Hirmsaim linn on Eestis Tartu

Üks saksa seltskond on suvatsenud väikese Eesti ülikoolilinna väga marginaalsest ja üldse mitte kuulajasõbralikust muusikalisest subkultuurist teha tunniajase ülevaate.

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „Tartu sarvede all“ („Tartu Under the Horns“, Saksamaa 2022, 54 min), režissöör Sebastian Dörner, tootja Undergrounded.

Muusikadokumentaalid on üks dokumentalistika valdkond, kus võib keskmisest enam lahti lasta „tõsielufilmide“ tõetaotlusest ja taanduda nõudest edastada informatsiooni objektiivselt või tasakaalustatult. Kui dokumentalistika on alati olnud ohtlikult avatud igasuguse propaganda edastamisele ning selle näilise erapooletuse kuvandi varjus nügitakse tihti üht või teist agendat, siis muusikadokid on tihti sellest erapooletuse kuvandist üldse loobunud ning on täiesti aktsepteeritav, et muusikadokki juhib emotsioon, mitte analüüs. Nii ongi selles alamžanris omal kohal n-ö fännilt fännidele lähenemisviis ning muusikadoki uurimisobjekt võib olla ilustatud, idealiseeritud, mütologiseeritud, demoniseeritud või muul moel hinnanguliselt laetud, ilma et sellest oleks suuremat lugu. Kallutatuse tõttu ei peeta muusikadokumentaali vähem dokumentaalseks ning sellist käsitlust ei panda üldiselt pahaks, mis oleks näiteks ühiskondlikke teemasid käsitleva tõsielufilmi puhul võrdlemisi problemaatiline.

Muusikadokk „Tartu sarvede all“ on justkui 2017. aasta dokfilmi „Tallinn sarvede all“ järjefilm. Viis aastat tagasi otsustas saksa ekstreemse metalmuusika võrguväljaande Undergrounded juures tegutsev aktivist Sebastian Dörner pärast Tallinna festivali Howls of Winter külastamist teha ülevaatliku filmi Tallinna black metal’i skeenest: siinsetest bändidest, festivalidest, aktiivsematest tegijatest. Film on justkui võrdlemisi juhuslikul moel elule ärganud kogu intervjuudest ja muusikakatketest, millel on juures selge isetegevuslik maik, aga samal ajal on kogu põrandaalune metalmuusika võrdlemisi DIY ning hea algatus on kulla hinnaga. Sellise muusika puhul, mille algne kavatsus tundub meeldimispüüu asemel olevat potentsiaalne publik endast eemale lükata, on äärmiselt oluline üleilmne kontaktivõrgustik, et kõik need, kes mõistavad karedamat kõla ja tumedamaid aistinguid hinnata, ka üksteist üles leiaksid. „Tallinn sarvede all“ on igati vajalik ajastudokument, millel on praeguseks Youtube’is juba 10 000 vaatamist.

Vilksamisi näidatakse Tartu ektreemmetalbändide nimekirja, mille täpsem käsitlemine oleks pilti kindlasti avardanud. Pildil Tartu bändide meelespea koos värskendatud Tartu vapiga.

Kaader filmist

Tartu black metal’i ajaloost ja tänapäevast kõnelev „Tartu sarvede all“ on oma eelkäijast juba vaksavõrra professionaalsem, vähemalt selles mõttes, et on tajuda mingit stsenaarset plaani ning täpsemat aimdust, mida on teha tahetud. Filmis intervjueeritakse paljusid, kellel on oma roll mängida selles, et Tartust on praeguse seisuga saanud vaata et Eesti metalmuusika kõige tugevamini podisev pada. Sõna saavad teiste seas plaadifirma Warhorn Records algataja ning mitme bändi (Ziegenhorn, Wolfskrone) liige Patrick Weyer, avangardmetalbänd Form, skeeneaktivist Sander Vider (Koffin, Käptör) ja paljud teised. Intervjuude ja filmi käigus joonistub huvitavalt välja vana hea Tartu-Tallinna telje pinge, mis peale muude eluvaldkondade tundub Eestis toimivat ka ekstreemmuusika vallas. Üldiselt jõutakse järeldusele, et Tartu bändid seavad endale madalamaid sihte ja on seetõttu eksperimenteerimisaltimad kui Tallinna omad. Ühtlasi kumab kogu keskustelust läbi, et bändidevahelised n-ö vastasseisud on kunstlikud, kahe linna kultuurivahetus tihe ning kokkuvõttes on kõik sama asja eest väljas. Intervjuude illustreerimiseks kuuleme Tartu bändide muusikat ja näeme katkeid esinemistest.

Kuigi „Tartu sarvede all“ on filmitegemise mõttes oma eelkäijast samm edasi, kummitavad seda mõned küsitavad kunstilised valikud, mis mõjuvad filmile pärssivalt. Kui black metal’i ideoloogias on alati olnud päris tähtis rahvuslik kuuluvus, traditsionaalse rahvuskultuuri (mütoloogia, keel jms) hoidmine, esiletõstmine ja propageerimine ning ka enesemääratlus geograafilise asukoha järgi (millest muust siin võikski rääkida see „Tartu“ kui mitte konkreetsele kohale tugeva sümboolse väärtuse omistamisest?), siis miks ometi on kogu film püütud teha inglise keeles? Miks peaks saksa filmitegija tegema eesti bändidest ingliskeelse filmi, kui pealtnäha oleks iga teine valik parem? Taustatekst võiks olla kas või saksa keeles, kuna see on filmi päritolumaa, ning bändid võiksid saada end väljendada oma emakeeles, kuna siis oleks jutt soravam ning peale muusika eksportimise tutvustaksime oma keelt. Praegusel puhul on filmi tekstiosa üks paras aktsentide tulevärk ning kõlab kuidagi ebaloogilisena, et ühe väikerahva subkultuurikillu üle käib arutelu keeles, mida peetakse maailma üleilmastumise peasüüdlaseks või mis on vähemalt käsitletav selle väljendusena. Tekib justkui tunne, et võime siin võsa vahel oma asja ajada nii palju, kui kulub, aga kui tahame välja lagendikule tulla, siis peame ikkagi hakkama rääkima inglise keeles. Tegelikult ei ole ju nii. Tänu black metal’is levinud kombele oma päritolu rõhutada tean Saksamaa liiduvabariike paremini kui Eesti maakondi ning tunnen norra keeles mingit väga kummalist sõnavara. Miks ei võiks me omalt poolt pakkuda Eesti eksootikat ja lasta muul maailmal vahelduseks meie sõnu hääldada?

See toob meid ühe teise selles filmis käsitletud huvitava teema juurde, mis on saanud inglise keeles alapealkirja „Filthy Foreigners“ ehk „Räpased võõramaalased“. Halvustava kõlaga fraas on siin muudetud sõnamänguks, sest juttu tuleb välismaalastest Tartus. Kogu see tänane Tartu metalskeene sai erilise hoo sisse mõned aastad tagasi just mitme võõrleegionäri toel, kui Tartus hakkasid aktiivsemalt tegutsema sakslane Weyer, Islandilt pärit Skaðvaldur, kes on üleilmselt hinnatud kunstnikuna kujundanud Tartu bändide visuaalset kuvandit ja algatanud mitmeid bände. Filmis saab sõna ka ameeriklane Eric Smith, kes teeb (nüüdseks vist juba tegi) koos Skaðvalduriga S&M mõjudega speed metal bändi Sküllfükk SS. Nende toel, aga mitte ainult tänu neile, on Tartu artistid hakanud avaldama plaate välismaiste plaadifirmade all ja edukalt eesti muusikat eksportima. Pärdist ja Järvidest on asi muidugi kaugel, aga miks ei võiks laias laastus kristlusest inspireeritud Eesti klassikalise muusika kõrval siin eksisteerida ka teistsuguse laenguga muusikamaailm, kus au sees on pigem paganlus ja igasugune irdimpulss.

Tunnen filmi vaadates natuke puudust ka konkreetsemast ajaliinist, millal mingid sündmused aset leidsid – seda oleks saanud lahendada lihtsalt kaadritekstidega. Ajaloost rääkides näidatakse vaid vilksamisi Tartu ektreemmetal­bändide nimekirja, mille täpsem käsitlemine oleks pilti kindlasti avardanud. Tartu bände ja nende omavahelist läbikäimist tundes oleks ka päris huvitav olnud näha n-ö sugupuud, kes kellest põlvnes ning mis milleks üle kasvas.

Tuleb tõdeda, et lähen taas sellesse traditsioonilisse lõksu, mis pole võõras ühelegi väikerahva esindajale: mul on lihtsalt hea meel, et meist räägitakse, eriti kui seda teeb keegi, kes pole ise eestlane ega ela Eestis. Tõeliseks iseseisvuseks on ju tegelikult vaja ka seda, et teised iseseisvust sellisena tunnustaksid, nii poliitikas kui ka kultuuris. Me võime oma asja ajada, aga oleks veel toredam, kui sellest kuuleks ka keegi teine, või veel parem, kui meie asja kohta ka midagi arvata võetaks. Nüüd on tulnud üks saksa seltskond ja suvatsenud väikese Eesti ülikoolilinna väga marginaalsest ja üldse mitte kuulajasõbralikust muusikalisest sub­kultuurist teha tunniajase ülevaate. Sellist pühendumist võiks alternatiivmuusikas olla rohkem. „Tartu sarvede all“ on aga kokkuvõttes kõike seda, millest on siin arvustuses juttu olnud: fännilt fännidele tehtud muusikadokk, mis toimib nii kroonikana kui ka uudisreportaažina ning mille põhiline väärtus pole kinematograafiline, vaid informatiivne.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht