Kes õpetaks audiovisuaalses maailmas orienteeruma?

Audiovisuaalne maailm on noortele ülimalt kütkestav paik, aga üldhariduskoolis viiakse neid sellega kokku äärmiselt vähe.

JOHANNES LÕHMUS

Kinomajja planeeritakse hariduslikel eesmärkidel filmikeskuse loomist. Üks põhjus on see, et noored veedavad ekraani taga videoid vaadates väga palju aega,¹ ent Eesti hariduskoolis mõtestatakse seda tegevust väga vähe ega püüta huvi ära kasutada.² Järgnevas vestlusringis tuleb juttu filmiõpetuse pakkumise võimalustest alates sellest east, kui laps puutub kokku liikuvate piltide ja nutiseadmega – tänapäeval ühe-kaheaastasest peale.

Vestlusringis osalevad ungari päritolu filmitegija Edina Csüllög, Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) direktor Birgit Vilgats, filmitegija ja õpetaja Liina Särkinen ning Eesti filmi instituudi (EFI) filmi kirjaoskuse projektijuht ja Kinobussi asutaja Mikk Rand. Vestlust juhtis Tallinna ülikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse didaktika magistrant Johannes Lõhmus.

Milline on teie roll filmihariduses?

Edina Csüllög: Mina tegelen peamiselt noortega vanuses 7–14 aastat. Korraldan filmiringe Vastseliinas ning Meremäel ja samas piirkonnas aastas kolm-neli filmi- ja animatsioonilaagrit. Lisaks soome-ugri filmifestivali FUFF, millel on ka hariduslik pool.

Birgit Vilgats: BFM on üks Tallinna ülikooli kuuest instituudist, kus filmihariduses keskendutakse peamiselt kõrgharidustaseme õppele. Meie vastutusvaldkonnas on peale filmi ja meedia õpetamise ka kunstid, muusika ja tants. Viimased viis aastat on toiminud laste filmikool ja täienduskoolitused eraisikutele, professionaalidele ja õpetajatele. Laste filmikoolis on selle aja jooksul olnud ligi 350 õppijat ja õpetajaid oleme koolitanud umbes 850 ringis. Kaks aastat on toiminud doktoriõppekava, kus anname filmitegijatele võimaluse oma tegevust mõtestada kõige kõrgemal tasemel, uurides ja eksperimenteerides.

Mikk Rand: Mina olen EFI nägemuspädevuse vedur – see on mu enda valitud nimetus, kuna filmi kirjaoskuse projektijuht kõlab õudselt. Kõik, mida EFIs saab teha hariduse vallas seoses filmiga, on minu õlul: Eesti piires koostöö arendamine, toetuste ja poliitika kokkupanek, ka rahvusvahelisel tasandil. Olen Kinobussiga mööda maad aastaid ringi tuuritanud ning tänu sellele tean, et praegu on vaja arendada eeskätt strateegilist koostööd, kuna filmihariduse andmine peab algama juba lasteaiast.

Liina Särkinen: Mina olen erialalt režissöör, aga noorsootöö on minuga alati kaasas käinud sellest ajast, kui hakkasin viis-kuus aastat tagasi korraldama filmilaagrit väliseesti lastele. Praegu olen peamiselt tegev dokumentalistika vallas ja töötan kõrvalt eesti keele ja kirjanduse õpetajana Püha Miikaeli koolis, kus kasutan filmi põhikooli õppe osana ning suviti teen lastele filmilaagreid.

Meie kokkusaamise lähtepunktiks on noorte kultuuriteadlikkus ja oskused, mida filmi õpetamine hariduses võimaldab väga hästi omandada. Alustaks kultuuriküsimusest. Edina, sul oli üks lugu südamel?

Csüllög: Ma ei teagi, miks see mulle nii hinge läks, aga ühes viimases filmilaagris näitasime lastele eesti filme ja tuli välja, et nad ei olnud kuulnudki Arvo Pärdist ega „Viimsest reliikviast“. Hakkasin mõtlema, kui suur on hariduse osa selles, mida me üldse teame. Milline võiks olla üldine kultuuritaust näiteks põhikooli lõpuks? Imestan, et kui mu poeg peab teadma peast Juhan Liivi luuletusi ja tundma igasuguseid autoreid, siis miks ta ei pea midagi teadma Eesti filmidest ja filmitegijatest.

Vilgats: See pole nii ainult põhikooli lõpus, vaid ka gümnaasiumis. BFMi sisseastujatele teeme üldkultuuri tundmise kontrolli. Enamik sellest puudutab filmi ja filmitegijaid, ja isegi noored, kes väga kirglikult tahavad filme teha ja õppima tulla, ei tea eesti filmi­tegijaid.

Särkinen: Kuna mina teen laagreid nii kohalikele kui ka väliseesti lastele, siis vahe on selles, et väliseesti laps ainult Arvo Pärti ja Juhan Liivi teabki, aga jälle muust elust eriti midagi. Eestis elavad lapsed teavad olenevalt vanusest ja taustast kohalike asjade kohta. Eks see oleneb väga palju kodust, ja paljud õpetajad ei oskagi filmist rääkida, kuna see nende elu nii väga ei puuduta ja nad ei mõista seda loovalt õppekavaga siduda. Ja teine hirm, mis puudutab vähemalt eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, on see, et film võtab üle ja asendab õppes midagi, selle asemel et seda toetada. Õpetajate teadlikkust on vaja tõsta, et nad oskaksid filme analüüsida. Kas ma saan õigesti aru, et filmikoolis on säärane õpetajate koolitus olemas?

Vilgats: Tegelikult ikka ei ole, aga sel aastal on esimest korda õpetajakoolituse üliõpilastele lisatud meediapädevuse aine. Õpetajakoolitusele peaks lisanduma see osa, mis puudutab ainete õpetamist filmi kaudu, kuna seda ei õpetata mitte mingil moel, kuigi teame, et peamiselt veedavad noored aega ekraani ees. Lähiajal saame ehk üht sellist valikainet õpetajakoolituse üliõpilastele pakkuda ja siis saab näha, milliseid õppematerjale koostatakse. Vanemad õpetajad, kes pole seni võib-olla filmi vastu huvi tundnud, saaksid ka täiendkoolitustes osaleda.

Särkinen: Teismelise – sellise 12-13aastase VI-VII klassi õpilase – analüüsi- ja põhjendusoskus väga nõrk. Tavaliselt suudetakse oma arvamust väljendada ühe lausega skaalal „meeldis“ või „ei meeldinud“. Filmi analüüsioskuse õpetamine on väga hea selleks, et tagasisidet anda ja õppida oma arvamust põhjendatult avaldama.

Rand: Film pakub õpetajale materjali, mille üle arutada ja see annab teemale uue vaatepunkti, kuna film on nagu Rubiku kuubik, mille eri tahke saab vaadelda. Igasugune audiovisuaalne maailm on kõigile niivõrd kättesaadav, aga teadlikkus selle võimalustest on minu jaoks põhiline probleemiasetus.

Csüllög: Mina tahaksin siia põimida selle teema, kuidas filmilaagrid, võrreldes koolide multimeediatundidega, aitavad süvenemisoskusel areneda ja ekraanimaailma paremini mõtestada. Ma leian, et Eestis ei ole võimalusi neid oskusi lastes järjekindlalt arendada.

Rand: See, mis toimub üldhariduskoolides, filmilaagrites ja huviringides vabatahtlikkuse alusel, pole praegu kindlasti piisav. Toon ühe metafoori, mis aitab ehk paremini aru saada. Kui meil taibati, et lapsi upub suvisel ajal nii palju, sest nad ei oska ujuda, siis tehti üle riigi pingutusi, et lapsed ujuma õpiksid. Peame õpetama lapsed ka meediamaastikul „ujuma“ ja seda saab teha ainult audiovisuaalses maailmas käituma õpetades, seda kriitiliselt mõtestades ja ise sisu luues. Kuni audiovisuaalne õpe ei ole meie koolisüsteemis, „hukkuvadki“ meie inimesed meediamanipulatsioonide tõttu. Enam ei ole nii, et audiovisuaalne õpe võiks koolis olla, vaid see peab olema. Täiesti konkreetne kohustuslik aine kõigi jaoks.

Vilgats: Selline aine nagu „Meedia ja mõjutamine“ vist juba on gümnaasiumis kohustuslik. Küll mitte filmi, vaid eesti keele kontekstis.

Rand: Gümnaasiumis on hilja seda õpetada, kui juba kaheaastane laps libistab nutiseadmes näpuga üles-alla! Filmiga seotud tegevused tuleks ainena tuua õppekavasse, kuna see on mäng, mida kõik niikuinii mängivad. Kui seda aga mõtestamata mängida, siis minnakse ekslema. Selleks peamegi koolitama õpetajaid, kes oleksid pädevad neil teemadel kaasa rääkima.

Csüllög: Aga miks ei saaks midagi sellist juba meistriõppe formaadis läbi viia? Moodustada filmitegijatest, kes parasjagu filmi peal ei tööta, gruppe, kes koolides seda tööd teeksid.

Need on kaks eri asja. Üks on meistriõppe, filmilaagrite ja huvihariduse pool, mis peab alati jääma vabatahtlikuks, et osavõtjad ikka tahaksid seal kindla peale olla. Teine aga alusoskused, mida igaüks vajab ühiskonnas hakkama saamiseks ja mida peaks üldhariduskool kõigile võimaldama.

Särkinen: Kui klassis on ainult kümme protsenti lastest tõsiselt huvitatud sellest, mida neile õpetatakse, on see paras väljakutse.

Rand: Eks võimalused tekivadki siis, kus peale filmitegijate hakkavad filmist huvitatud inimesed andma filmialast huviharidust ühenduses oma erialaga. Filmitegijatest huviharidusjuhte on vähe, kuna filmitegija motivatsioon on ise filmi teha, õpetaja oma aga rohkem õpetada.

Csüllög: Mikk, kui ma otsin filmitegijat filmilaagrisse õpetama, siis kõik on alati nõus tulema. Ja kui Moonika Siimets tuleb meile filmilaagrit tegema, siis sellega kaasneb selline elevus, et …

Rand: Jah, aga ainult korraks. Ma tegin umbes 20 aastat Kinobussi ja ma tean, et filmitegija on alati nõus tulema, kui ta saab, aga kuna tema tahe on ikkagi filmi teha, siis tuleb ta sealt huvi­hariduse juurest millalgi ära. Kuid vaja on, et see oleks jätkusuutlik. Et oleksid kindlad inimesed, kes üle Eesti neid asju kogu aeg veavad, viivad oma tunde läbi, arendavad metoodikat ja elavad õpetamise rütmis. See, et sa kutsud tuttavaid appi, on tore, aga kriitilist massi see ei mõjuta, kuna noori on nii palju ja sestap on oluline just see, mida Birgit või Liina räägivad, et see küsimus on vaja lahendada õpetajate kaudu. Nendel inimestel peab olema teatav pedagoogiline alus ja arusaamine, mis toimib ja kuidas protsess lapse või noore jaoks arenema peaks hakkama. Didaktikat on vaja.

Äkki peaksid meistrid järjepidevalt õpetajaid õpetama? Üritaksid näiteks leida filmitegijad, kes oleksid valmis võtma septembrist maini 20 õpetajaga grupi ja nad välja koolitama eesmärgiga, et neist saaksid peale oma aine õpetamise ka filmiõpetajad.

Rand: Jah, peaksime ehitama sellise astmelise püramiidi, kus ülesanded on ära jagatud.

Vilgats: Natuke siis tuleks ka õppida, kuidas õpetada. See on üks meie lähiaastate ülesandeid hakata professionaalidele filmididaktikat pakkuma, et nad oma tavatöö kõrvalt käiksid koolis õpetamas ja teeksid seda hästi.

Mida siis selleks tegema peab, et need võimalused filmitegijatele ja õpetajatele tekiksid?

Rand: Mingi strateegiline ühine tegevus alles käib viimased paar aastat. Enne seda polnud isegi ühtegi ametikohta ülesandega filmiharidust süstemati­seeritult arendada. Kui seda teha huvihariduse valdkonnas nagu Edina praegu ja mina kunagi Kinobussiga, siis sa jäädakse halli alasse, mis ei kuulu otseselt hariduse ega kultuuri alla. Saaremaal toetab kohalik omavalitsus väga konkreetselt huvihariduslikku tegevust. Tänu sellele tegutseb Kuressaares näiteks üks meediaring. Praegu tõlgitakse inglise keelest üht filmihariduse käsiraamatut, mis saab kättesaadavaks veebikeskkonnas ja võiks õpetajat päris palju aidata mõista, miks, kuidas ja milliste vahenditega saab filmiharidust rakendada nii, et sellest on õppeprotsessis kasu. Et saaksid vastuse küsimused, kuidas filmi üle arutleda ja õpilasi filmi vaatamisel suunata, et nad julgeksid kaasa mõelda ja töötada. Koolis on vaja hakata kasutama lühifilme, mis mahuksid koolitunni raamidesse, koostada lisamaterjale ja siduda neid teiste õppeainete ja õpieesmärkidega. Et tekiks virtuaalne riiul, kust õpetajad saavad kergesti filme ja materjale otsida, vastavalt vajadustele kasutada ning ka ise koostada. Kui selline keskkond on olemas, siis saame hakata rääkima audiovisuaalse kirjaoskuse arengust, sest nii saab filmi hariduses rakendada. Praegu on olemas kohad nagu Haridus Ekraanil³ või Estonian Shorts⁴, aga need oleks vaja süstematiseerida õpetajate vajadustest lähtuvalt ja see on suur töö. Kui see on tehtud, siis saab minna n-ö raamatukokku, võtta film, selle kõrvale tekst ja metoodika, kuidas filmi koos olemasoleva materjaliga kasutada.

Särkinen: Selline platvorm on väga vajalik. Just see, et saab valida filmi, mis on algusest peale seotud konkreetsete õppeainetega ja millel on olemas ka toetav materjal. Analüüsioskust arendavat materjali on väga vaja, aga õpetajatel pole seda kusagilt võtta. Film õpetab väga hästi sümboleid märkama ja sobib mingit teemat sisse juhatama.

Vilgats: Filmiprofessionaalide seisukohast peaks filmi õpetamine olema väga konkreetselt toetatud tegevus, et nad saaksid näiteks osa võtta filmididaktika täiendkoolitustest ja saaksid seda endale lubada nii ajaliselt kui ka rahaliselt.

Csüllög: Meil maksab vald 80 eurot kuus õpetajale huviringi tasuks. Sellise eelarvega on väga raske midagi korraldada ja ma pean alati rahastuse mitmest kohast kokku taotlema. See töö peaks olema väärtustatud nii, et vajaliku toetuse saab küsida ühest kohast.

Liina, kuna sina õpetad lisaks filmitegemisele ka püsivalt koolis, siis kuidas sina filmiharidust huvihariduse meistriõppes ja kohustusliku üldhariduse osana mõistad?

Särkinen: Üks ei sega teist. Kirjandusõpetajana tean, et just see, kuidas filmi õpetada, on ülimalt oluline. Teismelised pole enne gümnaasiumi kuigi vastuvõtlikud, kuna ollakse harjunud, et kogu info tuleb kogu aeg suurtes kogustes kätte, ning eeldatakse, et nii ka siin. Seetõttu on neid väga raske lugema saada. Kui aga kasutada filmi, analüüsida seda võrdluses kirjandusteosega, siis see paneb nad tihti lugema. See teadmine tuleb üldhariduskooli õpetajani viia. Teisalt on filmilaagrid ja meistriõpe ülimalt olulised ja ka selline efektne vahend, mis töötab tänu filmitegija kogemusele ja isiksusele. Seda kasutan ma palju ka oma filmilaagrites. Igapäevane õpe võtab palju aega. Kui film oleks ainekavas, siis hakkaksid tasapisi kaasa tulema ka need, kes alguses pole võib-olla nii huvitatud, ja äkki juba viiendaks tunniks on jõutud nii kaugele, et ka mahajääjad on kaasa haaratud. Sellist sisseharjutamist on väga vaja.

Csüllög: Ungaris läheb meistriõppel väga hästi ja Ungari filmid on kogu aeg Cannes’is ja „Berlinalel“. 2000. aastate alguses tehti film õppekavas kohustuslikuks – see on kindlasti kaasa aidanud. Paralleelselt korraldatakse igasuguseid filmilaagreid neile, kes on veel eriti huvitatud.

Särkinen: See süsteem võikski olla astmeline. Klassis filmiõpet saanu läheb suvel laagrisse meistriklassi, teeb midagi süvendatult, tema huvi jätkub ja kasvab. Kui jätta kõrvale konkreetne filmihuvi, siis on eriti tähtis analüüsioskus, mida film lapses arendab. Film peab olema ainekavas selleks, et laps oskaks filmi vaadata, sellest rääkida ja oma arvamust põhjendada.

Csüllög: Teise probleemina oleme filmilaagris märganud, et esimestel päevadel tuleb tegeleda ainult laste koostööle saamisega. Tänapäeva haridussüsteem on nii individualiseerumist toetav, et koostööd ei suudeta üldse teha ja ma arvan, et koostööoskuse arendamine on samuti väga oluline aspekt, miks filmitegemist peaks palju-palju rohkem õpetama. Koostööoskus on ju üks põhilisi inimesena hakkama saamise oskusi.

Vilgats: Filmitegemine katab peaaegu kõik need üldpädevused, mille üldhariduskoolis peaks omandama.

Kas sellist filmikeskust on vaja, nagu Kinomajja planeeritakse?

Csüllög: Filmikeskus aitab kindlasti kaasa sellise süsteemse tegevuse korraldamisel, mis praegu puudu on. Õpetamishuviliste filmitegijate võrgustiku loomine, õpetamiseks vajalike rahaliste vahendite pakkumine. Vaja on toetada seda, et filmitegijate hulgast kasvaks välja järgmine Jüri Sillart, kes inspireeriks tervet uut filmitegijate põlvkonda.

Rand: Selline keskus annaks võrgustiku arengule väga palju juurde. Säärase keskuse kaudu hakkaksid jõujooned filmitegijate, haridusvaldkonna, lapsevanemate ning laste ja noorte vahel paika minema. Tekiks sünergia ja valdkonnavälisel inimesel oleks mingi kontaktpunkt, kuhu ta saab oma küsimustega pöörduda.

Vilgats: Filmikeskuse puhul rõhutan, et valdkonnas peaksime kõike koos tegema, et mitte oma väheseid ressursse killustada. Kõik osalised peavad alati istuma koos laua taga ja töötama parima ühise lahenduse nimel.

Mis see eesmärk võiks siis olla? Kui on koolitatud kriitiline mass õpetajaid, siis oleks valdavas osas koolides üks päev nädalas kogu päeva kestev meediapädevuse tund, kus õpitakse kõike alates filmitegemisest kuni analüüsioskuste arendamiseni?

Rand: Eesmärk võiks olla selline asi kohe esimeses-teises klassis sisse viia, kuna seal lapsed mängivad kõige rohkem ja on peamiselt koos ühe õpetajaga, kes annab enamiku tunde. Tal võiks olla kohustus rakendada õpetamisel mingis mahus filmikeele võimalusi. Selle kaudu oleks neid oskusi kõige tulusam integreerida. Ma tahaksin jõuda sinna, et meil oleks kahe aasta pärast kasvulava, kus saaks säärase õppe välja töötada. Kas meil selleks aga õpetajaid on? Veel ei ole. Siin tulebki mängu BFM oma õpetajakoolitustega ja nii see käibki. Nii kaua, kui on olemas elekter, on meie ümber ka audiovisuaalne maailm. Meie asi on õpetada noori seda võimalikult hästi mõtestama.

Csüllög: Jah, enam ei saa nuppu välja lülitada.

1 EU Kids Online 2018. aasta Eesti raporti tulemuste põhjal kasutab 97% 9–17aastastest lastest iga päev internetti ja seal veedetud ajast 80% kulub videote vaatamisele.

2 „Filmihariduse lähtekoht Eestis“ kokkuvõtte kohaselt õppis 2018/2019. õppeaastal üldhariduskoolides filmi- ja videoalaseid õppeaineid alla 0,1% õpilastest.

3 https://haridusekraanil.ee/

4 https://estonianshorts.com/