Kilu ja tähendusrikka vaikimise ohud

„Rain“ algab võrdlemisi optimistlik-nostalgilise suvise meeleoluga, aga umbes seitsmendaks minutiks saabuvad vihm, hämarus ning kadunud poeg.

TAUNO VAHTER

Mängufilm „Rain“ (Alasti Kino, Eesti 2020, 98 min), režissöör Janno Jürgens, stsenaristid Janno Jürgens ja Anti Naulainen, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Matis Mäesalu, heliloojad Misha Panfilov ja Reinis Sējāns, produtsent Kristjan Pütsep. Osades Marcus Borkmann, Indrek Ojari, Rein Oja, Laine Mägi, Magdalena Popławska, Meelis Rämmeld jt.

Režissöör Janno Jürgensi debüütfilm „Rain“ algab võrdlemisi optimistlik-nostalgilise suvise meeleoluga, mis jätab edasise suuna kohta veel kõik otsad lahti. Umbes seitsmendaks minutiks saabuvad vihm, hämarus ning kadunud poeg – need määravad ka filmi õhkkonna. „Rain“ on film suureks kasvamisest, meestevahelistest suhetest ja ennekõike rääkimata jätmisest. Pärast filmi vaatamist olen otsinud aga vastust küsimusele, kas seal on tegu taotlusliku tähendusrikka vaikimisega või on lihtsalt dialoogi liiga vähe ja lahtisi otsi liiga palju.

„Raini“ peategelased on perekonnast, mille tasakaalu kõigutab vanema poja Raini (Indrek Ojari) ootamatu tagasitulek koju. Raini ning noorema venna Atsi (Marcus Borkmann) vanusevahe näib olevat võrdlemisi suur. Nagu sellisel puhul tihti juhtub, pärib noorem vend hulga vanema venna kraami, olgu need huvialad või isegi sõbrad-tuttavad. Antud juhul on näiteks juttu vanadest bändisärkidest ja 1990ndate keskajakirjanduse ühe lipulaeva Sexeri aastakäikudest. (Alles üsna hiljuti avastasin, et Keskturul müüs keegi selliseid antiikpornoajakirju kõrvitsate ja kuldrenettide vahel – ju on nõudlust!?) Vennad pole ilmselt mõnda aega omavahel üldse suhelnud ja tunduvad olevat vägagi võõrandunud, kuid tegelikult näikse terve perekond vajavat grupi- ja individuaalteraapiat, sest kõigi omavahelised suhted on väga takused. Ainult ema (Laine Mägi) ja pesamuna Atsi vahel ei ole ilmselget konflikti ega oidipaalset kaasust. Isa (Rein Oja) on algusest peale märgistatud toorutseja varjundiga, sest ta poksib, joob õlut ja, mis eriti julm, sunnib last kilu sööma.

Terve perekond näikse tegelikult vajavat grupi- ja individuaalteraapiat, sest kõigi omavahelised suhted on väga takused.

Pressifoto

Väga palju vaikimist

Pikkamööda hakkab filmi lisanduma kõrvaltegelasi, nagu Raini sõber (Meelis Rämmeld) või ema tuttav, kes on ilmselt tema kunagine armastus (Ivo Uukkivi). Rain leiab endale kohalikust lokaalist venelanna Aleksandra (Magdalena Popławska) ning Atsil on naabripoiss ja punapäine hooviarmastus, kes küll suurt midagi ei räägi, aga on see-eest tegudeinimene. Ainult isal ei paista olevat kedagi peale jooma- ja kakluskaaslaste. Ilmselt ei ole tal ka püsivat töökohta, kui ei ole just tegu embrüonaalses faasis iduettevõtjaga. On ilmselge, et kõigil on omad saladused või vähemasti selgeks rääkimata teemad ja pärast esimese filmipoole üsna vaikset kulgemist hakkasin paratamatult ootama, milline tervest reast seinal rippuvatest püssidest siis lõpuks pauku teeb. Kas selgub Raini kojutuleku põhjus? Mis üldse juhtus isa ja poja, ema ja isa vahel? Kas keegi perekonnas murdub või saab kellegagi seoses näha tragöödiat või, jumal hoidku, saavad kõik lõpuks õnnelikuks? Õnneks ja õnnetuseks läheb sama joon filmis lõpuni välja: mitte ühtegi liini ei avata päriselt ning küsimärgid jäävadki suures osas õhku.

Sirguvad noorukid

Üldinimliku draama kõrval eristub „Rainis“ eestlaste-venelaste suhete teema. Kui Rain tutvub diskol Aleksandraga, tekib tal tüli venekeelse mehega. Jääb küll segaseks, kas see vallandub rahvuse pinnal või ei sobinud püsiklientidele lihtsalt kohalikke naisi nilliv võõras nägu. „Rain“ on suuresti filmitud Sillamäel, kuigi linnapilti väga palju välja ei paistagi. Selles osas tekib väike huvitav võrdlus filmiga „Hüvasti, NSVL“,1 mis on samuti osaliselt filmitud Sillamäel ja seotud suurel määral lastega. Mõlemad filmid pidid linastuma juba kevadel, aga lükkusid koroonapandeemia tõttu sügisesse. Filmides kattuvad isegi mõned võttekohad (näiteks Sillamäe rand), kuid sisu poolest ei ole perekonna­draamat natuke liiga jaburaks pööratud komöödiaga mõtet võrrelda. Mõlemas on küll käsitletud tärkava seksuaalsuse küsimust: „Rainis“ kinnise eesti poisi vaates ja „Hüvasti, NSVLis“ slaavi temperamendiga.

Ats, kes piidleb vaikides oma sõbra õe rindu, aga kelle hooviarmastuse objektiks saab sõnaaher punapea (Meelo Eliisabet Kriisa), on üsna usutav eesti mees noore poisina, aga sõnaline osa on jäänud napiks. Atsi sõprus naabripoisiga kannatab viimase armukadeduse pärast, mis ilmselt on siiski seotud n-ö naise tulemisega meeste vahele, kuigi hea fantaasia korral võiks siit leida ka vihjeid tärkavale homoseksuaalsusele. Lapsnäitlejatega filmid võidavad sellest, kui nende dialoog on tihedam või teravam, kui meenutada Wes Andersoni filme, „Seltsimees last“2 või hiljuti meilgi eetris olnud telesarja „Bolšoi – suur ballett“.3 Võib-olla just dialoogi tõttu tunduvad „Raini“ ja „Hüvasti, NSVLi“ võrdlemisel laste rollid viimases kandvamad. „Hüvasti, NSVLis“ teeb selgelt parima rolli Ülle Kaljuste. „Rainis“ on napima teksti tõttu kedagi esile tuua raskem, aga esile tõusevad siiski just kaks venda.

Vaataja paneb vakstu maha

Kuigi „Rainis“ on iga meestegelasega seotud ka naistegelane, on see film ikkagi rohkem meestest. Need ei ole onu Heinod, vaid see teine eesti mehe stereotüüp: enamasti vaikiv, morn või muretsev. Kui viina ja/või raha saab, siis võtab korraks ka tuurid üles ning võib armastuse nimel ennast hetkeks isegi ületada. Isa, Rain ja Ats on kaks ja pool põlvkonda vaikijaid, kes põlist traditsiooni edasi kannavad, kuigi panevad seda oma eelkäijatele pisut pahakski. Ja nii nagu kannavad need tegelaskujud pisut vastutahtsi seda hukutavat tava edasi, kannab ka „Rain“ mõningaid Eesti filmide stereotüüpe: üksjagu on hämarust, ängi ja pühitud või varjatud pisaraid. Kui vaataja näeb pidevat õnnetust, allasurutud viha ja näiteks üht tegelast justkui suurema põhjuseta puust kirstu nikerdamas, hakkab ta murelikult valmistuma enam-vähem kindlalt saabuvaks kataklüsmiks. Kogemus hakkab fantaasiat toitma ja sunnib küsima, kas saab selleks seekord pilastusstseen, kellegi lämmatamine kiluvõileivaga (kilu või kiluvõileib on filmis paisutatud pisut suuremaks kujundiks, kui ehk vajalik) või lihtsalt suitsiid, aga lavastaja on siiski vaatajale halastanud ja nii kaugele ei ole mindud. On küll enda ohverdamist ja mingil määral leppimist, kuigi pole selge, kas lepitakse olukorra või teiste inimestega ning kui kauaks? Ka filmi paremad stseenid on seotud loobumisega, näiteks Aleksandra teine juukselõikus ja filmi lõpustseen. Kaader lastest lumes tundub kerge austusavaldusena filmile „Karge meele igavene sära“,4 kuigi see võib meie kliimavöötmes olla ka juhuslik paralleel.

Ilmselt autori Poolas õppimise ajal tekkinud kontaktide tõttu on filmiga seotud ka rida poolakaid. Tehnilise poole pealt pädeb jutt, et meil osatakse filme juba korralikult või isegi hästi üles võtta, nii et ööklubi, juuksurisalongi või koduköögi stseenid on hästi läbi mõeldud. Misha Panfilovi ja Reinis Sējānsi filmimuusika on samuti meeldiv. Praegu tundub küll juba veider uue raamatu ostmisel eraldi märkida, et kaaned ei kukkunudki kohe küljest ja trükivärv ei määrinudki. Niipaljukest on elu edasi läinud, et teatud asju oleme hakanud võtma juba enam-vähem enesestmõistetavana – ja miks ei peakski pisukese ambitsiooni juures nii olema. Kui rääkida stsenaariumist või selle realiseerimisest, siis on valukohti rohkem ja tahaks näha rohkem teravamat dialoogi või meeldejäävaid üksikasju, ootamatuid lahendusi. Seega, jään debüüdi järel ootama uusi filme ja lugusid.

1 „Hüvasti, NSVL“, Lauri Randla, 2020.

2 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.

3 “Большой”, Valeri Todorovski, 2017.

4 „Eternal Sunshine of the Spotless Mind“, Michel Gondry, 2004.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht