Jagada oma mõtteid või mitte jagada?

Kas utopism on kadunud või taastulnud? Kust läheb piir reaalsuse ja soovunelmate vahel? Just nendele küsimustele üritab leida vastust Minna Hindi ja Meelis Muhu dokumentaalfilm „Jagada või mitte jagada“.

JAANIS VALK

Dokumentaalfilm „Jagada või mitte jagada“ (Eesti 2019, 75 min). Režissöörid Minna Hint ja Meelis Muhu, operaator Minna Hint.

Keeruline on dokumentalistina analüüsida kolleegide tööd. Me siin Eestis tunneme ja teame ju kõik kõiki. Eriti niivõrd spetsiifilises valdkonnas kui film. Näeme teineteist, sõbruneme, hoolime üksteise tegemistest. Seetõttu ei tahagi nii väga peatuda sellel, mida vaataja linalt ise näha saab, kuivõrd vaadata ridade vahele.

Minna Hindi ja Meelis Muhu koosluses valminud filmi välismaalasest Markist, kes üritab Eestis luua kogukonda, mis ei allu tavamõistes mingile loogikale, on keeruline vaadata. Minna on leidnud tegelase (küllap Minna, sest üks režissööridest on filmis ka ise tegelane), kes kannab filmi välja. Karismaatiline kuju, kelle soov sünnitada kogukond, kus elataks ilma rahata, jagataks omavahel oskusi, kogemusi, toitu ja armastust, on oma olemuselt ju intrigeeriv. Dokumentalistile kindlasti ajusagaras pirni sütitav hõõgniidistik, mis sunnib ühe tegelase elu Tallinna tänavatel jälgima. Minna haaras kaamera kätte ja üritas jäädvustada selle välismaalase tungi muuta eestlased „inimesteks“…

Kui kogu lugu olekski ekraanilt paista nii lihtne ja üheülbaline, siis katkestaksin siinkohal oma mõttetöö ja paneks punkti. Õnneks film seda pole. Ridade vahele peidetut on võimalik hoomata ja aimata. Mida aeg edasi, seda rohkem Mark oma ihade ja soovidega avaneb. Ka seksuaalsetega. Mis loomulikult annab filmile vaid „teise plaani“ juurde.

Millest me üldse unistame? Igapäevaselt? Rügame tööd nagu hullud, tõmbame end ribadeks, et saavutada mingi staatus. Saada raha ja maksta arveid. Kui veel eriti hästi läheb, siis on meil ühel hetkel võimalik liisida auto, võtta eluasemelaen ja elada koos perega korteris. Rügada veel kord, et maksta pangale, liisingufirmale. Parimal juhul käia perega vähemalt kord aastas välismaal puhkamas. Hea oleks, kui see juhtuks kuskil soojal maal ja rannas, et saaks end vähi kombel kuuma käes tulipunaseks päevitada. Niivõrd, et nahk koorub ja töökaaslased ja tuttavad vaatavad kadedusega, kuhu sa jõudnud oled … Riputad oma päikesest vallutatud keha sotsiaalmeediasse üles ja naudid iga laiki, mis sealt vastu paistab. Ja oled õnnelik. Sest oled peaaegu kõik oma elus saavutanud. Täiuslikust õnnest jääb puudu vaid veel kaugem rand, mida järgmine kord külastada, uuem automudel, suurem korter või maja … Ja selle nimel sa siis rügad edasi..

Mark (ja küllap ka Minna ja Meelis) sellest eriti ei hooli. Mark tahab elada rahus ja harmoonias. Tema on selle seisundi endas leidnud. Millegi, mis on totaalselt vastupidine eelnevas lõigus kirjeldatule. Ta võiks olla „ideaalne inimene“. Kui poleks ühte „AGA“. Ta on sattunud Maarjamaale, kus ühiskond alles võtab kapitalismi tuure korralikult üles. Kus iga indiviid ei soovi suure hurraaga kaasa minna ühe välismaalase ideaaliga.

Ja Jumal tänatud. Sest dokumentaalfilmis on Jumal tihti see parim režissöör.

Muidu poleks dokumentalistidel olnud midagi näidata. Poleks ühtki konflikti. Ühtki takistust Marki teel. Aga just need takistused teevadki filmi huvitavaks. Loomulikult on Meelis Muhu (kes on ka filmi monteerija) ja Minna Hint need takistused osavalt ning sujuvalt üle filmi laiali jaotanud. Et need saaks ilmuda just sel hetkel, kui tekib oht, et tegelane on vaataja jaoks juba selge, arusaadav ja lugu jookseb nagu „õlitatult“.

Kodutu Marki ponnistused oma mõtteid ja soovunelmaid kõigile arusaadavaks teha viivad ta väga huvitavatesse kohtadesse. Olgu selleks vanalinna kuulsamate restoranide tagahoovid, tantrast huvitatud õrnema soo esindajad või siis ühe filmiautori voodi …

Minna on ennast filmi sisse jätnud. Me ei näe teda küll kordagi, kuid kuuleme tema häält, näeme tema kodu ja kohtame tema ema, kes üritab Marki eest hoolitseda. Nii nagu tema seda õigeks peab. Ja kohtuvadki kaks kõva kivi …

Kapitalism versus utopism. Mis hetkel Mark üldse mõistab, et tema tahe tutvustada eestlastele ideaalse maailma võlusid enda loodud ühiskonnas on hukule määratud? Kas ta hoomab, et eestlaste jaoks võib vaba armastuse jagamine tunduda liialt hullumeelse ideena?

Me tunnistame kõik endale, et ideaalseid inimesi pole olemas. Siiski usume, et oleme ise ideaalseks inimeseks olemise teel. Ja sihtpunkt pole enam üldse kaugel.

Kindlasti jagunevad filmi vaatajad kahte leeri. Ühed, kes küüniliselt väidavad, et sellist kogukonda pole võimalik luua, see ei toimiks. Ja siis need, kes siiralt usuvad, et selline kogukond oleks ainuõige tee luua midagi, mis vabastaks meid kuuma päikese kätte sattumisest ja pangaorjusesse laskumisest.

Mind huvitab siiralt, keda saab kinosaalides rohkem olema.

Filmi vaadates teadsin, mida ma kirjutama hakkan. Räägin endast ja sellest, kuidas ma Marki mõistan, ja filmitegijaid, kelle siiras huvi ja kaasaelamine filmist välja tuleb. Kuidas ma iga oma keharakuga kirjutaksin alla Marki seisukohtadele ja liituks päevapealt selle kogukonnaga, mida ta loodab ehitada. Vaba seksuaalsus, enese jagamine, kõige jagamine. See on ju ilus?

Nüüd, kirjatükiga lõpule jõudma hakates, ei tea ma enam, kelle hulka ma tegelikult ise kuulun. Markile kaasa elajate või siis hoopis enese „ribadeks“ tõmbajate hulka. Kapitalism ja ühiskond sunnib mind selleks, ja mul pole piisavalt julgust Marki kombel kõike pikalt saata, alustada uuel maal, puhtalt lehelt ja üritada „neile“ selgeks teha, kuidas tegelikult elada tuleb.

Kogukondadest on varemgi filme tehtud. Nende loomisest. Nende toimimisest. Nende juhtidest. Ja neid filme on huvitav vaadata. Sest saame lõpuks piiluda kuulsate ja tuntud kogukondade ja juhtide mõttemaailma ja toimimisse. Dokumentalistid avavad meile telgitaguseid.

„Jagada või mitte jagada“ on midagi muud. Jumala staatusesse pürgiva kontrollimatu mehe portree, kes üritab kasvatada veel sündimata last, tõestada utopismi toimimise võimalikkust, üritades samal ajal iseendaks jääda. Nii palju, kui ta ennast ise üldse tunneb.

Kas see kõik tal ka õnnestub, see jäägu juba vaataja otsustada. Mina tean vaid seda, et ma siiralt sooviksin olla nende „uskujate“ armaadas. Aga elu suunab nagu ikka …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht