Kahe tegija säästu-show

„Ühemeheshow“ on määratletud komöödiana, kuid tegu on pigem suhte-, pere- või melodraamaga, kuhu on pikitud musta huumorit.

PEETER SAUTER

Mängufilm „Ühemeheshow“ (Meteoriit, Eesti 2019, 97 min), režissöör Al Wallcat, stsenaristid Al Wallcat ja Stewart Johnson, helilooja Janek Murd, produtsent Aet Laigu. Osades Stewart Johnson, Henry Kõrvits, Marta Laan jt.

„Ühemeheshow“ on lugu ameeriklasest Eestis. Ingliskeelsete muusikasaadete DJ saab munandivähi diagnoosi ja saadetakse joonelt operatsioonile. Sellega film algab ja edasi näeme raadiodiskori saatusekäänakuid tööl ja pereelus. Kõike määrab ning mõjutab haigus ja läbi tehtud operatsioon. See kannatuste rada avaneb vaatajale saatust trotsiva peategelase mõru nalja saatel.

Film on määratletud komöödiana, kuid minu meelest on tegemist pigem suhte-, pere- või melodraamaga, kuhu on pikitud musta huumori, eneseiroonia ja sarkasmi piprateri, mis mõjuvad tragöödia taustal üsnagi nukralt. Filmikriitikutest publik suud naeruks lahti ei teinud, aga see ongi ju panetunud või karastunud seltskond, esilinastuse publik olla olnud vähe rõõmsameelsem. Kuigi, jah, kuidas sa naerad vähinaljade üle, kui ka nalja teevad tegelane, kes ise vähki põeb, ja näitleja, kes seda on põdenud.

Põgusast filmijärgsest vestlusest selgus kiiresti, et otseseid või kaudsemaid vähikogemusi oli päris paljudel võttegrupist. Tõepoolest, kelle lähikondsete hulgast poleks vähivari üle libisenud. Ja kes meist on suutnud siis teema üle nalja visata. Kas peaks? Ma ei tea.

Filmil on plusse ja miinuseid. Plussiks eelkõige ehe lugu, mis on stsenaristil ja peaosalisel Stewart Johnsonil autobiograafiline. Tegelik on nii vähi­kogemus kui sellest väljatulemine, samuti töö Raadio 2 DJna ühes meeskonnas koos Henry Kõrvitsaga.

Nii Johnsoni stsenaarium kui ka osatäitmine on suur võit: ta elab oma rollis, on orgaaniline, ehkki pisut kibe. Paraku jätab ta tagaplaanile ülejäänud seltskonna, nagu oleks tegemist ühemehe-show taustalauljatega. Läbinisti positiivsele peategelasele sekundeerivad üsna nihilistlikud ja valdavalt enesekesksed kõrvaltegelased, kes peategelast ära kasutavad, petavad ja mõnitavad.

Kui järele mõelda, siis just oma kogemusest, mis on vaieldamatu pluss, võib tuleneda ka kogu vähiloo üsna lakooniliseks ja emotsioonituks kokkusurumine. Seda, mis endal juba teada, ei hakka ju järk-järgult detailselt lahti rääkima. Nii stsenarist kui ka lavastaja on püüdnud filmi hoida karge ja sentimendivaba. Ühtpidi see imponeerib, sest milleks lüürikasse kalduda, aga ette on ometi võetud teema, mis annab empaatiaks ja sentimendiks võimaluse – ja seda ei ole ära kasutatud. On see õige või vale? Raske öelda.

Oleme näinud pisarakiskujaid haigla- ja haigusefilme. Enamasti kõnnitakse õhukesel jääl. „Ühemeheshow’s“ on püütud sellesse lõksu mitte minna, aga ratsionaalsus pole filmi päriselt päästnud. Film mõjub pisut steriilselt ja sel on mitmeid põhjusi.

Aet Laigu (haridus kolmest kõrgkoolist Eestis, Islandil ja Inglismaal majanduse ja ärijuhtimise, inglise keele ja kirjanduse, filmi ja televisiooni alal) on kogenud ja tugeva produtsendina (kontos 11 filmi) suutnud eelarvena kokku saada ligi 100 000 eurot Hooandjalt ning mitmetelt ettevõtetelt ja erarahastajatelt. EFI ja kultuurkapital näitasid punast tuld, kuulu järgi olnud probleemiks muuseas ka tõlkimatu kaks­keelsus.

„Ühemeheshow“ astub liiga agaralt frivoolsusse, kust ka kõige parema tahtmise juures tagasiteed pole. Pildil Helena (Marta Laan) ja Chuck (Stewart Johnson).

Kaader filmist

See põhjendus ei pea vett. Raadiodiskori vähinaljad on enamasti ühelauselised (ei ole see mingi eriline keeleline vigurpilotaaž) ja tulevad ka eestikeelsetes subtiitrites (mida eestlane erinevalt suurtest kultuurrahvastest on harjunud lugema) ilusti läbi. Ja filmi ei kanna mitte naljad, vaid lugu ja peategelane (nii näitleja kui autorina) – ja mõlemad on tugevad.

Üks konks siin ometi on. Inglise keeles peavad ameeriklasest Eesti DJ Chuck Bergeriga suhtlema ka eesti tegelased ja näitlejad. Nad teevad seda hästi. Suhtlus on usutav ja inglise keele andmine nii et lase aga olla (Henry Kõrvits on teles rääkinud, kuidas ta oli just häälduse pärast murelik). Sellele vaatamata on ingliskeelsed näitlejad (Stewart Johnsoni kõrval Chucki isa mängiv Viido Polikarpus) automaatselt eelisseisus ja kipuvad domineerima. Nemad on vabad ja omas mahlas, eestlased peavad pingutama. Veelgi enam: Johnson on kirjutanud Chucki enda pealt ja see annab hea võimaluse orgaanilisuseks. Eesti kujud paraku nii orgaanilised pole: vaataja ei mõista tihti nende motiive, et mis asju nad mille nimel ajavad, ja kas nende kohatine empaatia on teeseldud või siiras.

Ma ei saa aru, kas doktor Raag (Janek Joost) on sadistlik mölakas, kes ei viitsi vähihaiget diagnoosida ja kohtleb teda üsna üleolevalt, või hea arst (nagu väidetakse), kellel on omal probleeme. Ma ei saa aru, kas abikaasa Helen (Marta Laan) hoolib oma mehest või ei. Esimese suure filmirolli teinud Marta Laane auks peab ütlema, et ta on napilt mängides suutnud tegelase saladust (või varjatud tagamõtteid) pikka aega huvitavana hoida. Saladus, petmise-truuduse, hoolimise-hoolimatuse mõistatus, pudeneb aga segaduseks – ei mingit selget seletust ega lahendust.

Ehk peab meenutama, et Stewart Johnsoni taust (akadeemilise politoloogiahariduse ja elitaarse toimetajatöö kõrval) on püstijalakomöödia, milles ta on olnud Eestis juba aastaid edukas. Johnson on teravmeelne, aga stand-up peabki olema terav ja irooniline, muidu huumor ei tööta (nagu filmi räpistseeniski). Selle rolli on Johnson filmi kaasa võtnud, aga teistele pole ta paraku samu relvi kätte andnud. Eestlased jäävad raadioeetris teravmeelse ja suhetes sooja Chucki kõrval parajateks jobudeks ja ameeriklast võõrastavaks.

Istun filmi järel produtsent Aet Laigu ja Stewart Johnsoniga kohvikus. Johnson puistab väsimatult nalju, surmtõsise näoga, nii et püstijalakomöödia maailmas võõrana ei saa ma pihta, kus on tõde ja kus nali. Lähen korduvalt õnge. Küll räägitakse, et filmiraha andsid ukrainlased ja casting’ule pressisid Bollywoodi hindud, küll, et filmi lavastaja Al Wallcat ei tulnud esilinastusele, sest on parasjagu Portugalis. Hiljem saan teada, et Al Wallcat on pseudonüümi all tegutsev eesti filmitegija. Mis seal ikka.

Kui asja tükkhaaval vaadata, on nii Stewart Johnson kui ka Aet Laigu teinud tubli ja sümpaatse töö (samuti kõik eesti näitlejad, kuigi nende rollid pole alati tänuväärsed). Sellest, et südamlik ja valus lugu ei püri vististi tippfilmiks, on kahju. Tõenäoliselt oleks suurema eelarvega saanud sama loo rohkem vahule lüüa, aga Aet Laigult ja Stewart Johnsonilt võiks filmis palju oodata. Seda enam et Johnsonil on valmimas Eesti-aineline spioonilugu ja on selge, et Aet Laigu produtsendioskused kopitama jääda ei saa.

Äsja esietendus Eesti Draamateatris kahe Toompere koostöös (noorem Toompere lavastaja, vanem peaosas) Lee Halli „Võrk“. See on Paddy Chayefsky ja Sidney Lumeti filmi „Televõrk“* järgi kirjutatud lugu telediktorist, keda ähvardab kehva reitingu tõttu lahtilaskmine ja kes annab teles teada, et laseb end otse-eetris maha. Seejärel hakkab diktori ja telejaama reiting tõusma ning telejaam hullunud mehega manipuleerima, et ühemehe-show muudkui kestaks.

Väga sarnase ülesehitusega lugu. Ja pole ju väga Eesti lugu. Tele- või raadiokanal võib meil reitingu tõttu surve all olla, aga kas saatejuhtide reitingut mõõdetakse? Ei teagi. Ehk pole lihtsalt kuulnud neid tragöödiaid.

Küsisin tegijatelt filmi ja teatritüki sarnasuse kohta, nii Johnsonilt kui ka Toompere vanemalt. Ei mingit seost. Kas teemad on lihtsalt õhus? Ju siis.

* „Network“, Sidney Lumet, 1976.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht