Inimlik versus juriidiline tõde

Mathura

Kõige üldisemalt on „Michael Clayton” film inimese isikuvabadusest ja sellest, et vabadus võib mõnigi kord näida hullusena. 45aastane New Yorgi vandeadvokaat Clayton (George Clooney) kõrvaldab ebameeldivusi. KAADER FILMIST

Hiljaaegu mõtlesin sellele, miks pole raamatud enam sama populaarsed kui viimastel aastakümnetel. Üks põhjusi, mis mulle pähe turgatas, oli see, et raamatut ei ole väga lihtne tarbida. Ta nõuab üksjagu palju aega nii lugemiseks (tarbimiseks) kui ka järelemõtlemiseks. Raamat ei sobitu tarbimisajastu ideaalidega kaugeltki sama hästi kui kiirtoit, kolmeminutiline eurolugu või eriefektidest tulvil sõnumivaba action.

Selle sama ajastu kummalisusest ja kompromiteerivast mõjust inimhingele kõneleb omal moel ka film „Michael Clayton”. Meie ette rullub lugu New Yorgi suurimas advokaadibüroos ebameeldivuste kõrvaldamisega tegelevast 45aastasest vandeadvokaadist, kes küll ammu juba ei tunne oma tööst ei rõõmu ega rahuldust, ent kes on rahaliselt ja mugavuste tõttu sellega liialt seotud, et minna teist teed. Tema esimest katset tagada oma restoraniga endale muu sissetulek, on pealegi saatnud armetu läbikukkumine, mille tagajärgedes Clayton endiselt sipleb. Kokkupuude süümepiinades vaevleva sõbra ja kolleegi Arthuriga , kes on lõpuks näinud valgust ja otsustanud enesemüügist loobuda, lükkab tema sisemuses aga liikvele muutused, mida ta enam peatada ei suuda.

Tony Gilroy loo ülesehitus on haarav avakaadritest peale. Esimestel minutitel, mis (nagu pärast selgub) on ajaliselt hilisemad kui suurem osa filmist, jääb vaatajale kindel ja ehmatav tajumus, et filmi peategelast Michael Claytonit (mängib George Clooney) ähvardab mingi vääramatu ja seletamatu oht. Pinge intensiivsuses tuleb hiljem ette küll ka langusi, ent ometigi ei jäeta vaatajat kordagi filmi jooksul niisama olelema. George Clooney on tunnistanud, et kui ta esmakordselt sellest filmist projektist kuulis, oli ta sellest otsekohe äärmiselt huvitatud, sest mõtles põnevusega, mida küll on mainekas stsenarist Gilroy (tema sulest tuli viimati „Bourne’i” triloogia linaline käsikiri) oma lavastajadebüüdiks kõrvale pannud.

Filmi näinuna võib tunnistada, et „Michael Claytonis” leidub põnevusest rohkem omapära ning et see film tuleks õigupoolest liigitada pigem sotsiaalseks draamaks kui põnevikuks. Gilroy on selgitanud oma sõnumit: „Mind on alati imestama pannud tõsiasi, et nii paljud inimesed on sunnitud päevast päeva langetama lõputult palju moraalselt hävitavaid otsuseid, ise seejuures hästi teades, mida nad teevad. Ja ometigi on niivõrd vähe neid, kes selle üle mingitki kära tõstaksid. Arvestades, kui palju on seda, mis on valesti, ja seda, kuivõrd valesti see on, on sellest vaikimine minu meelest tõeliselt hämmastav.”

Gilroy tõstab oma filmi seega teadlikult kõrvale Hollywoodi peavoolu ideoloogiast, isegi kui pole vabastanud seda täienisti kommertsiaalsuse võttestikust. (Samamoodi võiks iseloomustada ka suvel linastunud „Bourne’i ultimaatumit”.) Samuti on „Michael Claytonis” olemas kõik ameerika sotsiaaldraama vaat et juba kohustuslikud osised: laps ja lahutatud vanemad, narko- või alkoholiprobleemiga lähisugulane (antud juhul Claytoni vend Tim) ning heasüdamlik ja püüdlik, ent hädas kodanik, kes on sunnitud oma senised valikud üle vaatama. Kõigist oma kunstilistest ambitsioonidest hoolimata näivad Gilroy ja teised kaasloojad täpselt teadvat, kuidas tagada filmile ka piisav müügiedu.

Filmi suurim eripärasus ja ühtlasi tugevus on aga asjaolu, et „Michael Claytoni” keskmeks ei tõuse tegelikult filmi tegelasekesksest pealkirjast hoolimata mitte peategelane ega ka lugu, mitte sündmuste järgnevus või otsene sõnum, vaid pigem teema. Film ei püüagi kõike ära seletada. Vaataja ette heidetakse üksteise järel küsimusi  õigupoolest justkui üks ja sama küsimus ikka ja jälle. Seejärel lastakse vaatajal teema üle mõtiskleda, kuidas keegi heaks arvab. Hetkiti näib stseenidest kaduvat isegi süžeeline järjepidevus  see ei ole primaarne. Ja lõpuks polegi „Michael Clayton” mitte üleskutse leida lahendusi või teha uusi paremaid otsuseid, vaid pigem ettepanek olla teadlik meid ümbritseva maailma ülesehitusest ja oma võimalikest positsioonidest.

 

Ausus võib sama hästi olla ka hullus

Tähelepanuväärne on seegi, et loo sisuliselt liikumapanev jõud, eespool mainitud Arthur Edens (Tom Wilkinson), Claytoni sõber ja kolleeg, ülimalt hinnatud ja arukas õigusspetsialist, esineb filmis suhteliselt episoodiliselt. Edens on see, kes räägib Claytonile oma välgusarnasest teadvustusest, kuidas ta ühtäkki taipas, et ta enda päevast päeva sisult tühiste asjade eest ühiskonnale ja seda toitvatele süsteemidele maha müüb. Kuivõrd inimene tarbib ühiskonda ja selle hüvesid ning kuivõrd ühiskond tarbib inimest ja tema potentsiaali? Edens leiab, et kõikide väikeste ja suurte valede ning kompromisside tulemusena katab olemust ja ihu mingi nähtamatu ja ahistav pasakiht, milleks kõik on justkui oma nõusoleku andnud.

Kõige üldisemalt on „Michael Clayton” film inimese isikuvabadusest ja sellest, et vabadus võib mõnigi kord näida hullusena. Tom Wilkinsoni mängitud Edens sarnaneb paljuski Erlend Josephsoni tegelaskujudega Andrei Tarkovski kahes viimases filmis „Nostalgia” ja „Ohverdus”. Wilkinsoni ja Josephsoni vahel on seejuures üksjagu ka füüsilist sarnasust. Niinimetatud tavamaailma silmis on nad haiged, kui mitte hulluks läinud inimesed, kes kogevad ometigi suuremat vabadust ja tõelust kui eales varem  võrreldes ajaga, kui nad olid kõigile nii-öelda mõistetavad. Tony Gilroy on netikommentaarides nimetanud Arthur Edensit „imepäraselt arukaks hulluks”; Andrei Tarkovski lausus seevastu „Ohverdust” kommenteerides, et peategelane pole mitte hull, vaid inimene, kes viibib parajasti äärmiselt keerukas teadvuse seisundis.

 

Kõike saab tõeks väänata

Pole siis imestada, kui õigusfirma juht Kareni (Tilda Swinton) otsustab Edensit käsitleda ohuna, ohuna eelkõige seetõttu, et ta võib nõuks võtta kõneleda kompromissitut tõde, seda tõde, mida ei seo mitte mingid palganumbrid ega allkirjastatud lepingud. Gilroy kinnitab, et ta on oma varasema töö käigus (oli ju Gilroy stsenaristiks ka filmile „Kurjuse kaitsja”) ise olnud tunnistajaks juhtumile, kus kogu kaasust ümber lükkav paber õigusfirma isiklikest huvidest lähtuvalt kõrvaldati. „Michael Claytoniga” tõendab ta veenvalt, et juriidiline tõde ei pruugi vahel olla midagi enamat kuivast kokkuleppest. Inimese isiklik tõde, vähemgi absoluutne tõde (kui hellitada mõtet sellisest nähtusest), võib aga olla hoopis midagi muud või lausa vastupidist. Filmi tunnuslause „tõde võib igat moodi väänata” võiks seega vabalt sõnastada ka kui „kõike saab tõeks väänata”.

Ehk on pisut ootuspärane, et filmi lõpuks jõuab peategelane Clayton arusaamani, et oma hinge ei või raha ja seaduste eest maha müüa. Ometigi on teekond, mis ta selleni jõudmiseks on maha käinud, üksjagu värskendav ja värvikirev. Gilroy filmis jääb ühele poolele pelglik ja alalhoidlik hord ja teisele poolele „ärapööranud” geenius. Michael Clayton seisab nende vahel. Ta on ses mõttes ilmselt samas positsioonis nagu üks keskmine, s.t keskmine intelligentne vaataja.

Kokkuvõtteks võib öelda, et temaatika laia haarde ja enamiku tegelaskujude mitmemõõtmelisuse tõttu on „Michael Clayton” tõenäoliselt üks paremaid õigusalaseid filme, mis seni Ameerikas tehtud. „Clayton” ületab oma mõttelisi eelkäijaid, filme nagu „Insaider”, „Erin Brokovich”, „Firma” jt. See tõsiasi ei üllata ehk nii väga, kui arvestada, et filmi on kaasatud terve plejaad Ameerika suurnimesid: lisaks Clooneyle ja Sydney Pollackile, kes osalevad näitlejatena, on „Claytoni” produtseerimises kaasa löönud ka mainekas stsenarist Steven Soderbergh („Narkoäri”, „Süriaana” jt) ning tunnustatud lavastaja Anthony Minghella, kelle käe all on valminud sellised filmid nagu „Külmale mäele”, „Inglise patsient” ja „Sissemurdmine” (viimane neist alles möödunud aastal, samuti suurepärase sotsiaalse kommentaariga film).

„Michael Claytoni” kohta võiks ühtepidi lausa öelda, et tegu on perfektse tööga: veatu montaaž, head rollisooritused nii Clooneylt, Wilkinsonilt kui teistelt, originaalne ülesehitus ja kandev stsenaarium. Ometigi jääb sellest perfektsusest hoolimata pärast vaatamist meeltesse vähe järelmaitset, seda, mis ka tagantjärele uusi mõttevärve ja elamusvarjundeid võiks avada. „Michael Clayton” on kaasakiskuv ja mõtlemapanev senikaua, kuni ta kestab. See asjaolu viib mõttele, et ehk on Gilroy film liigagi „ära timmitud” ja et selle tehnilises täiuslikkuses on kaduma läinud ootamatuse säde. See on meisterlik töö ja väärib seetõttu kindlasti vaatamist, ent kokkuvõttes üllatab siiski üpris vähe.