Ikarose viimane lend

Kaheksakümnendate aastate üks legendaarsemaid filme „Top Gun“ on saanud 36 aastat hiljem järje, mis lendab kõrgemale kui nii mõnigi teine.

TRISTAN PRIIMÄGI

Mängufilm „Top Gun. Maverick“ (USA 2022, 131 min), režissöör Joseph Kosinski, stsenaristid Ehren Kruger, Christopher McQuarrie, Justin Marks, Peter Craig ja Eric Warren Singer, operaator Claudio Miranda, heliloojad Hans Zimmer, Harold Faltermeyer ja Lady Gaga. Osades Tom Cruise, Miles Teller, Jennifer Connelly, Jon Hamm, Val Kilmer, Ed Harris, Glen Powell jt.

Top Gun – kaks sõna, mille mõjuvõim on filmimaastikul ja popkultuuris kasvanud kolme ja poole aastakümne jooksul nii suureks, et ei teagi, kust otsast seda pusa harutama hakata. Veelgi enam lisab müüdile hoogu see, et alates „Top Guni“¹ (tollal siinmail pealkirjaga „Tippkutt“) väljatulemisest 36 aastat tagasi, ei ole maailmale pakutud vahepeal ühtki eel- ega jätkulugu, mis avaks tagamaad või laiendaks diskussiooni selle filmi teemal. Lausa imetlusväärne ja täiesti ano­maalne, et järjefilm nii kaua aega võttis, eriti tänapäevast üha hoogustuvat järgede, uusversioonide ja taaskäivituste tsüklit silmas pidades. Mõnel juhul paisatakse uusversioone välja sellise kiirusega, et järg läheb käest (Batman ja Ämblikmees), või rikutakse originaalpärandi müstika lootusetult halva kvaliteedi või tarbetu üleseletamisega (Alien, ehk Tulnukas).

Igasuguste uustõlgenduste puudumise tõttu kuulub „Top Gun“ aga ka oma ajakapslisse ning toonasel tohutul populaarsusel olid oma ajast tulenevad põhjused. Selle kõige valguses tuleb tahes-tahtmata küsida, kas ootus oli vaeva väärt. Ootasime me üldse mingit järge? Kas sellisel lool nagu „Top Gun“ on üldse kohta tänapäeva maailmas?

Vietnami-pohmell

Ebaedukas sõda Vietnamis, mis päädis Saigoni langemisega 1975. aastal, jättis USA kollektiivsele psüühikale jälje, mille mõju oli tunda veel kaua ja ega see ole tänapäevani kuskile kadunud. Ameerika ühiskonna lõhestumine kandus üle ka filmikunsti, kus hakkasid tol kümnendil domineerima vandenõulood ehk nn paranoiatrillerid, mille sisu oli raamistusest sõltumata enamasti üks: jõustruktuure ei saa usaldada, sest need on loodud kaitsma iseend, mitte kodanikke. Sellised filmid nagu „Kondori kolm päeva“, „Kõnelus“ või „Kõik presidendi mehed“² süvendasid umbusaldust riigi vastu. Ilmsesti said just 1970ndatel teoks ka mõned kõige paremad Vietnami sõja filmid, mis kannavad väga tugevat sõjavastast sõnumit, näiteks „Hirvekütt“ ja „Apokalüpsis täna“³. See oli kollektiivse süü ja sõjatrauma ning tagajärgede tunnistamise kümnend.

Impeeriumid vajavad aga suure võidu narratiivi nagu eluvett ja 1980ndatel hakkas, vähemalt popkultuuri vahendusel, taas pead tõstma rahvuslik eneseteadvus. Blockbuster-kultuuri tekkimine ja totaalne võit kogu maailmas oli USAst teinud müütide ja muinasjuttude nukujuhi ning USA juhtis globaalset propagandamängu pehmete väärtuste toel. Kui kassafilmikultuuri üks pioneere „Tähesõjad“⁴ oli laialt levinud arvamuse kohaselt veel Vietnami sõja allegooria, ameeriklastele näilisest vastupidise tagamõttega sisse söödetud annus riigivastast õhutustööd, kus Impeeriumi kehastab USA ja mässajad on vietkongid, siis 1980ndatel hakkas peale pressima soov või lausa vajadus tunda end taas suurena. Please make America great again. Väga huvitava näitena, kuidas soovunelm oli end võimeline läbi pressima lausa vastupidisest sõnumist, võib tuua Bruce Springsteeni 1984. aasta loo „Born in the U.S.A“, mille sõnad räägivad väga kriitiliselt Vietnami sõjaveteranide traumadest (Got in a little hometown jam / So they put a rifle in my hand / Sent me off to a foreign land / To go and kill the yellow man⁵), aga millest sai raadiohitina ameeriklaste triumfaalse eneseusu hümn. Ilmselt oldi süütundest juba nii küpse, et au ja uhkust otsiti ka sealt, kus seda kõige vähem leida oli. Umbes tollel ajal tundub, et vietnamlane (ja üldse asiaat, kuna enne seda oli teravik jaapanlaste ja korealaste peal) hakkab vaenlasekujuna taanduma ja hoogustunud külma sõja tingimustes teeb tugeva comeback’i venelane. Mitmetes selle aja propagandistlikes filmides on kasutatud venelane vaenlasekujuna üsna meeldejäävalt ära. 1984 toob (laste!)filmi „Punane koidik“⁶, kus NSV Liit ründab USAd ja lapsed peavad hakkama pidama koobastest sissisõda, 1985. aastal taasluuakse venelasest vaenlasekuju aga edukalt nii spordipõnevikus „Rocky IV“⁷ (Dolph Lundgreni masinpoksija Ivan Drago on tõeliselt meeldejääv) kui ka jantkomöödias „Spioonid nagu meie“⁸. Samal aastal laseb John Rambo filmis „Rambo II“⁹ vibunöörile pandud granaatnoolega unustamatul kombel tükkideks punatähega mütsi kandva Vietnami ohvitseri, kinnitades meile kõigile, et viisnurga pihta tulistamine on jälle okei. Mõned aastad hiljem kristalliseeruvad Rambo kavatsused veelgi selgemaks järjefilmis „Rambo III“¹⁰, kus ta kasutab sama relva juba vene keelt kõneleva ekipaažiga Nõukogude kopteri peal.

Kiirusenälg

Kõik need vaikselt hoogu koguvad hoovused juhtis kokku üheks tõusulaineks 1986. aasta „Top Gun“, millest sai juhtmotiiv Ameerika taaskroonimisel maailma korravalvuriks. „Top Gun“ nagu ka peategelane Pete Mitchell ehk Maverick (Tom Cruise) kehastavad toonilt ja retoorikalt ameerikalikkuse kvintessentsi: vali, naiivne, aval, rumal, uljas, hulljulge, otsekohene, ülbe ja lihtne. Tugeva reklaamklipipagasiga Ameerikasse kolinud britt Tony Scott tõi täiesti uue, lopsaka ja voolujoonelise visuaalstiili, mis tegi „Top Gunist“ Ameerika mereväe täispika muusikavideo esimesele MTV-põlvkonnale. Slogan’iks legendaarne lause „I feel the need, the need for speed“ ehk „Mul on nälg, kiirusenälg“.

Kriitikud olid sellest frontaalrünnakust natuke oimetud ja paljud hakkasid filmi hindama alles tagantjärele, 15 miljonise eelarve juures 357 miljonit dollarit kassatulu andis aga kinnituse, et Ameerikal oli seda filmi vaja. USA merelennu­väkke astumise avalduste arv tõusis pärast filmi esi­linastumist samal aastal aga lausa 500%.

Ühtäkki oli sõda ja sõjapidamine pärast pikka Vietnami-pohmakat jälle cool. Ja kui seni olid vene ja vietnami vaenlaste vastu võitlevad protagonistid olnud sisimas mässajad ning neis oli alles 1970ndate aastate antikangelase paranoiline tuum, mis lubas lõpuni usaldada ainult iseennast ja mitte süsteemi, siis Maverick on küll mässaja nii tegude kui ka nime poolest (maverick – ingl omapäi kõndija, ettearvamatu individualist), aga tema mäss on torm turvalises mereväe teeklaasis ja tema karakteri areng saab toimuda siis, kui ta painutab oma mässumeelsuse süsteemi ja meeskonnamängu teenistusse.

Vana olija

Niipea kui ilmub nii päris elus kui filmi ajajoone kohaselt 36 aastat hiljem ekraanile uus vana Maverick, saab selgeks, et mitte kellelgi peale Tom Cruise’i ei ole võimalik sellist aega kontsentreerivat võlutrikki korda saata ja see tohutu ajaauk nii ära katta, et tegelane mõjuks usutavalt mõlemas ajajoone kontrollpunktis, aastal 1986 ja 2022. Selge see, et ta tuleb tagasi tuua sama tegelase, aga kellegi teisena. Selleks avatakse tegelikult uks juba originaalfilmi avastseenides, kus tuleb jutuks, et parimad lendurid saavad parimate lendurite väljaõppekeskusse TOPGUN naasta instruktoritena. Algkäsikirjas kasvama pandud seeme kannab nüüd vilja ja Maverick naaseb avaosa toimumispaika Miramari merelennuväebaasi, kus ärkavad ellu magusad ja valusad mälestused kadunud noorusest ja kunagistest kamraadidest. Nostalgia on üks mõjuvõimas, aga ka ohtlik relv, sest pikemalt sellesse süüvides on oht sinna ise ära kaduda, nii vaatajal kui ka Maverickil. Filmis on neid „mälestusmärke“ käsitletud siiski piisava taktitundega, järge käest kaotamata. „Top Guni“ taasloomine meenutab mulle siin üht teist edukat taaskäivitust „Creed“¹¹, kus on toodud ekraanile Rocky tegelased ja maailm nii, et Rocky ise (Sylvester Stallone) ei naase mitte poksija, vaid treenerina ja ühes peaosas on protagonisti kunagise kaasteelise poeg. „Top Guni“ nooremat põlvkonda juhib Mavericki kunagise partneri Goose’i poeg Rooster (Miles Teller), kes on veendunud, et just Maverick on süüdi tema isa surmaga lõppenud õnnetusjuhtumis.

Maverick on siin filmis positsioneeritud lavalt lahkuva kangelasena, kellel on muutuvas maailmas jäänud teha veel viimane tegu. „Top Gun. Maverick“ on üks esimesi filme, kus on Cruise’i vanusest tehtud ta tegelaskuju olemuse orgaaniline osa. Ühes stseenis viidatakse Maverickile otseselt kui old timer’ile ehk vanale olijale. See on vana kooli vesterni­kangelaste kohta kasutusel väljend. Cruise ongi ses filmis tegelikult nagu kauboi, kelle tehnoloogiline progress on määranud välja surema. Igi­põline kapteni auaste on aumärgiks tema kompromissitusele. „Aeg on teie suurim vaenlane,“ ütleb instruktor Mitchell oma õpilastele, mõeldes küll missiooni keerulist ajakava, aga lausudes seda ühtlasi iseendale.

Lendab piloot, mitte lennuk

„Top Gunis“ on üsna alguses stseen, kus instruktor Jester (Michael Ironside) selgitab: „Korea sõjas oli merelennuväe tapakoefitsient 12 : 1: iga oma lennuki kohta lasksime alla 12 vaenlase oma. Vietnamis langes see suhtele 3 : 1. Meie piloodid hakkasid toetuma rakettidele ja minetasid osalt oma õhuvõitlusvõime.“ „Top Gun. Maverickis“ on peategelane silmitsi tänapäeva tegelikkust peegeldava reaalsusega: õhuvõitlus on relikt ja droonivägede pealetuleku tõttu on piloot üleliigne. Ainus viis Maverick mängu tagasi tuua on tasalülitada tehnoloogiline eelis, et lennata saaks taas „piloot, mitte lennuk“. Tasalülitus saavutatakse sellega, et ka vastastel on nüüd viienda generatsiooni nn peitetehnoloogilised (stealth) hävituslennukid, milleks on filmis Vene hävitajad Su-57. Maverick saab jälle olla parim piloot ja Cruise selle parima piloodi kehastaja, kelle sünergia oma tegelaskujuga tundub lausa ulatuvat inglise keelde endasse. Tähendab ju ingliskeelne väljend cruise control eesti keeles autopilooti. Tom Cruise on kui automaatpiloot, millel on kõik alati kontrolli all.

Filmi linaletuleku aastal 2022 on loomulikult igati sobilik pidada Mavericki vihavaenlaseks tänapäeva Venemaad. Owen Gleiberman on põhjendanud seda arvamust Ukraina sõjaga ja sellega, et seda kinnitab viide NATO huvide kaitsmisele¹². Filmitegijad on siiski seekord püüdnud hoiduda igasugusest geograafilisest või riiklikust viitest, mis lubaks vaenlase isegi umbkaudu ära määrata. Tõsi, lennukid on küll Vene omad, aga keerulises missioonis minnakse hävitama uraani rikastamise salatehast mingile territooriumile, kus kõrbelaadsed lagendikud ja lumeväljad vahelduvad mägimaastikuga, ning mõte viib pigem Iraanile, mida on ehk uraaniteemade ja sellega seotud sanktsioonide tõttu filmiga kõige ilmsem siduda. „Top Guni“ Migide punased viisnurgad on asendatud väljamõeldud lennuväe eraldusmärkidega, mille ringis asuv punane kotkas ei meenuta küll otseselt midagi, aga olgu siiski lisatud, et Iraani lennuväe embleemil on kotkas täiesti olemas. Igatahes on jätkatud seda rida, et vastased tuleb täielikult dehumaniseerida ja neilt röövida igasugune isikupära. Nii polegi nende eristamatutel mustadel kostüümidel ja kiivritel erinevalt ameeriklaste värviküllusest ühtki teist värvi laiku ning nad ei lausu ühtki sõna ei elades ega surres. Nende tapmisega ei kaasne ühtki süüme­piina.

Inimkeha võimete piir

Keegi ei kahtle Tom Cruise’i vaimsetes võimetes, aga tema relvaks on alati olnud tema keha. Loomulikult näeme ka uues „Top Gunis“ Tom Cruise’i klassikalist täiskiirusel jooksustseeni, mis on jäänud sümboliseerima tema vitaalsust. See on sõna otseses mõttes võidujooks ajaga, igavese nooruse nimel. Cruise’i puhul on imekspandav, kuidas suhteliselt lühikesse figuuri mahub ära nii palju vitaalsust ja valgeid hambaid. Kaheksakümnendad oli ju kehakultuse tippaeg, kui ilma tegid eurolihamürakad, kelle nimed veeresid keelelt vaid aktsendiga: Schwarzenegger, Van Damme, Lund­gren, Stallone, Brigitte Nielsen. Cruise ei ole küll samast kategooriast, aga teenib sama jumalat, Perfektset Toonust. „Top Gunis“ võttis see kohati karikatuurse mõõtme ja kaldus tugevasti homoerootika valda. Filmi päris vaimuka geitõlgenduse annab Quentin Tarantino tegelane Sid filmis „Maga minuga“¹³: „See on lugu mehe heitlusest oma homoseksuaalsusega [—] Maverick on piiri peal. Siis on Iceman ja teised lendurid. Nemad on geid ja esindavad geimeest, öeldes: vali geitee. Kelly McGillis, tema on heteroseksuaalsus. Ta ütleb: ei, ei, ei, ei, ei, vali normaalne tee, järgi reegleid, vali normaalsus [—] See asi käibki kogu filmi vältel.“ Toonased (ilmselt suuresti tahtmatud) geikonnotatsioonid on nüüd kadunud, kuigi paljad ülakehad välguvad nii mitmeski justkui ainult särgi seljast viskamise eesmärgil konstrueeritud stseenis. Instruktorina ütleb Cruise oma õpilastele: „Ma tahan välja selgitada, milleks te võimelised olete. Kus on teie piir.“ Ja siin räägib ta klassikalisest võitlusest inimvõimete füüsilise piiriga, mida polegi päriselt võimalik iial ületada. Cruise võtab väsinud Maverickina veel kord oma keha kokku, et suruda see teisele poole füüsikaseadusi …

Või teisele poole kümnekordset ülehelikiirust. „Top Gun. Mavericki“ alguses asub ta seda eesmärki püüdma, suunates lennukinina Ikarose kombel otse päikesesse. Inimesena jumalate territooriumile tunginu lennuk hakkab suures kuumuses koost pudenema, aga Maverick tunneb vaid üht kutset – kiirusenälga. Filmi keskel on Ikaros päikesega rahu teinud ja temas liitlase leidnud, kui ta pimestab lennukit päikesesse suunates olulisel hetkel vastase. Filmi lõppkaadris näeme aga päikesesse lendavat lennukit, mis siis aga kõrvale keerab. Ikaros on otsustanud päikesesse enam mitte lennata, oma senise elu kõrvale heita ja valida mingi mõistuspärasema tee. Piiridega leppimisega aga Maverick ka sureb, lakkab olemast, sest kõike neelav tung pürgida uutesse kõrgustesse ja kaugustesse on tema eksistentsi alus.

Ahjaa, kas peaks filmile nüüd mingi hinnangu ka andma? „Top Gun. Mave­rickil“ pole sama palju põhjust olla olemas just siin ja praegu, nagu oli „Top Gunil“ 1980. aastate keskel ja kindlasti on välistatud ka selle ligilähedanegi popkultuuriline mõju originaali omaga võrreldes, kas või juba osalt sellepärast, et uus film on paljuski vana värskendus. Kui aga rääkida puhtalt filmist, siis on esmafilmi õõnes plakatlikkus ja teatraalne aasimine asendunud nostalgia ja teatud kaotustega leppimisega, üsna karikatuursed tegelased päris inimestega, kes on värskendavalt ebatäiuslikud, ja legendaarsed lahingustseenid on tänu sellele põlatud uuele tehnoloogiale veel märksa haaravamad. Nii et kokkuvõttes: sorry Maverick, uus on parem kui vana!

1 „Top Gun“, Tony Scott, 1986.

2 „Three Days of the Condor“, Sydney Pollack, 1975; „The Conversation“, Francis Ford Coppola, 1974; „All the President’s Men“, Alan J. Pakula, 1976.

3 „The Deer Hunter“, Michael Cimino, 1978; „Apocalypse Now“, Francis Ford Coppola, 1979.

4 „Star Wars“, George Lucas, 1977.

5 „Sattusin kodulinnas väikesesse jamasse, nii et nad torkasid mulle püssi kätte ja saatsid võõrale maale kollaseid tapma“

6 „Red Dawn“, John Milius, 1984.

7 „Rocky IV“, Sylvester Stallone, 1985.

8 „Spies Like Us“, John Landis, 1985.

9 „Rambo: First Blood Part II“, George P. Cosmatos, 1985.

10 „Rambo III“, Peter MacDonald, 1988.

11 „Creed“, Ryan Coogler, 2015.

12 Owen Gleiberman, ‘Top Gun: Maverick’ Has a Secret Weapon Even Its Makers Didn’t Know About: A Great and Timely Villain (Hint: It’s Russia). – Variety 4. VI 2022.

13 „Sleep with Me“, Rory Kelly, 1994.