Kas halb mees võib olla hea kunstnik?

Pärast Korea legendaarse filmitegija Kim Ki-duki surma on kuu aja jooksul olnud palju poleemikat selle üle, kuidas peaks temasse ja tema loomingusse suhtuma.

PANOS KOTZATHANASIS

Lõuna-Korea filmitegija Kim Ki-duki (20. XII 1960 – 11. XII 2020) surm Riias eelmise aasta detsembris tõi kaasa üsna tugeva reaktsioonilaine interneti filmiringkonnas. Peamine jututeema oli, kas teda peaks mäletama suure autorina või mehena, kes ründas oma näitlejannasid. Mõlema argumendi kaitseks oli kuulda üsna arvukalt hääli ja fakt, et korealane oli viimasel ajal elanud Euroopas omamoodi eksiilis, lisas ainult õli tulle. Enne tema elulõpu juurde jõudmist oleks ehk põhjust minna ajas tagasi ja vaadata, kus ja kuidas kõik algas.

Ki-duki viimaseks filmiks jäänud „Hajumine“¹ linastus eelmisel aastal ja on tema 25. film, kui võtta arvesse ka lühifilm, mille ta nagu 69 teist režissöörigi lavastas Veneetsia filmifestivali 70. aastapäevaks 2013. aastal. Enne selleni jõudmist tuli tema teekonnal aga ette mitmeid jõnkse ja pöördeid.

Kim Ki-duk kasvas üles vaesuses pisikeses mägikülas ning kolis üheksa-aastasena Souli elama. Tema isa oli kuulu järgi Korea sõja veteran, kes teda kuritarvitas.² Ta oli sunnitud 15aastasena kooli pooleli jätma ja tööle minema ega saanud seetõttu kuigi palju ametlikku haridust. Pärast aastaid tööd tehastes ja töökodades astus ta mereväkke ja teenis viis aastat allohvitserina. Kogu teenitud raha kulutas ta lennukipiletile Prantsusmaale. Seal õppis ta Pariisis kunsti aastatel 1990–1993, elatades end juhutööde ja maalide müümisega.

Lõuna-Koreasse naasnud, puutus ta filmitööstuses kõigepealt kokku stsenaristikaga, nimelt võitis üks ta töödest 1995. aastal Korea riikliku filmifondi korraldatud võistlusel esikoha. Järgmisel aastal debüteeris ta filmiga „Krokodill“³ juba lavastajana ning see sai vaimustunud tagasiside osaliseks, hoolimata ilmselgelt kesisest eelarvest.

Kim Ki-duki 1998. aastal lavastatud kolmas film „Sinine värav“⁴ tegi ta tuntuks ka väljaspool Koread, kuna linastus Karlovy Vary filmifestivalil. Tõeline läbimurre tuli aga neljanda filmiga „Saar“⁵, mida näidati Torontos ja mis tõi Ki-dukile kuulsuse, aga sellega koos ka teatud kurikuulsuse. Õngekonksu abil tehtud enesetapukatse ja elusa kala lõikamise stseenid põhjustasid skandaalitormi ja režissööril tuli vastata paljudele pahameeleavaldustele. Tema vastused polnud aga vabandavat laadi. Kui Briti filmiklassifikatsiooni nõukogu (BBFC) otsustas edasi lükata „Saare“ kinolevi Suurbritannias loomade­vastase julmuse ettekäändel, ütles Ki-duk Guardianile: „Me küpsetasime ja sõime ära kõik filmis kasutatud kalad, näidates oma lugupidamist. Ma olen oma filmides kohelnud loomi päris julmalt ja südametunnistuspiinad saadavad mind kogu elu.“⁶

Tema karjäär filmilavastajana oli edukas, eriti Euroopa filmifestivalidel, aga tõi ka rohket negatiivset vastukaja läbiva misogüünse joone eest ta filmides ja peaaegu olematu kassaedu pärast kodumaal. „Kevad, suvi, sügis, talv … ja kevad“⁷ pälvis 2003. aastal kriitikute üleilmse kiidulaine ja 2004. aasta oli talle edukaim, kui ta sai „Samaaria tüdruku“⁸ eest parima režissööri preemia Berliinis ja „Tühja maja“⁹ eest sama auhinna Veneetsias.

Kuigi tema filmidel Lõuna-Koreas väga hästi ei läinud, oli teine lugu teistele režissööridele kirjutatud stsenaariumidega: „Film on film“ ja „Salajane taaskohtumine“¹⁰ (mõlema lavastaja on ta kunagine assistent Jang Hun) võitsid hulga kohalikke auhindu ja saavutasid suure edu kinolevis, eriti viimane.

Stsenaariumide kirjutamine polnud aga päris vaba valik. Filmi „Unenägu“¹¹ võttel oleks näitlejanna Lee Na-young enesetapustseeni ajal peaaegu lämbunud, sest filmiti ilma vajalike turvameetmeteta. Ki-duk kommenteeris juhtumit: „Esialgu tundus misanstseen nii hea, et ma isegi ei märganud, et asi on halb. Lee oli kaotanud teadvuse, nii et ta ise polnud tegelikult olukorrast teadlik, aga mina olin sellises šokis, et läksin teise tuppa omaette nutma.“¹²

Ki-duk lõikas probleemse stseeni lõpuks filmist välja. Intsidendi mõju oli aga laastav ja Jang Hun eelistas distantsi hoida. Ki-duki kirjutatud filmi „Poongsan“¹³ võtete aegu jättis ta maha ka tema produtsent ja režissöör otsustas minna vabatahtlikult pagendusse, asudes elama eraldatud metsamajja. Lõpuks otsustas ta panna seal iseendast tehtud klippidest kokku dokfilmi „Arirang“ (2011). Film on väga isiklik, mitmete monoloogidega. Autor on kohati purjus, selgitades oma mõtteid ja tundeid seoses kahe kirjeldatud juhtumiga, mis on temalt juba mõneks ajaks röövinud filmitegemise võime. Tema psühholoogilist seisu ja „Arirangi“ stiili kirjeldab järgmine väljavõte monoloogist: „Ma ei suuda filmi teha, seepärast filmin iseennast. Mu elu on nagu dokumentaalfilm ja nagu draama.“ Pisut hiljem kirjeldab ta oma töö iseloomu: „Elu on minu arvates sadism, enesepiinamine ja masohhism. Teiste piinamine, piinatud saamine ja iseenda piinamine.“ Kõlakaid „Arirangi“ tegemise põhjuste ümber oli rohkelt, aga Kimi plaani, milline see ka poleks olnud, saatis edu. „Arirang“ esilinastus 2011. aastal Cannes’i filmifestivali kõrvalprogrammis „Kõrvalpilk“ („Un certain regard“), kus võitis ka parima filmi auhinna.

Lõpuks tuli ka edu kodumaal, kui 2012. aasta film „Pietà“ tõi talle auhinnad mõlemalt oluliselt kohalikult festivalilt (Sinine Draakon ja Grand Bell) ja veel ka Veneetsia peaauhinna Kuldlõvi ning mitmeid preemiaid teistelt festivalidelt. „Pietàst“ sai tema kõige edukam teos. 2013. aastal lavastas ta aga oma kõige grotesksema teose „Möbius“.¹⁴ Selle oli Korea meediahinnangu nõukogu sunnitud esialgu päris ära keelama, kuni režissöör tegi montaažis 21 muudatust, et see üldse ekraanile pääseks.

Kriitika tema filmikunsti teatud joonte aadressil oli selleks ajaks jõudnud kõrgpunkti. Nii kriitikud kui ka filmi­fanaatikud tõid välja seksuaalse vägivalla ta töödes ja kalduvuse anda andeks neid tegusid sooritavatele meestele, ka üleüldise keskendumise meestele ja nende ihadele, mis piirnevad misogüüniaga. Kriitika ilmselt viiski selleni, et Ki-duk kärpis järgmistes filmides oma stiili märksa tagasihoidlikumaks. Tulemus on kunstiliselt kannatada saanud, kuna nii „Üks ühele“ kui ka „Stopp“¹⁵ on ilmselgelt allapoole tema keskmist taset.

„Võrgus“¹⁶ lahkab ta kahe Korea vahelist suhet. See on saanud parem ja leidnud koha rahvusvahelistel festivalidel ja kinoleviski. „Inimene, kosmos, aeg ja inimene“¹⁷ on isegi veel parem ja tõstis Ki-duki uuesti tema parimate päevade tasemele. Selleks ajaks olid küll kuulujutud tema näitlejannade halva kohtlemise kohta juba suure skandaali põhjustanud. Kõmu jõudis haripunkti aastatel 2017-2018.

Kõik algas sellest, et „Möbiuses“ mänginud näitlejanna süüdistas Ki-duki, et too oli teda sundinud osalema käsikirja mitte kirja pandud seksistseenides ja löönud teda võtetel 2013. aastal korduvalt, enne kui ta oli asendatud teise osatäitjaga. Kannatanu esitas kriminaalsüüdistuse seksuaalses vägi­vallas. Taotlus jäeti osaliselt rahuldamata füüsilise tõendusmaterjali puudumise ja kuritöö aegumise tõttu ning Ki-duk pääses tagasihoidliku rahatrahviga näitlejannale kõrvakiilu andmise eest. Samal aastal ilmus aga naistevastase vägivalla kohta lagedale veel lisatõendeid, kui kolm näitlejannat esitasid süüdistuse uurivas uudistesaates „PD Note“. Naiste õiguste eest seisvad grupid joondusid ohvrite taha, süüdistades Ki-duki selles, et too ajab segamini lavastamise ja alandamise.

Kim Ki-duk palus süüdistajatel uurida, kas „PD Note’i“ ajakirjanikke ja „Möbiusest“ eemaldatud näitlejannat ei peaks laimamise ja valesüüdistuse eest vastutusele võtma. Lõuna-Korea seaduses on laim kriminaalkuritegu ja isegi tõerääkimine võib olla karistatav, kui selle eesmärk on teise inimese maine rikkumine. 2019. aastal lükkas kohus Kim Ki-duki kaebused tagasi. Selle sündmusega sai ta filmikarjäär Lõuna-Koreas läbi, mistõttu läks ta teist korda eksiili, seekord Eestisse ja Lätti.

Läti Delfi väitel saabus Kim Ki-duk Lätti 2020. aasta novembris kavatsusega osta maja ja taotleda elamisluba. Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp kinnitas, et ta võttis Eesti filmifondiga ühendust septembris, et arutada võimalikku filmitaotlust seoses filmiga „Vihm, lumi, pilved ja udu“, millest pidi saama Eestis filmitud Korea ja Eesti koostööfilm. Kuigi taotluse esitamisega jäädi hiljaks, oli kavas esitada see 2021. aasta jaanuaris uuesti. Kim Ki-duk suri koroonasse Riia haiglas 2020. aasta 11. detsembril. Teda jäid leinama naine ja tütar.

Vaatan nüüd lähemalt neid jooni ja mustreid, mille pärast on paljud isikud ja organisatsioonid Ki-duki peaaegu kogu tema karjääri vältel kritiseerinud. Kim Ki-duk pole oma filmides kunagi vägivalla eest tagasi põrganud, vastupidi, ta on sellele oma ukse pärani avanud – ja andnud sellele tihti lausa lüürilise näo. Tema kõige tagasihoidlikumatest filmidest leiab vaid korraliku peksmise, kusjuures enamasti lüüakse naisi, näiteks „Sinine värav“, „Tühi maja“ või „Halb mees“¹⁸. On ka teisi filme, kus vägivallaga on mindud äärmusse. Kirjeldatud õngekonksustseen „Saares“ on iseloomulik näide ja sellises laadis on suures osas tehtud ka „Pietà“ ja eriti „Möbius“. Mõlemas filmis on kujutatud amputeerimist, küll kardinaalselt erinevas kontekstis, kuid realistlikult grotesksena. Veel ühe näite äärmuslikust vägivallast leiab filmist „Aadress teadmata“¹⁹, kus seda on rakendatud koerte ja vanemate peal.

Kim Ki-duki filmides on naisi kujutatud enamasti prostituutidena. „Saare“ Hee-jin on lisaks hotelli mänedžeri ametile ka prostituut, „Halva mehe“ põhiteemaks on prostitutsioon ja ka „Sinise värava“ peategelane on tegev selles valdkonnas. Kõige kaugemale on sellega mindud aga „Samaaria tüdrukus“. Filmi peategelane on alaealine prostituut, kes on andnud oma tegevusele jumaliku tähenduse, samastudes India prostituudi Vasumitraga, kelle klientidest said legendi järgi veendunud budistid.

Šokeerimine on Kim Ki-duki üks kõige ilmsemaid eesmärke ja seda joont on ta järjekindlalt täiustanud kuni kõrghetkeni „Möbiuses“. Tavaliselt aitavad eesmärgi saavutada äärmuslik vägivald ja seks, aga mitte ainult. Ki-duki filmid šokeerivad kõiki meeli ja suudavad ootamatult rabada ka siis, kui ollakse kõigeks valmis. Tõsiasi, et šokk leiab tihti aset keset kaunist visuaali ja lüürikat, muudab mõju veelgi võimsamaks. Ühtlasi suudab Ki-duk enamasti solvata mitmeid ühiskonnagruppe, eriti muidugi feministe ja loomakaitsjaid.

„Pietà“ keskne mõte, et vaesuse piiril poeomanikud on sunnitud mõne oma kehaosa amputeerima, et maksta laenuhaidele, on tõesti šokeeriv. Filmis aga pole sellega piirdutud, vaid on lisatud kannibalism, loomapiinamine, intsest, enesetapp ja muudki, mida peetakse jälestusväärseks. Šokiralli võitjaks tuleb aga kuulutada „Möbius“, kus ema kastreerib poja ja neelab amputeeritud liikme alla. Selle kõrval näeb filmis ka enesevigastamist seksi ajal, misogüüniat, lisaks Oidipuse kompleksi ere näide: sama näitlejanna (Lee Eun-woo) on pandud mängima nii noormehe ema kui ka armukest.

Vägivallaga liialdamine ja prostitutsioon võivad küll olla Kim Ki-duki filmide karakteerne osa, aga neid on tegelikult veel, ja võib ju öelda, et vägivald esineb filmides mingil muul põhjusel. Näiteks kasutab Kim prostitutsiooni viitamaks Korea ühiskonna karmidele klassierisustele, eriti sellele, kuidas mehed domineerivad naiste üle. Samuti näitab prostitutsioon üleüldist jõhkrust maailmas, mida autor peab koledaks ja kurjaks ning kus kõik inimesed on kas koletised või ohvrid. Tema kalduvus šokeerida võib aga osutuda väärtuseks, näiteks mõjub „Paha mehe“ lõpuks rääkima hakkava Han-ki ootamatult heledalt kiuksuv hääl täiesti jahmatavalt. „Pietàs“ aga edastatakse amputeerimise abil karm kapitalismi kriitika.

Hoolimata silmanähtavalt väiksest eelarvest esineb Kim Ki-duki filmides regulaarselt hämmastavalt ilusaid kaadreid. Eriti näeme neid neljas filmis. „Aeg“²⁰ oma sürrealistlikult ebatavaliste skulptuuridega rannal, eriti üks, kus käed hoiavad astmeid. Filmis „Kevad, suvi, sügis, talv … ja kevad“ on kujutatud lummavalt järve neljal aastaajal, eriti talvel, külmununa. „Vibu“²¹ merekaadrid, eriti tüdrukuga kiigel, taustaks maalitud Buddha. „Saares“ näidatakse väikseid tube järveveel hõljumas ja see on nii kaunis kui ka unikaalne pilt.

Lõpuks tuleb öelda, et mitmed tema lood on vaieldamatult originaalsed. „Samaaria tüdrukus“ muutub umbes 40 minuti järel filmi perspektiiv täielikult, kui keskseks tegelaseks saab järsku senise peategelase isa – seni oli lugu jutustatud nii, nagu maailma näevad teismelised tüdrukud. Filmi viimases episoodis pealkirjaga „Sonaat“ muutub narratiiv taas. Trillerist saab midagi muud, kui isa ja tütar võtavad koos ette reisi maale ja isa õpetab tütrele autosõitu. „Tühja maja“ lugu muudab samuti kaks korda suunda. Alguses kujutatakse peategelase Tae-suki kummalisi kombeid teiste inimeste kodudes ringi hiilides, siis liigutakse vanglaelu juurde, et seejärel näidata sürrealistlikus võtmes kolme inimese tavalist elu ühes majas. Kõige kaootilisema ja ebaloogilisema muutuse leiab aga filmist „Stopp“. Seekord ei jõua Ki-duk tegelikult üldse mingi järelduseni.

Kõik eelmainitu toob meid tahes-tahtmata ühe suure küsimuse juurde. Kas Kim-Ki-duki peaks mäletama tõelise autori ja filmikunsti meistrina või mehena, kes ründas korduvalt oma näitlejannasid? Kas suurepärane kunstiline tulemus pühendab abinõu? Kas kunstnik tuleks eristada inimesest? Siinkirjutajale on vastus, eriti viimasele küsimusele, kindel jaa. Kim Ki-duk võis küll olla kohutav inimene, kuid see ei tähenda, et tema filmipärand tuleks mälust kustutada või et igaüks, kes tema filme ikka veel naudib, peaks saama süüdi mõistetud vägistajate pooldamises või mõnes teises hirmsas asjas, mida pärast Ki-duki surma internetist lugeda võis. Looja olemuse pärast tema loomingu hukkamõistmine ei tundu eriti eristuvat laste süüdistamisest nende vanemate pattudes. Kui me ei pea halba filmi heaks pidama vaid sellepärast, et režissöör on mõnus mees, siis ei tohiks teha ka vastupidist. Vääramatu on tõsiasi, et hoolimata põlastusväärsetest tegudest on mitmed tema filmid erakordsed ja nende osa Korea filmikunsti arengus on võrreldav Bong Joon-ho või Park Chan-wooki panusega. Kas Ki-duk oli üks õudne inimene? Ilmselt küll. Kas ta oli suur kunstnik? Tuleb jällegi nõustuda. Ja see noot peakski kõlama jääma: süüdistage meest, aga mitte tema loomingut.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Din“, Kim Ki-duk, 2019.

2 Choe Sang-hun. Kim Ki-duk, Award-Winning South Korean Filmmaker, Dies at 59. – The New York Times 17. XII 2020.

3 „Ag-o“, Kim Ki-duk, 1996.

4 „Paran daemun“, Kim Ki-duk, 1998.

5 „Seom“, Kim Ki-duk, 2000.

6 Steve Rose, „I’ve done a lot of animal cruelty to animals“. – The Guardian 2. VIII 2004.

7 „Bom Yeoareum Gaeul Gyeoul Geurigo Bom“, Kim Ki-duk, 2003.

8 „Samaria“, Kim Ki-duk, 2004.

9 „Bin-jip“, Kim Ki-duk, 2004.

10 „Yeong-hwa-neun yeong-hwa-da“, Jang Hun, 2008; „Ui-hyeong-je“, Jang Hun, 2010.

11 „Bi-mong“, Kim Ki-duk, 2008.

12 Lee Hyo-won. Cannes: Dangerous Price for Realism in South Korean Cinema. – The Hollywood Reporter 20. V 2014.

13 „Poong-san-gae“, Junh Jai-hong, 2011.

14 „Moebiuseu“, Kim Ki-duk, 2013.

15 „Ildaeil“, Kim Ki-duk, 2014; „Seu-top“, Kim Ki-duk, 2015.

16 „Geumul“, Kim Ki-duk, 2016.

17 „Inkan, gongkan, sikan grigo inkan“, Kim Ki-duk, 2018.

18 „Nabbeun namja“, Kim Ki-duk, 2001.

19 „Suchwiin bulmyeong“, Kim Ki-duk, 2001.

20 „Shi gan“, Kim Ki-duk, 2006.

21 „Hwal“, Kim KI-duk, 2005.