Inferno kinolinal ehk Kuidas oma silmad kuradile müüsin

Gaspar Noé õõnestab iseenda ja oma lemmiklavastajate loomealuseid autorifilmi maailmas.

ELISE EIMRE

Mängufilm „Igavene valgus / Lux aeterna“ („Lux Æterna“, Prantsusmaa 2019, 51 min), režissöör-stsenarist Gaspar Noé, operaator Benoît Debie, monteerija Jerome Pesnel. Osades Charlotte Gainsbourg, Béatrice Dalle, Félix Maritaud jt.

Režissöör Gaspar Noé on filmimaailmas kurikuulus provokaator, ekspressionistlik ekshibitsionist, kes defineerib oma autorikäekirja iga filmiga stilistiliselt uuesti. „Lux aeterna“ on põrgulikult intensiivne filmikunsti olemuse analüüs ja selle nimel toodavate ohvrite eritlemine.

Alastus, seks, narkootikumid ja kõik muud tabud Noé puhul enam ei šokeeri. Need piirid ületanud ning enda jaoks ammendanud, on režissöör ette võtnud filmivaatamise tajuväljad. „Lux aeterna“ esilinastus kulges 2019. aasta Cannes’i filmifestivalil püsti seisva publiku ovatsioonide saatel ning kohale tulnud meedikud olid valmis abistama filmi tõttu teadvuse kaotanuid. Noé on suutnud taas kõike näinud filmigurmaane jalust rabada, ja sedapuhku sõna otseses mõttes. Filmis „Lux aeterna“ šokeerib mäng filmi põhielementidega, milleks on valgus, värv ja pildirida liikuvaks siduv nägemismoonutus. Stroboskoobiefektiga avatiitrid mõjuvad niivõrd pimestavalt, et epileptikute hoiatamine on filmi puhul igati õigustatud. Kas poleks ehk mõttekam juba kohe öelda, et see film on sobilik vaid täie tervise juures paadunud filmifriikidele? Teisisõnu: milleks minna vaatama filmi, mida õigupoolest vaadata ei saagi?

Seoses Noé filmidega, mis filmimaailma piire nihutavad, on pinnale kerkinud sadu teravaid armutuid küsimusi. Noé „Ümberpöördumatut“¹ on maailmakuulus filmikriitik Roger Ebert pidanud „sedavõrd julmaks, et filmi pole võimalik vaadata“.² „Ümberpöördumatu“ ühes oma enneolematult brutaalse 12minutilise vägistamisstseeniga kandideeris Cannes’i filmifestivalil Kuldsele Palmioksale. Noé eelviimane, LSD-transist õudusfilm „Ekstaas“³ võitis Cannesi festivali kõrvalkategooria „Autorite kaksiknädal“ („Quinzaine des Réalisateurs“). Kõik Noé filmid on Cannes’is esilinastunud ja seal mitmetele auhindadele nomineeritud.

Mis ja millisel määral on lubatud ühele mängufilmile, mis tahab võidutseda maailma tippfestivalidel? Keskeltläbi pool kõigest sellest, mis on võimalik tinglikul kunstfilmide väljal. Mängufilmil peab olema struktuur, narratiiv ja siseloogika ühes selgelt tajutava alguse, loo ja kulminatsioonile järgneva lõpuga. „Lux aeternas“ on need elemendid meelega kõrvale jäetud, et õhutada kriitilist dialoogi. Cannes’i festivalil osales Noé sedapuhku võistlusväliselt. See sai suuresti võimalikuks tema kui tunnustatud ja auhindadega pärjatud autorist režissööri staatuse tõttu: tekitab ta ju igal festivalil furoori ning paneb meedia kihama.

„Lux aeterna“ ei mahu juba kestuse tõttu (51 minutit) täispika filmi kategooria alla. Ka ükski stseen ei sobitu standardformaati: läbisegi ja kaheks jaotatud ekraanil jõuavad publikuni misanstseenide kõrvuti asetatud fragmendid, mis nõuavad võimatu missioonina kahe silma eraldi kasutamist. Filmi vaatamine on katsumus ja toob teravalt esile silmanägemise lihtsustava toimemehhanismi. Kustumatut nägemiselamust kroonivad välkuvad neoontuledes värvussähvatused. Neid näeb silmis värelemas veel kaks päeva pärast „Lux aeterna“ vaatamist.

Noé ei ole piirdunud vaid vormimänguga. „Lux aeternat“ võiks pidada avangardistlikuks mokumentaaliks. See sõnapaar iseloomustab pildikeelt, mis moondub märkamatult realismist täielikuks abstraktsionismiks, sekka näeb tsitaate Noé lemmikrežissööridelt ning katkendeid tema lemmikfilmidest „Nõiad“⁴ ja „Viimnepäev“.⁵ „Lux aeterna“ hargneb lahti metatasandil filmina filmitegemisest ja seda ümbritsevast tööstusest ning peategelased mängivad seal sisuliselt iseennast.

Kultusfilmide ikoon Béatrice Dalle püüab päästa täielikku kaosesse mattunud filmiproduktsiooni, olles seekord lavastaja rollis. Filmi loomingulisse keerisesse on tõmmatud teiste seas ka peaosatäitja Charlotte Gainsbourg, kes soovib lihtsalt võtetega ühele poole saada. Filmi avastseenis näeme naisi enne võtteid ajatäiteks oma karjäärist vestlemas. Nad jõuavad tõdemuseni, et naistest saab rollides kas iluduskuninganna või lõpetavad nad tuleriidal. Viimane on ka Charlotte’i saatus: teda ootab ees Jeanne d’Arci kehastamine latekskleidis koos kahe kolleegiga, kelle algusjärgus näitlejakarjäärist annab tunnistust veelgi paljastavam kostüüm.

Naiste positsioon ajaloos on „Lux aeterna“ ainus läbiv ning selge motiiv, mille jälgi hägustab ateistist Noé armastatud mäng religiooni teemal. Naisi piinatakse ja ahistatakse võtteplatsil ning seksuaalse vägivallata ei pääse ka Charlotte’i fiktiivne tütar. Filmi esilinastusele järgnenud pressikonverentsil teatas Noé ajakirjaniku selleteemalise küsimuse peale, et on feminist, kuid ei teinud „Lux aeternat“ feministliku filmina. Ta portreteerinud inimesi sellisena, nagu nad on, ning järelikult käituvad mehed tõepoolest siis sedavõrd kohutavalt. Piisab vaid paarist Noé intervjuust mõistmaks, et režissöör eelistab tõsiseltvõetavusele kahemõttelisusi. Näiteks on Noé väitnud, et tema filmikeel ei ole mõjutatud narkootikumidest, vaid on ise narkootikum. Psühhedeelse maailma võludest räägib Noé alati innukamalt kui oma filmide sisust. Feminismiväitega tundub aga vastuolus olevat kogu Noé filmilooming.

Noé seisukohti võrdõiguslikkuse küsimuses teab ja tajub vaid tema ise. Küllap on naiivne arvata, et režissöör otsustas ühtäkki ühes ülejäänud filmitööstusega #metoo edurongile hüpata ja on trikitamise nüüdseks lõpetanud. Noé on ujunud oma loomingus alati vastuvoolu ja „Lux aeterna“ ei ole erand. Film heidab eredat valgust naisnäitlejate ahistamisele ning üldisemalt soopõhisele väärkohtlemisele, kuid Noé pole võtnud sealjuures heroilist valgustaja positsiooni. Vastupidi: ta õõnestab iseenda ja oma lemmiklavastajate loomealuseid autorifilmide maailmas.

„Lux aeterna“ taastoodab ebaõiglust võimalikult autentsel viisil. Siin pole erinevalt peavoolust fookus sellel, mida filmides näidatakse, vaid sellel, kuidas neid filme tehakse. Noé ei näita mitte lihtsalt seda, et naisi on ajaloo vältel halvasti kohelnud, vaid on võtnud ette needsamad mustrid filmitööstuse enese sees näitamaks, kuidas nende mustrite abil film kunstiks ülendatakse. Suure looja nägemuse teenimine õigustaks justkui mis tahes vahendeid ning reeglid siin ei kehti. Lõpptoote visuaalne efektsus ja ekstreemsus pälvivad tähelepanu, kusjuures tingimused ja topeltstandardid jäävad nende varju. Noé on käsitlenud ses filmis kõike seda, millest ei ole sobilik rääkida või millest on lihtsalt kergem mööda vaadata – seda, mis on lubatud filmikunsti vandlitornis. Noé on mänginud oma rolli elegantselt välja ning ühendanud ühiskonnakriitilisuse enesekriitikaga.

„Naiste kannatuste estetiseerimine on kõrgetasemeline kunst, see on väga šikk,“ muljetab režissööri rollis Béatrice Charlotte’ile. Esialgu vastumeelsele tõdemusele annavad kaalu aga filmiajaloo hinnatuimad teosed. Sama kehtib ka pealtnäha õilsate ja sotsiaalselt ärksate kommertsfilmide puhul.

„Lux aeternaga“ samal aastal esilinastunud „Pommuudis“⁶ on Noé ja tema tuleriidale saadetud naiskarakterite kiiduväärt vastand. Austin Powersi filmidega läbi murdnud Roach on teinud pealtnäha feministliku filmiga imetlusväärse kursimuutuse. Üks „Pommuudise“ peategelane Kayla Pospisil (Margot Robbie) peab kogema alandust karjääriredelil ülespoole pääsemiseks vajaliku ülemuse ees seeliku kergitamise pärast.

Mis teeb õigupoolest ühe filmi feministlikuks? Nende kahe lavastaja võrdluses ei ole selles küsimuses üks režissöör parem teisest. Välja joonistub aga Noé esitatud terav küsimus, kuidas üht või teist asja kujutatakse ning mis on selle tegelik eesmärk. Kui „Pommuudises“ on kaamera suunatud eksimatult objekti lähiplaanis näole, siis „Lux aeternas“ tuleb ta erinevate kaadrifragmentide seast ise üles otsida. Küsimus on vaatajas ja tema enda sündsuses, valikus, mida otsustatakse jälgida. Noé ei näita näpuga, kui, siis vaid eneseirooniliselt iseenda suunas. Ta ei mõista kohut, vaid on erinevate võtetega pannud inimese tajuma oma kõlvatust, kusjuures paiguti tundub ta seda isegi ülistavat.

Noé salamissioon on olnud teha oma filmid niivõrd häirivaks, et neid suudab kinosaalis ainsana vaadata tema ise. Noé oreool filmipubliku ja -kriitikute seas aga aina kasvab. Tema filmid on mõjusad ja kogemuslikult kaasavad. „Lux aeterna“ lõpukaadrites on võimatu end kinni seotud Charlotte’i piinadest distantseerida – Noé paneb kinotooli naelutatud vaataja tundma sama suurt piina. Tehniline lihtsus, millega on saavutatud filmi kõnekas mõjusus, kinnitab taas Noé erakordset meisterlikkust. Ta suudab vaataja läbi raputada ja küsimus, kas see publikule või kriitikutele ka meeldib, tema tegemisi ei kõiguta. Noé on keskendunud filmielamuste kui afektiivsete jälgede loomisele.

1 „Irréversible“, Gaspar Noé, 2002.

2 Roger Ebert. Irreversible. RogerEbert.com, 14. III 2003. https://www.rogerebert.com/reviews/irreversible-2003

3 „Climax“, Gaspar Noé, 2018.

4 „Häxan“, Benjamin Christensen, 1922

5 „Vredens dag“, Carl Theodor Dreyer, 1943.

6 „Bombshell“, Jay Roach, 2018.