Kellele on vaja Oscareid?

Ühe auhinnaõhtu põhjal on vara öelda, kas „Parasiidi“ võit oli ühekordne üllatus või murrangu esimene märk. Arvestades preemiate üldise jaotuse ootuspärasust tundub optimism ennatlikuna.

ANDREI LIIMETS

Kui Eesti aja järgi ööl vastu esmaspäeva andis Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia õhtu ihaldatuima preemia, parima filmi Oscari „Parasiidile“,1 hoidsid ilmselt paljud mitu pikka hetke äraootavalt hinge kinni. Liiga erksalt on veel mälus 2017. aasta tseremoonial aset leidnud fopaa, kui kõigepealt hüüti välja vale film ja alles pärast asjaosaliste lavale jõudmist viga parandati.

Seekord oli kõik õige. Vastupidiselt tänavuse auhinnahooaja senisele mustrile ja kihlveokontorite ennustustele, mille kohaselt pidanuks võidutsema sõjadraama „1917“,2 läks parima filmi preemia Lõuna-Korea põnevikule. Sellise otsusega hakkas akadeemia pintsakuhõlmalt küürima sinna mullu tekitatud suurt plekki. Toona pärjati Alfonso Cuaróni meistriteose „Roma“ (2018) asemel meeleolukas, ent mitmeti problemaatiline ning seniste võitjate nimistus paremal juhul täiesti keskpärane, halvemal juhul nõrgemate sekka kuuluv „Roheline raamat“.3

Pidada „Parasiidi“ võitu pauguks luuavarrest on siiski liiast: film troonis igasugustes aastat kokku võtvates pingeridades, luuras kihlveotabelis teisel-kolmandal kohal ning oli kokku korjanud tosinaid auhindu, sealhulgas Oscari-õhtu jooksul stsenaariumi, rahvusvahelise filmi ja parima lavastaja kategoorias. Et Bong Joon-ho neljandat korda lavale kutsumine üldse meedia­ruumi sedavõrd vappuma pani, kõneleb „Parasiidi“ meisterlikkuse ja ajaloolise kaalukuse kõrval ka madalatest ootustest akadeemia võimele üllatada ning harjumus­päraselt rajalt kõrvale uidata.

Parasiidist lemmikloom

Sümboolses plaanis on „Parasiidi“ saavutused epohhi loovad. Parima rahvusvahelise (end võõrfilm) kategoorias tõi ta Lõuna-Koreale esimese võidu ja mõnevõrra üllatuslikult ka alles esimese nominatsiooni. Tegemist on kaua oodatud institutsionaalse tunnustusega sellele, mida paljud filmisõbrad ammu teavad – paljud viimaste kümnendite meeldejäävaimad maiuspalad on tulnud just riigist, kus on sündinud ka sellised lavastajad nagu Kim Ki-duk ja Park Chan-wook.

Ka Bong Joon-ho pole mingi mees metsast. Nii kodumaal kui rahvusvaheliselt on teda üle kullatud juba alates 2003. aasta põnevikust „Mälestused mõrvast“.4 Filmidega „Peremees“, „Ema“, rahvusvaheline debüüt „Snowpiercer“ ja Netflixile tehtud „Okja“5 on ta näidanud harukordset suutlikkust pendeldada žanrite, teemade ja toonide vahet, põimida sotsiaalselt kõnekat ja tõsist muheda ja meelelahutuslikuga. Piiriüleselt ei mõju mitte üksnes „Parasiidi“ ebavõrdsus- ja kihistumisküsimused, Joon-ho on ka tähelepanelik klassikute õpilane ja laitmatu vormimeister. Tänukõnes viitas ta kaasnominendi Martin Scorsese mõjule, enim tänu võlgneb film aga ootamatute pöörete ja psühholoogiliste mängude meistrile Alfred Hitch­cockile.

Seepärast on „Parasiit“ lääne vaatajale ühtaegu tuttavlik ja eksootiline – kauge kultuuri nüanssidest ja loomingulisusest läbi imbunud, ent ometi universaalselt mõistetav ning kõnekas. Kuigi Lõuna-Korea filmis troonib sarnaselt muu maailmaga publikule suunatud, Hollywoodi populariseeritud šabloonidele ehitatud kommerts, ei ole enamasti tegemist ka lihtsalt USA hitte peegeldava banaalsusega nagu paljude Hiina ja Venemaa levihittide puhul. „Parasiit“ on parim näide kultuuride sulandumisest ja dialoogist – ida ja lääne ristand.

Lõuna-Koreasse läinud parima rahvusvahelise filmi tunnustus oli siiski alles ajalooraamatute ümberkirjutamise soojenduseks. „Parasiit“ suutis seda, mis jäi „Romal“ tegemata. Parima filmi Oscari sai esimest korda 92 aasta jooksul mitteingliskeelne film.

Õigupoolest on parima filmi auhind 50 Ameerika osariigi piirest välja rännanud vaid väheseid kordi. Pärast 20aastast Ühendriikide ainuvalitsemist läks autasu 1948. aastal briti legendi Laurence Olivieri „Hamletile“ (1948). Kui üks erand – prantsuse tummfilm „Artist“6 välja arvata, on ka hiljem olnud ainult inglastel kümnel korral õnnestunud see autasu pälvida. Üksikutel filmidel on olnud mõnest kolmandast riigist kaastootja.

Väärtus ja turundus

Angloameerika keele- ja kultuuriruumi kesksuse põhjusi ei tule just tikutulega otsida. Oscar on globaalne kaubamärk, selle kõlapind sisulise väärtuse peegeldaja ja filmiaasta kokkuvõttena aga ebaproportsionaalselt suur. Järjepideva rahvusvahelistumise kontekstis on Oscaritest saanud justkui lõpparvete lõpparve filmiaastaga, filmimaailma suurim kvaliteediindikaator. Unetu öö paljudele neile üle planeedi, kes end filmimaailmaga kursis tahavad hoida.

Oscarite järgi on seatud kogu muu auhinnahooaja kalender. Tõsi küll, Eesti Filmi- ja Teleauhindadega tuleb oodata peaaegu Eurovisionini, et jagada „Tõele ja õigusele“7 kätte trobikond lohutuspreemi pärast Oscari-finalistide seast välja jäämist, ent üldiselt on Oscarid siiski märgiline lõppvaatus mitu kuud väldanud auhinnarallile.

Väita, et Oscari sõna on lõplik ja ainuõige tõde, on muidugi ebarealistlik, et mitte öelda võimatu. Laiema väärtusküsimusena juba kunsti ja kunstilise ambitsiooniga meelelahutuse pingereastamise vältimatu absurdsuse tõttu. Edetabeleid koostada on tore mänguline tegevus. Nende surmtõsiselt, absoluutse tõena võtmine aga mõjub allumisena turumajanduslikule väärtuse ja hinna sidumise loogikale. Auhindadel on kahtlemata olemas suunav-soovitav väärtus. Valijate ühisosa otsimine aitab tihti ka terad sõkaldest eraldada, nagu „Parasiidi“ võidu puhul näeme.

Auhindade rollile kultuuriruumis pühendas Maarja Kangro tunamullu terve raamatu „Minu auhinnad“, mis omakorda osutab rohkelt James F. Englishi tööle „Prestiižimajandus. Auhinnad ja kultuurilise väärtuse ringlemine“.8 Kangro räägib kirjandusauhindade kasvava rohkuse näitel pikalt iga üksiku auhinna devalveerumisest. Sama võib näha ka filmide puhul. Staaride koketeerimine suurtel auhinnatseremooniatel kipub viimastel aastatel olema kui peegelsaal – samad linateosed, samad näod, õhtu lõpuks ka samad võitjad. Suur roll on seejuures reklaamieelarvetel, turunduskampaania alasel oskusteabel ning akadeemia liikmete õigel hetkel tähtedega veinile või lõunale viimisel.

Oscari-õhtu ainsa üllatajana võitis Lõuna-Korea “Parasiit” lausa neljas kategoorias – Parim film, režissöör, originaalstsenaarium ja võõrkeelne film.

Kaader filmist

Tristan Priimägi on mõni nädal tagasi Kuldgloobuste tuules kirjutanud Sirbi veergudel akadeemia ja Ameerika Välisajakirjanike Ühingu maitsest nii: „Selge see, et üks Hollywood kõik ja nende kahe ühingu kaks oksa viivad sama juure juurde kokku, aga kui filmide tegijad ja nende hindajad-kriitikud hakkavad juba mõtlema täiesti ühtemoodi, on see ohu märk, ja ka märk sellest, et kaotsi läheb iseseisev mõtlemine ja jõud vastu panna neile, kes raha abiga üldist arvamust kujundavad. Ma ei hakka rääkimagi Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemiast (BAFTA), kes lihtsalt lohiseb Ameerika vendadega kaasa, et koogutades kinnitada: „Kallid sõbrad, teil on õigus, meie arvame ka nii!““9

„Parasiidi“ võidukäigujärgses joovastuses ei tasu seetõttu ka teise äärmusse joosta. Enamikus Oscari-kategooriates võitsid täpselt need, keda mujalgi on auhinnatud ja keda võitma ennustati. Suur osa preemiaid leiab endiselt oma tee juba ammu sisse sõtkutud rajal, kus võetakse vähe arvesse filmimaailma kasvavat rikkalikkust.

Väikesed naised

„Mõtle, kui palju on Oscarid 92 aasta jooksul muutunud,“ sõnasid teist aastat ilma õhtujuhita toimunud auhindamise avakõnes Steve Martin ja Chris Rock. „1929. aastal polnud näitlejakategooriates mitte ühtegi mustanahalist nominenti. Ja nüüd, 2020. aastal on meil üks. Imeline kasv!“

Skandaal pole Oscaritest kaugel püsinud sellest saati, kui filmi „Tuulest viidud“10 häälekas koduabiline Mammy, Hattie McDaniel, 1940. aastal parima kõrvalosa auhinna vastuvõtmiseks vaid suure erandina musti mitte sisse lubavas hotellis peetud tseremooniale pääses ning ühes saatjaga eraldatud lauas istuma sunniti. Martini ja Rocki nali on nõelteravalt nukker – kuigi aeg on hoopis teine, on muutused olnud hämmastavalt kidurad.

Mitmekesisuse küsimustega on raskustes auhindade jaotajad nii siin- kui sealpool ookeani. BAFTAdel süüdistas parima meesnäitleja preemia (ja Kuld­gloobuse, ja Oscari) pälvinud Joaquin Phoenix filmitööstust süsteemses rassismis, lähiaastatel on sotsiaalmeedias kulutulena levinud teemaviited #Oscarssowhite ja #Oscarssomale.

„Sel aastal nomineeriti nii palju suurepäraseid lavastajaid,“ jätkus Martini ja Rocki dialoog.

„Ma ei tea, Chris, mulle tundub, et nimekirjast on tänavu midagi puudu,“ nentis Martin.

„Vagiinad?“ küsis Rock seepeale.

Viide oli ühemõtteline. Ehkki „Väikesed naised“,11 „Parasiidi“ kõrval möödunud aasta kiidetumaid filme, esitati kuues kategoorias, ei leidunud XIX sajandi romaani meisterlikult ekraanile toonud Greta Gerwigit lavastajate-finalistide viisikus. Õhtu eel juhiti tähelepanu tõsiasjale, et paljud akadeemia enam kui kuuest tuhandest hääletavast liikmest polnud filmi lihtsalt näinud. Kutsetega linastustele saabus rohkesti naisi, avalikkuse ette lekkis aga meesliikmete kommentaare stiilis „ei vaadanud, see ju mingi naistefilm“.

Iseasi, kui suureks üllatuseks seda ajas tagasi vaadates pidada saab. Ligi sajandi jooksul on parima lavastaja kandidaatide lühikesse nimistusse jõudnud vaid viis naist: Lina Wertmüller (1977), Jane Campion (1994), Sofia Coppola (2004), Kathryn Bigelow (2010) ja Gerwig ise 2018. aastal. Võitnud on seejuures vaid Bigelow sõjafilmiga „Piina­kamber“.12

Ennekõike kõneleb selline seis naiste jätkuvast alaesindatusest filmitööstuses. Annenbergi instituudi uuritud aastatel 2007–2018 ilmunud 1200 filmi puhul oli naine lavastajatüüri juures vaid 4% juhtudest. Mustanahalistel läks natuke paremini, 6%, Aasia päritolu lavastajatele aga jäi 3,1%.13

2019 oli niigi silmapaistev aasta, mil nõnda paljud kriitikute kiidetud ja laiemalt levinud linalood pärinesid naistelt: Lulu Wangi „Hüvastijätt“, Lorene Scafaria (labaselt tõlgitud) „Seksikad sulid“, Marielle Helleri „Kaunis päev naabruskonnas“, Joanna Hoggi „Suveniir“, Mati Diopi „Atlantis“ ja Melina Matsoukase „Queen & Slim“.14

Teine küsimus on, kes valminud filmide väärtuse üle otsustab. Palju on räägitud akadeemia liikmeskonna jaotusest, mille mitmekesistamiseks on viimasel paaril aastal ka lõpuks vaeva nägema hakatud. 2018. aastal lisandunud liikmete sooline jaotus olevat pooleks, tervikust tähendab see siiski vaid 31%-list naiste osakaalu, vähemusrasside puhul aga veelgi nukramat seisu 16% juures. Akadeemia hääl tähendab seega ikkagi ennekõike valge mehe häält.

Peeglisse ja kaugemale

Järgmisel päeval mõjutas „Parasiidi“ võit meedianarratiivi justkui hetkega. Kuldgloobustel ja BAFTAdel võimutsenud „1917“ auhindamine tähendanuks jätkamist nagu-ikka-tavaks-formaadis. Teistsugune tulemus tagas see-eest võimsa värskuslaengu. Seda olukorras, kus enam kui kolme ja poole tunnine tseremoonia kipub niigi mõjuma pika reklaamipausina, kuhu on pikitud ka mõned auhinnad.

Ühe õhtu põhjal on vara öelda, kas see oli ühekordne üllatus või murrangu esimene märguanne. Arvestades preemiate üldise jaotuse üksluisust ja ootuspärasust tundub ääretu optimism ennatlikuna. Peale naiste ja musta­nahaliste jäi lava endiselt liiga kitsaks ka žanrifilmidele, ennekõike üha uutesse kunstilistesse kõrgustesse kerkivatele õuduslugudele. Koos „Parasiidi“ ja „Jokkeriga“15 suurepärase lõhestumisteemalise komplekti moodustav „Meie“ ning „Majakas“16 pälvisid kahepeale vaid ühe nominatsiooni.

Mitmes kategoorias langetati seevastu kõige turvalisemad mõeldavad valikud. Dokumentaalina tunnustati kodumaakeskset „Ameerika tehast“ rabava „Pühenduse Samale“ ning visuaalselt vapustava „Meemaa“ ees,17 ja see oli ka üks kahest Netflixile läinud auhinnast 24 nominatsiooni seast. Vähese silmapaistva algupärase animatsiooni aastal anti preemia sümpaatsele, ent kergesti ununevale „Lelulugu 4-le“.18 Plusspoolelt rõõmustasid jällegi Hildur Guðnadóttiri võit vaid neljanda naisena filmimuusika kategoorias ning kohandatud stsenaariumi preemia maruvahvale uusmeremaalasele Taika Waititile „Jänespüks Jojo“19 eest.

Et järgmistel aastatel ei ootaks taas ees etteaimatavuse ja üheülbalisuse soo, peab akadeemia tublisti peeglisse vaatama. Auhindade ülekülluse tingimustes on kohane küsimus, kellele üldse suurt hulka ühtlustunud maitsega ja valge mehe nägu auhinna­tseremooniaid vaja läheb. Ka võimalikke lahendusi praeguse olukorra värskendamiseks on pakutud üksjagu: näiteks lavastajakategooria nominentide hulga suurendamine sarnaselt filmide omaga, akadeemia liikmeskonna mitmekesisuse jätkuv kasv ning nõue, et lõppvoorudes hääletajad kinnitaksid, et on kõiki esitatud filme tõesti näinud. Välja on pakutud muidugi ka parima populaarse filmi kategooria, seega elame-näeme, mida akadeemia oma auhindadega järgmistel aastatel ette võtab.

Muide, olgu kõigi Oscari-fanfaaride kõrvale lisatud, et sadakonda kriitikut ühendav naisfilmiajakirjanike liit andis juba jaanuari alguses oma filmi- ja lavastajapreemiad „Parasiidile“. Parima animatsioonina tunnustati Oscaritel võidutsenud „Leluloo“ neljanda osa asemel palju originaalsemat prantsuse draamat „Ma kaotasin oma keha“.20 Parimaks naisnäitlejaks tunnistati Oscaritel võidutsenud Renée Zellwegeri asemel Lupita Nyong’o võrratu kaksikroll õuduspõnevikus „Meie“ ning meesnäitlejaks Adam Driveri esitus „Abieluloos“, kusjuures viie nominendi sekka oli arvatud ka Eddie Murphy komöödias „Mu nimi on Dolemite“.21 Iroonilise vimkana ei leidunud ka naisfilmiajakirjanike viie lavastaja nominendi seast Greta Gerwigit, küll aga seadis end seal Bongi, Scorsese, Noah Baumbachi ja Quentin Tarantino vahel sisse Céline Sciamma „Põleva tütarlapse portree“22 eest.

1 „Gisaengchung“, Bong Joon-Ho, 2019.

2 „1917“, Sam Mendes, 2019.

3 „Green Book“, Peter Farrelly, 2018.

4 „Salinui chueok“, Bong Joon-Ho, 2003.

5 „Gwoemul“, Bong Joon-ho, 2006; „Madeo“, Bong Joon-ho, 2009; „Snowpiercer“, Bong Joon-Ho, 2013; „Okja“, Bong Joon-ho, 2017.

6 „Artist“, Michel Hazanavicius, 2011.

7 „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2019.

8 James F. English. The Economy of Prestige: Prizes, Awards, and the Circulation of Cultural Value. Harvard University Press, 2008.

9 Tristan Priimägi. Kuldgloobuste kummaline läige. – Sirp 10. I 2020.

10 „Gone with the Wind“, Victor Fleming, 1939.

11 „Little Women“, Greta Gerwig, 2019.

12 „The Hurt Locker“, Kathryn Bigelow, 2008.

13 http://assets.uscannenberg.org/docs/inclusion-in-the-directors-chair-2019.pdf

14 „The Farewell“, Lulu Wang, 2019; „Hustlers“, Lorene Scafaria, 2019; „A Beautiful Day in the Neigh­bourhood“, Marielle Heller, 2019; „The Souvenir“, Joanna Hogg, 2019; „Atlantique“, Mati Diop, 2019; „Queen & Slim“, Melina Matsoukas, 2019.

15 „Joker“, Todd Phillips, 2019.

16 „Us“, Jordan Peele, 2019, „The Lighthouse“, Robert Eggers, 2019.

17 „American Factory“, Steven Bognar, Julia Reichert, 2019; „For Sama“, Waad Al-Kateab, Edward Watts, 2019; „Honeyland“, Tamara Kotevska, Ljubomir Stefanov, 2019.

18 „Toy Story 4“, Josh Cooley, 2019.

19 „Jojo Rabbit“, Taika Waititi, 2019.

20 „J’ai perdu mon corps“, Jérémy Clapin, 2019.

21 „Dolemite is My Name“, Craig Brewer, 2019.

22 „Portrait de la jeune fille en feu“, Céline Sciamma, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht