Inimnäoline Praha kevad 1968

LAURI KÄRK

Filmiretrospektiiv „Praha kevad – tšehhi uue laine filmid“ Tartu Elektriteatris 8. – 10. juunini.

Väljend „inimnäoline sotsialism“ kõlas esmakordselt 18. juulil 1968 Tšehhi TV ekraanil toonase parteiliidri Alexander Dubčeki suust. Sel kujul oli inimnäolisele sotsialismile antud eluõigust veel kõigest kuu aega, 21. augustini 1968. Kummatigi on inimnäolise ühiskonna ehitamise katse, tegelikkuses nii lühikeseks jäänud Praha kevad, pakkunud järgnevat mõtte- ja arutlusainet pikkadeks aastakümneteks. Nüüd juba tervelt poolsajandiks.

Poolsajandi möödumine Praha kevadest (mille alguspunktiks peetakse 5. jaanuari 1968, kui parteiliidriks sai edumeelne Dubček ja asuti reformide teele) on üksiti andnud põhjuse meenutada toonast tšehhi filmi, linastada tšehhi uue laine nová vlna eriprogramme. Küll festivalidel (ühe viimasena nt Wiesbadeni filmifestivalil goEast), küll arthouse-kinodes. Nii noppis selle tähtpäeva kenasti üles ka meie arthouse-filminduse lipulaevu Tartu Elektriteater.

Elektriline 1968 – mõlemal pool Berliini müüri

1968. aastal, mil kulmineerusid kogu kümnendi ühiskondlikud mullistused, oli õhus elektrit mõlemal pool raudset eesriiet. Trieste filmifestival, märkides samuti poolsajandi möödumist revolutsioonilisest kuuekümne kaheksandast, pakkus kahte alaprogrammi: „Rebels 68. East ’n’ West Revolution West“ ja „Rebels 68. East n’ West Revolution East“.

Ühe efektsema ja meeldejäävama sissevaate tarbimisühiskonnast tüdinenud hipimaailma lillelisusesse pakub Dennis Hopperi „Easy Rideri“ kõrval hoopiski film, mis pärineb alles tarbimisühiskonna hüvede poole kiikavalt sotsialismimaalt – Věra Chytilová „Karikakrad“.

Kaader filmist

Õhus oli elektrit nii Euroopas kui Ameerikas. Vietnami sõja vastaste meeleavalduste üheks kulminatsiooniks kujunes meeleavaldus Lincolni memoriaali juures Washingtonis 21. oktoobril 1967 hinnanguliselt 100 000 osavõtjaga. Hipiliikumise kõrghetkedeks kujunesid „Summer of Love“ 1967 San Franciscos ning mõistagi Woodstock augustis 1969, mida väidetavalt väisas pool miljonit noort. Huvitaval kombel on ühe efektsema ja meeldejäävama sissevaate tarbimisühiskonnast tüdinenud hipimaailma lillelisusesse pakkunud Dennis Hopperi „Easy Rideri“ (1969) kõrval hoopiski film, mis pärineb alles tarbimisühiskonna hüvede poole kiikavalt sotsialismimaalt. Věra Chytilová „Karikakrad“1 linastus nüüd ka Elektriteatri filmikavas.

Pool sajandit tagasi, mais 1968 olid maailma pilgud koondunud aga Pariisi. Mai esimestel päevadel olid puhkenud üliõpilasrahutused, tudengeid olid toetama asunud ka töölised, mai lõpus tõdes president Charles de Gaulle teleesinemises, et riik seisab kodusõja lävel. Cannes’i filmifestival jäi pooleli, palmioksad jagamata. Kusjuures majanduslikus plaanis oli tegu Prantsusmaale igati edukate aastatega, majanduslikke nõudmisi üldjuhul ei esitatud (v.a tudengitele toetust avaldavad streikivad töölised). Üks legendaarsemaid loosungeid-grafiteid mais 1968 oli Pariisis hoopiski Il est interdit d’interdire! – keelata keelamine!

Selline oli elektriline 1968 ühel pool raudset eesriiet. Aga teisel pool?

Operatsioon Doonau

Doonaul, pikkuselt teisel jõel Euroopas, on mitmeid erinevaid kultuuriloolisi tähendusvarjundeid. Teadagi, valsimeister Straussi „Ilusal sinisel Doonaul“. Hilisem aeg on lisanud ka teistsuguseid ajaloolisi seoseid.

Sõjaline operatsioon „sotsialismi saavutuste kaitseks“ koondnimetusega Doonau käivitus 20. augusti hilisõhtul 1968. Kell kaks öösel maandusid esimesed AN-12 lennukid dessantväelastega Praha lennuväljale. Kell 4.30 varahommikul oli Tšehhi Kommunistliku Partei Keskkomitee hoone sisse piiratud, kell 10 deporteeriti hoonest Tšehhi juhtkond (parteiliider Dubček, peaminister Černík jt) lennujaama, sealt edasi Moskvasse.

Selline oli sovettide n-ö Blitzkrieg’i lühike kronoloogia. Tõesti, Tšehhoslovakkia suudeti okupeerida välgukiirusel. Operatsiooni käigus viidi riiki 500 000 sõjaväelast, üle 5000 tanki ja soomustransportööri, lisaks muu sõjatehnika. Tšehhoslovakkia oli sisuliselt ümber piiratud, riiki siseneti nii Saksa DVst, Poolast, Ungarist kui ka NSV Liidust (tegu oli Varssavi pakti liikmesmaade operatsiooniga).

Olen näinud nimekirja, kus on nimeliselt kirjas augustisündmuste 108 tsiviil­ohvrit. Teistel andmetel oli ohvreid 137, lisaks pool tuhat haavatut. Enim oli olnud ohvreid Tšehhi raadio hoone kaitsmisel.2

Järgnevat ajajärku Tšehhoslovakkia ajaloos kutsutakse „normaliseerimisperioodiks“. 16. jaanuaril 1969 süütas Praha Karli ülikooli tudeng Jan Palach end Václavi väljakul põlema, kolm päeva hiljem ta suri.

28. märtsil toimus MMi ja EMi raames legendaarne hokimatš Tšehhoslovakkia ja NSV Liidu vahel, mis köitis neidki, kes jäähokist ei huvitunud ja mille käigus hoiti pöialt teadagi kummale meeskonnale. Ning tõesti, tšehhid võitsidki 4 : 3!

Augustisündmuste fotojäädvustustega sai tuntuks Josef Koudelka, kellest sai hiljem ihaldusväärse fotograafide ühenduse Magnum liige. Augustisündmused on leidnud kajastamist ka näiteks Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses“. 1975. aastal valmis Miloš Formanil film „Lendas üle käopesa“.3 Vaevalt saanuks selle vabadussõnum olla sedavõrd tugev, kui Formanil poleks olnud kahe totalitarismi kogemust – tema vanemad hukkusid natside koonduslaagris, sinna saatis nad üks kunagi nende juures töötanud sakslane, nii et Forman teadis ka režiimide „ideoloogilisust“, ning sedagi, kuidas tema filmid rahuldasid sotsialistliku Tšehhoslovakkia võime üksnes sedavõrd, kuivõrd olid suutelised sisse tooma kõva valuutat.

1968. aasta elektrilisus kajastus ka näiteks Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo tegevuses. 30. aprillil võttis kohalik võimuladvik vastu salajase määruse operatiivmeetmetest võimalike massirahutuste puhul Tallinnas. 27. augusti määrus käsitles elanikkonna varustamist toiduainete ja teiste esmatarbekaupadega sõjaaja tingimustes. Nimetatud määrus oli eriti salajane, viiest masinakirja eksemplarist kuulus üks kohe hävitamisele. Sõjaseisukorra asemel kogunes büroo 5. novembril aga kuulama ülevaadet 19. – 20. oktoobril Tartu üliõpilaspäevadel toimunust: kas poleks punariigi läheneva tähtpäeva puhul siiski kindlam igaks juhuks kasutada öisel ajal ka sõjaväepatrulle, ikkagi pidupäev?

Paul-Eerik Rummo on omakorda meenutanud Tšehhoslovakkia sündmusi: „Isiklikus plaanis seostub august 1968 mul Teatriühingu puhkemajaga Vääna-Jõesuus. [—] Lageda taeva all keset õue oli mul kahe tabureti peal üles löödud kabinet, kus kirjutasin laulutekste filmile „Viimne reliikvia“4 ning teise silmaga valvasin last, kuni naine jõe ääres mähkmeid loputamas käis. Öiti kuulasime raadiot – teateid ja otse­reportaaže Tšehhoslovakkiast. Kõik see kokku moodustas mingi hästi kokku kõlava terviku – väike laps, ilus lõpupoolne suvi, mustlaslik elulaad. „Viimse reliikvia“ rändrüütellikud vabadusmeeleolud ja proovile pandud vabaduse sumbumiseelne eufooria kuskil mitte liiga kaugel.“5

Tšehhi nová vlna proovilepandud vabadus

Tšehhi uus film andis enesest märku 1960ndate alul. Üks esimesi teetähiseid oli Miloš Formani „Must Peeter“,6 mis äratas tähelepanu kodust kaugemalgi ja oli edukas Locarnos. Järgnevalt on Tšehhoslovakkia filmid maailma filmiavalikkuse tähelepanu keskpunktis. 1965. aasta parima võõrkeelse filmi Oscari pälvis „Kauplus peatänaval“.7 Järgmisel aastal jõuab Formani „Blondiini armastus“8 Oscari nominatsioonini. 1967. aasta Oscar on järjekordselt tšehhide päralt, võitjaks Jiří Menzeli „Teraselt valvatud rongid“.9 Aasta hiljem veel üks nominatsioon: Formani „Pritsimeeste pidu“,10 mida näidati ka Tartus.

Tšehhi uue laine tuntuim esindaja Miloš Forman oli oma praktilise filmitee, lavastajaks saamise alguses hankinud enesele Ida-Saksa filmikaamera. Koos kooliajast tuttava Ivan Passeri ja operaator Miroslav Ondříčekiga asusid nad katsetama filmitegemise võimalusi. Neist katsetustest kasvas välja Formani pooldokumentaalne „Konkurss“.11 Dokumentaalsele läheneva ning mängufilmilise ühendamine on tunnuslik peaaegu kõigile Formani Tšehhi perioodi filmidele. Forman kaasab mitteprofessionaalseid näitlejaid, mis esitab omakorda ka professionaalidele teistsuguse, kõrgendatud tõepärasuse nõude. Tšehhi 1960ndate tegelikkus jõudis ehedalt ekraanile, see erines varasemast filmikaanonist, mõjus värskelt ja oli nooruslik, pealekauba vürtsitatud koomilisega.

Koomiline oma eri avaldusvormides, küll huumorina, küll satiirina, küll Hašeki Švejki traditsioone au sees hoidvalt, küll Kafka sürreaalsest absurdist inspiratsiooni leidvalt, kujunes tšehhi uuele lainele tervikuna tunnuslikuks. Tartu Elektriteatris linastunud programm vahendas kokku kaheksat ekraanitööd tšehhi filmi uuest lainest. Oli nii tuntud nimesid (Forman, Chytilová) kui vähem teada-tuntuid. Kahjuks polnud seekordsesse eeskavasse mahtunud Jiří Menzeli „Teraselt valvatud rongid“, tšehhi uue laine tõeline kroonijuveel, II maailmasõja päevil hargnev koomiline elluastumise lugu, kust ei puudu ka traagilised noodid. Muide, enne sovetitanke Praha tänavatel jõudis Menzel oma meistriteosega Tallinnaski käia, millest sugenes sõbralik vahekord toona filminduses tegutsenud Lennart Merega, nii et hiljem, juba 1990ndatel, Lennart Mere presidendiks olles jõudis Menzel oma „Rongidega“ uuesti Eestisse.

Teisalt tahaks Praha kevade meile vähem teada-tuntud filmide seast esile tõsta Ivan Passeri „Intiimset valgust“.12 Passer on olnud enamiku Formani Tšehhi perioodi filmide kaasstsenarist, „Intiimne valgus” oli tema esimene mängufilm Locarnos tunnustust leidnud lühifilmi „Tüütu pärastlõuna” järel. „Intiimne valgus” räägib kahest kunagisest õpingukaaslasest, kes aastate möödudes kohtuvad. Üks neist on väikelinna muusikakoolis õpetaja, teenib lisa matustel mängimisega. Teine justkui edukam, esineb mingitel kontserdireisidel. Tegelikult pole kumbki oma eluga ülearu rahul, elu on läinud teisiti, kui nooruses mõeldud. Lihtne, samas ka tšehhovlik film, kus õieti midagi nagu ei juhtu, kus tegelaste vastasmängijaks käega katsumatu ja kättesaamatu, eest ära libisev elu. Üldsegi mitte poliitiline film, ometi Praha kevade likvideerimise järel koos mitme teise tšehhi uue laine ekraanitööga kahekümneks aastaks riiulile määratud.

Praha kevad, Tšehhoslovakkia reformid oli katse ehitada inimnäolist ühiskonda. Sotsialismiga polnud sel palju pistmist. Inimnäolise maailma poole pürgisid ka tšehhi uue laine filmid igaüks omal kombel.

1 Sedmikrásky, Věra Chytilová, 1966.

2 Tõsi, sotsiaalsed protestid nõudsid inimohvreid ka läänemaailmas. 4. mail 1970 avas USA rahvuskaart Kenti ülikooli territooriumil sõjavastastes protestides osalenud tudengite pihta tule, surma sai neli ja haavata üheksa tudengit.

3 „One Flew Over the Cuckoo’s Nest“, Miloš Forman, 1976.

4 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

5 Lõikuskuu 1968 (20 aastat Tšehhi sündmustest), Teater. Muusika. Kino nr 8, 1988.

6 „Černý Petr“, Miloš Forman, 1964. Jaan Tooming, Peeter Tooma, Paul-Eerik Rummo, Evald Hermaküla, Peeter Tulviste, Jonatan Tomeš.

7 „Obchod na korze“, Ján Kadár, Elmar Klos, 1965.

8 „Lásky jedné plavovlásky“, Miloš Forman, 1965.

9 „Ostre sledované vlaky“, Jiří Menzel, 1966.

10 „Horí, má panenko“, Miloš Forman, 1967.

11 „Konkurs“, Miloš Forman, 1964.

12 „Intimní osvetlení“, Ivan Passer, 1965.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht