tänapäeva riikidesse jõudnud deformeerunud ühiskond: okupatsioon ja vastupanu sellele määrab paljude inimeste elu päevast päeva. Vahetu sissevaate sellesse inimtraagikasse annavad nii „Sarah’ ja Saleemi juhtum“3 kui ka juba klassikaks saanud põnevik „Omar“ (Hany Abu-Assad, 2013).

Viimane suur peatükk araablaste jagatud ajaloos on 2011. aastal puhkenud araabia kevad, mille järeltõuked kestavad seniajani. Sel aastal kukutati rahumeelsete rahvaülestõusudega võimult ühed viimastest aastakümneid võimul olnud autokraatidest: Alžeerias Abdelaziz Bouteflika ja Sudaanis Omar Bashir. Meeleavaldused jätkuvad praegugi nii Liibanonis, Iraagis kui ka viimati Iraanis.

„Sa sured kahekümneselt“ on klišeevaba ja kultuurinüanssidest rikas filmielamus, mis peegeldab paljuski ka araabia ühiskonna igapäeva.

Kaader filmist

Sarnasusi toonaste ja praeguste protestide vahel pole vaja kaugelt otsida. Farah (Baya Medhaffar) laulab Tuneesia revolutsiooni alguspäevist rääkivas filmis „Kui ma avan oma silmad“,4 et võimulolijate koertel on kuldhambad suus ja vaeste suud tühjad. Samadest mõtetest kantud loosungid kõlavad ka täna: „Yallah, mässame – rahval on raske, veri vemmeldab, tänavaile laskuvad. / Yallah, rahvas – meie inimesed langevad, võlgades põlevad, pankureil tasuvad (laul Beiruti meeleavaldusel novembris 2019).

Kui Tuneesiast kujunes araabia kevade järel paljudele reformide läbiviimisel edulugu, siis Liibüas, Süürias ja Jeemenis päädisid ülestõusud sõjaga. Enam kui kolmsada tuhat inimelu nõudnud Süüria kodusõja kõige hirmsamatele peatükkide ülesvõtmisele on end pühendanud Süüria režissöör Feraz Fayyad. Mõne aasta eest dokfilmis „Viimane mees Aleppos“5 sõjaõudusi kujutanud Fayyad jutustab nüüd filmis „Salahaigla“6 loo kohalikust naisarstist Ida-Ghoutas. Linn langes pärast pikki lahinguid eelmisel aastal Venemaa õhurünnakute toel Bashar al-Assadi režiimi kätte. Opositsiooni võitlejate ravimise tõttu pidi peategelane Amani Ballor seejärel oma kodumaalt lahkuma, nagu seda on olnud sunnitud tegema miljonid teisedki.

Araabia kevade järgsete kaotatud sõdade ja võidukate revolutsioonide kõrval on festivalikava filmides pandud läbivalt suurt rõhku naiste temaatikale, mis peegeldab paljuski regiooni olukorda laiemalt. Naiste kasvavat mõju ja rolli võib regioonis tajuda kõikjal. Aasta algul Sudaanis toimunud meeleavalduste tunnusnäoks tõusis just nimelt naisaktivist Alaa Salah, kelle sõnavõtud innustasid Hartumi tänavail tuhandeid inimesi. Samamoodi on kõnekad Saudi Araabia hiljutised esimesed sammud naiste õiguste võrdsustamisel meestega, kätkedes endas nii reisipiirangute kaotamist kui ka naistele autojuhtimisõiguse andmist. Saudide reformid ja avanemine pole veel kaugeltki läbi, tulevikusuundadest annab siinkohal aimu „Barakah kohtub Barakah’ga“.7 Kahjuks filmi festivali ajaks Eestisse ei saadud, aga Netflixist on kõigil võimalik seda ka kodus vaadata. Veidi kohmakas esimene Saudi Araabia romantiline komöödia osutab järgemööda mitmetele Pärsia lahe riikide ühiskonna valupunktidele, alates sugudevahelistest tabudest kuni korruptsioonini. „Pikka aega pole meil teatud teemadel räägitud, kuid nüüd on see muutumas,“ märkis BBC-le antud intervjuus filmi üht peategelast kehastanud Fatima Al Banawi.

Kui ebavõrdsusest kantud konfliktid ja naised on saanud PÖFFi kavas laialdase kajastuse, siis üht teemat on filmivalikus vaid justkui möödaminnes mainitud. Paradoksaalselt on see piirkonnas laialt levinud sõna- ja väljendusvabaduse piirangud. „Film kui meedium võimendab reaalsust ja paljastab selle. Seetõttu võib võimulolijatel olla raske panna vastu kiusatusele see oma kontrolli alla saada,“ tõdeti möödunud aastal Muskati rahvusvahelise filmifestivali raames toimunud seminaril.

Ilmekas näide on siinkohal Mohammed Diabi „Kokkupõrge“,8 millel Egiptuse valitsus laskis 2016. aastal küll kandideerida võõrkeelse filmi Oscarile, kuid tegi hiljem ohtralt takistusi filmi levitamisele nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Paraku ei leia PÖFFi filmikavast Diabi ega ka ühegi teise samavõrd vastuolulise režissööri teost. Tegelikult pole PÖFFi kavas ühtki Egiptuse filmi, kuigi paljud peavad Kairot sealse filmitööstuse ja staaride hulga tõttu regiooni Hollywoodiks. Egiptuse olulisest rollist annavad aimu ka varasemad festivalid: eelmisel aastal näidati PÖFFil samuti Oscarile kandideerima esitatud „Yomeddini“9 ning tunamullu „Šeik Jacksonit“.10

Pimedatel öödel Tallinnas linastuvate araabia filmidega on pigem kindla peale mindud – tüli neist ei tõuse. Neis linateostes on puudutatud araabia maade ajaloo pöördepunkte ja peegeldatud sealsete riikide ühiskonna hoiakuid, aga praeguseid võimulolijaid need otseselt proovile ei pane. Viimasest on loomulikult natuke kahju, sest hiljutised sündmused näitavad, et nende riikide kodanikud oma valitsejate vastu väljaastumise ees tagasi ei kohku.

Neile, kes otsivad PÖFFi filmikavast klišeevaba ja kultuurinüanssidest rikast filmielamust, julgen soovitada Amjad Abu Alala filmi „Sa sured kahekümneselt“.11 PÖFFi kodulehel välja hõigatud filosoofilise sisekaemuse asemel peegeldab teos tegelikult paljuski ka araabia ühiskonna igapäeva. Vaatajat loobitakse ühest äärmusest teise: tähele tasub panna nii zār’i rituaale (eksortsism) ja religiooni külge klammerdumise mõju kui ka kestvat pinget rīf’i (maapiirkond) ja hadara (linn) vahel.

1 „Lawrence of Arabia“, David Lean, 1962.

2 „Talking About Trees“, Suhaib Gasmelbari, 2019.

3 „The Reports on Sarah and Saleem“, Muayad Alayan, 2018.

4 „À Peine J’ouvre Les Yeux“, Leyla Bouzid, 2015.

5 „De sidste mænd i Aleppo“, Feras Fayyad, 2017.

6 „The Cave“, Feras Fayyad, 2019.

7 „Barakah yoqabil Barakah“, Mahmoud Sabbagh, 2016.

8 „Eshtebak“, Mohammed Diab, 2016.

9 „Yomeddin“, A. B. Shawky, 2018.

10 „Sheikh Jackson“, Amr Salama, 2017.

11 „You Will Die at 20“, Amjad Abu Alala, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht