Hulluseäri

Veneetsia filmifestivalil võis näha vaimsete häirete kujutamist ja kaubastamist igas võimalikus vormis ja mõõdus.

MARINA RICHTER

Hullumeelsus garanteerib filmikunstis edu, olgu tegemist õudusfilmide hullult ausa pretensioonituse, sarimõrvarite trendiga („Voonakeste vaikimise“1 kõrval oli Netflixi kuumim hitt just hiljaaegu „Vestlused mõrvariga: Ted Bundy lindid“2) või klassikaliste filmidega teemal „teadlane läheb hulluks“. Miski ei jõua aga populaarsuses ligilähedalegi koomiksifilmide pahalastele, kes jõuavad massiliselt ekraanile kassafilmides jõulude paiku ja suve­hooajal.

Kuigi enamik poppe DC Comicsi ja Marveli koomiksitegelasi (rääkimata mangadest) tegutseb uutes lugudes ikka muudkui edasi, lõpeb nende ekraniseerimise komme ilmselt koos inimkonna hävinguga juba ainuüksi sel põhjusel, et viimane hull, kes vajutab punast nuppu, kahvatub oma kurjuses kõigi teiste kurikaelte kõrval, kelle hullumeelsust filmides edukalt kaubastatakse. Nagu kirjutab Neil Postman oma klassikalises raamatus „Lõbustame end surnuks“,3 kujutame me ilmselt endale vääralt ette mingeid sensatsioonilisi põhjusi seletamaks inimese mõistusekaotust. Postmani kirjeldus tundub väga täpselt vastavat praegusele reaalsusele: „Orwell kartis, et meie eest varjatakse tõde. Huxley kartis, et tõde uputatakse tühisuse merre. Orwell kartis, et kultuur vangistatakse. Huxley kartis, et valitsema hakkab triviaalne kultuur, kus mõtted keerlevad tühja-tähja ümber, nagu tundlemine, pidu ja pralle või tsentrifugaalmuna-mäng.“4

Kui Todd Phillipsi „Jokkeri“5 esimene treiler internetti maandus, tekkis kohe suur kumu Joaquin Phoenixi stiilse klounivälimuse, hullumeelse naeru ja trepiastmetel esitatud võidutantsu ümber. Järgmise suure asja ootus oli õhus. Kuna filmi ootas esilinastus Veneetsias, võrreldi meedias Phoenixit hoogsalt (enne filmi nägemata) Heath Ledgeriga „Pimeduse rüütlis“6 ja Jack Nicholsoniga Tim Burtoni „Batmanis“ (1989) lootuses, et tema kehastatud Jokkerist saab suurim seni ekraanil nähtu omasuguste seas. Riskin sattuda pilgete ohvriks, kuid olen sunnitud nentima, et seda see küll pole. Phoenixi näitlemine on nii pingutatud, nagu kükitaks keegi tema selja taga, et talle õigel hetkel ribidesse virutada ja märku anda, et nüüd on aeg gaasi anda. Kontrollimatu naer, mis vallandub ta kõrist laviinina, justkui esineks tal pseudobulbaarse afekti sündroom,7 võib äratada imetlust, kui ignoreerida selle ebaloogilist sisse- ja väljalülitumist ning üsna pealiskaudset lähenemist vaimuhaigusele. See piirneb umbkaudu tõdemusega, et hullud inimesed teevad hulle asju. Seejuures on aus tunnistada, et selles üle-vindi-rolliesituses ei saa süüdistada üksnes muidu end igati hea näitlejana tõestanud Phoenixit. Ärme unusta, et lavastaja on mees, kes saavutas tuntuse kolledžikomöödiate ja „Pohmaka“ triloogiaga,8 mis on sama sügav kui Lido ranna vesi. Phillips jõudis tõeliselt vaevatud hingele kõige lähemale oma lavastajadebüüdis, dokfilmis „Vihatud. GG Allin ja Murder Junkies“.9 Pungi-iidoli GG Allini ettevõtmisi ei pidanud ilmselt üldse lavastama, sest kogu tema tegevus oli täiesti meeletu kuni viimse hingetõmbeni (ta suri samal aastal).

Tähtsad filmifestivalid peaks seisma selle eest, et seitsmes kunst oleks jätkuvalt uuenduslik, julge ja ületaks piire, aga põhivõistluse võitjaks ja Kuldlõvi laureaadiks kuulutati tänavu megaplekskinode publikufilm „Jokker“.

Kaader filmist

Mis siis „Jokkeriga“ valesti läks? Kui uskuda filmi rahvusvahelist retseptsiooni, siis mitte midagi, kuna sellesarnast imeasja polevat nähtud pärast seda, kui südamega asja juures miljardär Bruce Wayne otsustas liibukad jalga tõmmata. Probleem on selles, et Joaquin Phoenixi Arthur Flecki roll – ema (Frances Conroy) juures elav hälvik, kes töötab rendiklounina – langeb kuskile koomilise karakteri ja lavastaja katse vahele anda sündmustikule ühiskonnakriitika noot viitamaks elementaarsete väärtuste pankrotistumisele. Kui aga üks maailma suurimaid ja võimsamaid meelelahutusfirmasid üritab edastada mitmemiljonise eelarvega filmi vahendusel sõnumit, et on viimane aeg astuda rikastele vastu metsiku vereplekilise revolutsiooniga, mida on kujutatud sama lahedana kui Jokkeri hullumeelsust, tekib kohe kaks mõtet. Esimene on loomulikult silmatorkav oksüümoron sellise konstruktsiooni keskmes. Teine küsitavus on mõrvari vastu tekitatav sümpaatia. Odavatele trikkidega pannakse vaataja kaasa tundma vaesele heidikule, keda kiusatakse ja pekstakse (ta poleks iial kedagi tapnud, kui ema oleks teda armastanud või kui julm ühiskond poleks teda selliseid tegusid tegema sundinud!), võetakse mängu trumbid, millega on varem võidetud nii mõnigi mäng. Martin Scorsese peaks küsima raha inspiratsiooni eest, mida tema filmid on pakkunud, ennekõike „Taksojuht“ ja „Komöödiakuningas“.10 Vähemalt sai De Nirogi oma rolli eest „Jokkeris“ mingi tasu.

Veneetsias, kus kõik ajakirjanikud ja filmiprofessionaalid pääsevad linastustele imelihtsalt, oli „Jokkeri“ pikk saba naeruväärselt pikk, tõestades taas, et turundus on kõik. Ja kuna tegemist polnud Netflixi tootega, ei saatnud seda ka kohustuslik kiidu- ja/või vilekoor. Kui aga „Jokker“, megaplekskinode publikufilm, kuulutati põhivõistluse võitjaks ja Kuldlõvi laureaadiks konkurentsis, kus oli vastupidistele kuuldustele vaatamata nii mõnigi suurepärane film, tekib pähe igasuguseid küsimusi. Kõigepealt: mida ütleb see tähtsate filmifestivalide kohta, kus peaks seistama selle eest, et seitsmes kunst oleks jätkuvalt uuenduslik, julge ja ületaks piire? Kas tõesti on nii lihtne veenda masse näitlejatöö suurepärasuses vaid naeruhoogude ja äratõmmatud sigarettide abil? Või tuleks meil lihtsalt omaks võtta paketi „hullumeelsus algajatele“ kontseptsioon ja leppida sellega, et vaimuhaiguse labastamine on paratamatus suurtele auhindadele ligipääsu teel? Ausalt öelda on vaimsed häired igasugustel hääletustel väga popid, nagu ka surmavad haigused, puuded ja seksuaalne või füüsiline vägivald.

Hullumeelsusäri ei ole aga nii lihtne, sest seegi peab vastama teatud reeglitele. Tuleb välja, et vaimuhaigus on ainus teema, millega võib tänapäeval surmtõsiselt tegelda väljaspool dokumentalistikasfääri, vähemalt Veneetsias nähtud filmide põhjal. Lühidalt: normaalsest hullumeelsusest enam ei piisa, nii et midagi tuleb lisada. Bipolaarsele inimesele nümfomaania külgepookimine annab näiteks imetabase tulemuse, vähemalt Pablo Larraíni filmis „Ema“ (2019, samuti põhivõistluse programmis), mis ei võitnud seda saatnud kõmust hoolimata üllatuslikult mitte midagi. „Ema“ seksiteemat tõsteti esile kui midagi erakordselt julget, aga seegi tundus jalgratta leiutamisena, sest samu teemasid on käsitletud sellest ajast peale, kui filmirull keerlema pandi.

Väljateenitud tunnustus rööviti aga „Kriitikute nädala“ kõrvalprogrammis linastunud „Psühhoosialt“,11 taani režissööri Marie Grahtø Sørenseni tugevalt autobiograafiliselt lavastajadebüüdilt. Kui mainida näitlejaid, kes väärivad tunnustust vaimse häire kujutamise eest kinolinal, peaksid need olema Victoria Carmen Sonne ja Lisa Carlehed, kes kompavad „Psühhoosis“ piire koos lavastajaga näitamaks, mida psühhoos inimmõistusega teeb. Kui see oleks üles võetud inglise keeles ja igas majapidamises tuttavate näitlejatega, oleks see „Jokkerile“ tuule alla teinud.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „The Silence of the Lambs“, Jonathan Demme, 1991.

2 „Conversations with a Killer: The Ted Bundy Tapes“, 2019.

3 Neil Postman, Amusing Ourselves to Death: Public Discourse in the Age of Show Business. Viking Penguin, 1985.

4 Terminid Aldous Huxley raamatust „Hea uus ilm“. Tunneldakse mitmesuguseid erootilisi ja muid aistinguid pakkuvatel erilistel kinoseanssidel, „pidu ja pralle“ on orgia koodnimetus eestikeelses tõlkes (originaalis orgy-porgy) ja tsentrifugaalmunamäng on nööripalli uus variant.

5 „Joker“, Todd Phillips, 2019.

6 „The Dark Knight“, Christopher Nolan, 2008.

7 Pseudobulbaarne afekt väljendub kohatu ja kontrollimatu nutu või naeruna ebasobivas olukorras.

8 „The Hangover 1–3“, 2009–2013.

9 „Hated: GG Allin & the Murder Junkies“, Todd Phillips, 1993.

10 „Taxi Driver“, Martin Scorsese, 1976; „The King of Comedy“, Martin Scorsese, 1982.

11 „Psychosia“, Marie Grahtø Sørensen, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht