Ega Tali taeva jää

Martin Algus: „„Talve“ projekti kunstiline väljakutse oli luua filmisaagale lõpp, mis sobiks eelnevaga kokku ja moodustaks stilistiliselt ja ka mõtteliselt ühtse terviku.“

PEETER SAUTER

Martin Algus oli Lutsu Paunvere-saaga viimase episoodi „Talve“ ekraniseeringu stsenaristiks hea valik. Lutsulik. Vembukas ja südamlik. Aga ega lugu niisama varrukast kukkund. Algus leiutas Arnoldi, kes ongi filmi vedru.

Kui palju sa kirjutama hakates vaatasid-lugesid eelnevaid teemakohaseid materjale?

Vaatasin üle varasemad filmid, lugesin Aivar Kulli uurimusi Lutsu elust ja ka „Talve“ autorsusest, kus on jõutud üsna üksmeelsele järeldusele, et raamat on Arnold Karu looming, mitte Lutsu oma. Lugesin siit-sealt Lutsu, sirvisin riiuli ees uuesti läbi „Kirjad Maarjale“ (1919) ja muidugi lugesin rida-realt läbi ka „Talve“ enda, mis seni oli lugemata jäänud. Arutasin produtsent Kris Taskaga läbi kõik tema mitme aasta jooksul seoses selle projektiga tekkinud mõtted. Meie esimene vestlus sel teemal toimus ju mitu aastat tagasi ja sealt olid juba mõned ideed kuklasse jäänud, eriti selles osas, mis puudutab filmi võimalikku ajastut ja mõningate tegelaste omavahelisi suhteid. Rääkisime režissöör Ergo Kullaga Saksa okupatsiooni ajast, rekvisiitidest, kommetest, eluolust, et ajastule omaseid detaile tabada. Ergo tegeles samuti ajastu olustiku uurimisega ja jagasime omavahel huvitavamaid leide.

Kuidas kujunes keelekasutus dialoogides? Mulle tundub see peen valik vanemast ja tänapäeva keelest, et liiga pentsikuks ei kisuks.

Püüdsin intuitiivselt saavutada mingit lutsulikku kõla ja samas jälgida, et see ei kõlaks vägisi punnitatult. Tahtsin üldisemalt tabada ajastule omast tooni, kasutasin siin-seal ka otse Lutsult laenatud väljendeid, mis võiksid publikus äratundmist tekitada. Tahtsime, et Paunvere-filmide viimases osas jääks õhku kogu teemat hõlmav lutsulikult nukker helgus ja ka dialoog kõlaks autentselt.

Kui palju olid sa stsenaristina valikutes vaba, kui palju oli meeskonnatöö? Kes näiteks valis sakslaste sissetoomise? Kas Margus Lepa tõrkus saksa propaganda seose osas?

Filmistsenaariumi tegemises on alati palju meeskonnatööd. Käib tihe suhtlus stsenaristi, produtsendi ja režissööri vahel, aga valikutes olen ikkagi vaba ja pean lõpuks ise kõik kokku kirjutama. Kasutan lihtsalt hea meelega häid soovitusi ära. Krisil oli algusest peale kinnisidee, et aeg peab olema Saksa okupatsiooni aeg, kuna see on huvitav ja meie filmikunstis vähe kasutatud. Mulle meeldis see idee ka kohe algusest peale. Margus Lepa raadiotöötaja idee oli samuti mitmel moel õhus, ja minu teada ei tõrkunud ta selle propagandatöötaja mõtte vastu, pigem võttis asja huumoriga. Tutvusin põhjalikult ka mitme eelneva seltskonna visandatud lookavanditega, mis lähtusid küll pigem raamatust endast, aga sain näiteks Kris Taska ja Peep Ehasalu koostöös varem koorunud ideedest palju abi ja enesekindlust mingite valikute tegemisel või stseenide lahendamisel. Ma võtsin vabaduse raamatust rohkem lahti lasta ja tegelikult oligi kõige olulisem moment stsenaariumi valmimisel see, kui avastasin, et me ei pea kasutama läbiva tegelasena surevat Arnot, kes raamatus loo justkui seisma paneb, vaid võime tema asemele tuua hoopis uue peategelase, noore Arnoldi, kes filmis, vastupidi, loo käima tõmbab, ülejäänu oli juba detailide paika sättimine ja viimistlemine.

Rollivalik tundub hea. Kas aitasid ka seal kaasa? Kirjutasid tegelaskujud näitlejate järgi? Tõnisson jäi ju välja Lutsepa keeldumise tõttu?

Rollivalikuga tegeles Ergo Kuld, mina seal kaasa ei aidanud, lihtsalt noogutasin heakskiitvalt, kui nimed minu ette jõudsid, Lutsepp ei saanud tervislikel põhjustel osaleda, saame temaga hästi läbi ja muidugi oli sellest väga kahju. Tegelaskujusid ma otseselt näitlejate järgi ei kirjutanud, aga näiteks kaupmees Ollepile dialoogi kirjutades kumises küll Harry Kõrvitsa hääl kuklas. Muidugi oli ka Teele ja vana Kiire teksti kirjutamisel osatäitjate mõju vägagi tuntav.

Sa oled ise näitleja. Kelle kuju sees elad kõige enam? Kes on sinu alter ego? Lutsu alter ego oli ehk Arno. Kas sind on enim noores Arnoldis?

Ma olen vist segu Tootsist ja Arnost. Vahel väga elav ja hetkiti isegi bravuurikas, tõsi, vanemaks saades järjest harvemini, aga siiski, ja ülejäänud aja olen nagu Arno, vaikne ja mõtlik introvert. Ilmselt muutun elu jooksul üha enam Tootsist Arnoks. Päris selgelt üks või teine tüüp ma kindlasti ei ole.

Mitu käsikirjaversiooni tegid? Kas stsenaariumi sai töö käigus veel muudetud?

Sai tehtud ikka mitmeid versioone, aga laias laastus jooksis lugu kiiresti paika, kui olin tulnud noore Arnoldi sissetoomise peale. Raamatus on ju olemas noore Tootsi ja vaeslapse Maie lugu, selle sai sisse põimida, samuti olime juba mitme aasta eest Krisiga arutanud ideed vanema põlvkonna armukolmnurgast, ka see asetus oma kohale, tegelesin viimistlusega juunini, siis läks stsenaarium lukku ja umbes kuu aega enne võtteid enam parandusi ei tulnud.

Mille põhjalt võiks keegi veel ühe Paunvere-filmi teha? Luts elas ju aastani 1953, sai Eesti NSV rahvakirjanikuks ja Tööpunalipu ordeni. Või oleks õigem see teema nüüd rahule jätta?

Meie idee oli teha just see puuduolev viimane aastaaeg, et viimane kild sellest mosaiigist paika saada, aga loomulikult võib keegi ju millegi uuega peale tulla. Praegu ei näe ma selleks põletavat vajadust. „Talve“ oli tõesti tegemata jäänud ja vääris mitmes mõttes tähelepanu, kas või juba selle pärast, et film andis võimaluse teha lõpetuseks üks lutsulikum lugu, sest raamat pole ju Lutsu kirjutatud ega ka mitte väga lutsulik. Selle projekti kunstiline väljakutse oli luua filmisaagale lõpp, mis sobiks eelnevaga kokku ja moodustaks stilistiliselt ja ka mõtteliselt ühtse terviku. Andsime endale aru, et piltlikult öeldes on meie olukord kultuuriloo mõttes selline: me täiendame Kadrioru lossi laemaalil ühte lõpetamata jäänud valget laiku ja me ei saa sinna Miki-Hiirt või Freddy Krügerit joonistada. Noh, tegelikult saaks ju kah, aga milleks? Sellise kihu saame vahest mujal maha laadida. Lutsu lood väärivad pigem sots-art’i loojatena tuntud Komari ja Melamidi välja mõeldud „demokraatliku kunstiteose“ lähenemist, kuna see teema on justkui meie kõigi oma. Pisut naljaga pooleks öeldes oleks võinud ilma häbenemata Emori uuringu korraldada ja lasta inimestel hääletada, millist „Talvet“ nad näha tahavad.

„Talves“ on palju „Kevadest“ üle võetud motiive, mis tekitavad muidugi äratundmisrõõmu. Kas valisite need kordused koos välja?

Need tekkisid töö käigus, osa, näiteks õlijoomine, oli juba varem „kohustusliku“ materjalina laual ja sain need stsenaariumi sulatada. Pidin lihtsalt jälgima, et sellega üle ei soolaks ja meie lugu mingiks best-of-stiilis popurriiks ei muutuks.

Kas Riina Heinal ja Margus Lepal oli oma osaliste kokkukirjutamisel ka midagi kaasa rääkida?

Nad mõlemad võtsid tööd väga tõsiselt ja põhjalikult, jagasid minu ja Ergoga loo osas oma mõtteid. Mõlema tagasisidest sain üht-teist kasulikku ka stsenaariumi lisada, Riinal oli näiteks üks Teelet puudutav küsimus või kõhklus, mis pani mu loo lõpuosa veidi ümber kirjutama, ja sellest oli ainult kasu.

Kas mõni hea idee jäi realiseerimata?

Sõltusime küllaltki nappidest filmieelarve vahenditest, mis tulid peaaegu tervikuna Apollo Productionsilt, aga väiksemas osas ka Tartu Filmifondilt, Jõgeva vallalt ja lisaks mõnelt eratoetajalt. Seega jäid kasutamata kõikvõimalikud sõda ja sõjategevust puudutavad ideed, saime kasutada Saksa mundrites sõdureid vaid ühel võttepäeval ja kokku ainult kolm tundi. Piiratud eelarve sundis meid rohkem keskenduma suhtekolmnurkadele ja suunas juba eos kammerlikuma loojutustamise rajale, samal ajal oli meil kuhjaga käes imelist Vooremaa loodust. Ja ega Lutsu lugude võlu peitugi lahingu­stseenides, vaid kusagil mujal ning tundub, et rahapuuduse tõttu õnneks midagi tõeliselt olulist filmist välja jätma ei pidanud.