Eesti filmi pidevalt täiustuv kodu

Maarja Hindoalla: „Meediateek on justkui sõnaraamat, kus on kõik sõnad sees, Arkaader aga ilukirjandus, kus sõnad on pandud järjekorda nii, et need omandavad uue tähenduse.“

STEN KAUBER

Eesti filmipärandiplatvormi Arkaader avamisest on möödas pisut üle kuu. Platvorm, mida nimetatakse hellitavalt ja ambitsioonikalt ka Eesti filmi koduks, on avalikku väärtust loovatel ja kultuurilistel alustel toimiv eesti audiovisuaalse mälu kiiduväärne allikas. Arendusjärgus Arkaader on siiski saanud kriitikat lonkava kasutajamugavuse ja puuduliku otsingusüsteemi pärast.

Siinkohal avavad Eesti Filmi Instituudi filmipädevuse ekspert Mikk Rand ning Rahvusarhiivi filmiarhiivi kogumise ja kasutamise valdkonnajuht Maarja Hindoalla Arkaadri rolli ning sellega seotud edasised plaanid.

Õnnitlen platvormi eduka avamise puhul! On tehtud suur samm lähemale filmivaldkonna visioonidokumendis¹ sõnastatud eesmärgile „Eesti filmid on kättesaadavad igal pool igal ajal“. Kuidas rahvas on platvormi vastu võtnud? Mis on populaarne?

Mikk Rand: Ma arvan, et võime täitsa rahul olla, aga teistpidi tahaks muidugi alati rohkem. Kasutajaid on päevas 400 ringis. Populaarsed on olnud näiteks „Elavad pildid“², Veiko Õunpuu „Tühirand“ (2016) ja Peeter Toominga „Allika poole mineja“ (1979).

Maarja Hindoalla: Lansseerimisel oli inimeste huvi platvormi vastu ootuspäraselt suur ja edaspidi hakkab see ilmnema vastavalt uuele sisule. Jaanuari algusest on väga hea näide: Leida Laiuse vastselt restaureeritud „Varastatud kohtumine“ (1988), mis oli nädala jagu tasuta üleval, leidis väga palju vaatajaid, 3000 nädalaga.

Toon välja ennekõike kolm silmatorkavat suundumust. Inimestele pakuvad huvi filmid, mille olemasolust nad ei pruukinud üldse teadlikud olla ja mis on selline üllatuslikult huvitav materjal. Siis on kindlasti ka nostalgiaga seotud materjali, mida ollakse kunagi näinud ja mida on nüüd võimalus digiteeritult, ilusa kvaliteetse pildiga üle vaadata. Ja kolmandaks paari-kolme aasta vanused filmid, mis on kinoringi ära teinud ja nüüd vaatamiseks Arkaadrisse jõudnud.

Millised on Arkaadri eesmärgid ja roll filmipärandi vahendajana?

Hindoalla: Arkaadri peamine eesmärk on teha nähtavaks meie audiovisuaalne mälu ja see osa filmipärandist, millele pole inimestel siiani olnud mugavat ja funktsionaalset juurdepääsu. Arhiiv ei tegele vaid kogumise ja säilitamisega. Sama oluline on anda pärandifilmid ka kasutusse ja tänapäeva inimesele vaatamiseks.

Rand: Kuna filmikunst on salvestav kunst, siis oleks kahju, kui kultuuri­pärand lihtsalt n-ö riiulil seisab. Kasutan siinkohal võimalust ja kutsun Sirbi vahendusel filmiprodutsente ja filmi­tegijaid üles haarama initsiatiivi, et nende filmid oleksid Arkaadris kättesaadavad.

Arkaader teeb filmid kättesaadavaks, aga mitte ainult. Paigutame need ka mingisse teemasse, et need oleksid praeguse kiire eluviisi juures ka kergemini haaratavad. Mitte ainult, et on võimalus filme vaadata, aga läbi kureeritud kogudega tutvumise jõuame tõdemuseni, et kes ajalugu ei mäleta, elab ilma tulevikuta. Olgu need teejuhiks edasiste tarkade otsuste tegemisel. Meil on hästi palju seda n-ö Nõukogude pärandit, mida tulebki vaadata kontekstis, näitena, kuhu ei tahaks tagasi liikuda.

Hindoalla: Arkaadri puhul läksime kolmikjaotuse teed just sellepärast, et filmiriiul on vaatajatele üsna tuttav vorm, aga kureeritud kogude ja filmikaardi sektsioon teevad kättesaadavaks ka selle osa filmipärandist, mida pole seni olnud mugav vaadata. Filmikaardil oleme alustanud filmide massdigiteerimise projekti³ kuvamisega. Saime teha kõrgresolutsioonis kättesaadavaks osa filmipärandist, milleni muidu oleksime jõudnud palju kaugemas tulevikus. See hõlmab 145 tundi ringvaateid Tallinnfilmi kogudest aastatest 1940–1972. Loomulikult on sellel materjalil ajaloolistel põhjustel oma ideoloogiline raamistik, aga aja- ja kultuurilooliselt on see väga väärtuslik. Ja filmikaart on oluline just selleks, et teha see materjal inimestele mugaval ja põneval viisil kättesaadavaks.

Kureeritud kogude puhul on oluline see, et seal saab üheks kollektsiooniks kokku panna materjali, mis hakkab kollektsioonina kõnelema rohkem kui filmid iseseisvalt. Arkaader peaks peegeldama ka filmiarhiivi väga rikkalikke ja erinevaid kogusid.

Milline on Arkaadri suhe andmete poolest mitmekesisema ja funktsionaalsema rahvusarhiivi Meedia­teegiga?

Hindoalla: Meil on selline kena võrdlus, et andmebaas on justkui sõnaraamat, kus on kõik sõnad sees, Arkaader aga ilukirjanduslik teos, kus sõnad on pandud järjekorda nii, et need omandavad uue tähenduse. Seega päris kõik, mis meil arhiivis leidub, Arkaadrisse üles ei saa. Oluline on peegeldada meie kogude rikkalikkust, et kõigist osadest saaksid paremad palad sinna näitamiseks üles. Andmebaasis on ikkagi ülal madalakvaliteediline koopia. Andmebaas on info saamiseks, aga Arkaadris on oluline kvaliteetne vaatamiskogemus. Selles mõttes on need kaks erineva eesmärgiga keskkonda.

Kuidas on Arkaader seotud teiste andmebaasidega kasutajakogemuse mitmekesistamise mõttes?

Hindoalla: Seotust teiste andmebaasidega rõhutavad kaks Arkaadris asuvat viidet: üks Meediateegile, kust saab näiteks huvi pakkuva Arkaadrist leitud ringvaatelõigu järel vaadata ringvaadet täispikkuses. Teine viide on Eesti Filmi Andmebaasile (EFIS), kust saab filmide kohta teavet juurde lugeda. Arkaadri puhul on peamine vaatamiskogemus, M ja EFIS võimaldavad põhjalikumat uurimist.

Rand: Filmide andmebaasi kasutame ka uute filmide lisamiseks Arkaadrisse. Idee poolest kasutame ka Arkaadris märksõnu, mis on EFISes filmidele lisanud. EFISes viidatakse edaspidi eeskätt just Arkaadrile kui keskkonnale, kust filmi vaadata saab. Arkaadri hea omadus on see, et ta on teiste andmebaaside sümbioos.

Kuidas kirjeldate Arkaadri rolli filmikirjaoskuse ja -hariduse edendajana?

Rand: Arkaadril on selles väga, väga suur roll. Oleme rahvusarhiivi ja filmiinstituudiga asutajaorganisatsioonidena selle teekonna alguses, aga ka suunanäitajad. Arkaadri arenduses õpetajale suunatud keskkond annab võimaluse nii organisatsioonilistest aspektidest kui ka täiesti isiklikust vaatepunktist väga palju ära teha. Õpetaja saab ise väga palju keskkonda panustada, et õppematerjalid oleksid filmide juures teistele õpetajatele jagamiseks olemas.

Hindoalla: Audiovisuaalainese osas pole senini olnudki niivõrd laiapõhjalist võimalust audiovisuaalpärandi kasutamiseks koolihariduses.

Rääkige palun täpsemalt sellest veel arendamisel virtuaalsest klassiruumist. Milline hakkab välja nägema õpetajale mõeldud kasutajaliides? Milliseid võimalusi see pakub?

Rand: Sellest on veel vara rääkida, kuna juttu ei saa näidetega illustreerida, põhimõttest aga küll. Õpetaja saab keskkonnas liikuda vabalt ja tasuta, s.t filmide eest ei pea õpetaja ega õpilane ise tasuma. Õpetajal on võimalus õppetööks sobiv film suunata Arkaadrist õpilasele läbivaatuseks ja läbi töötamiseks, lisades sinna juurde vastava teemamaterjali. Rahastuse alused on küll veel alles töös.

Hindoalla: Eesmärk on teha õpetajale mugavalt kättesaadavaks materjalid, mida õppetöös kasutada. On meie teadmised, mis on olemas, ja õpetajate omad sellest, mida neil on tarvis. Oluline on need kaks otsa kokku viia. Näen koostööd kahes mõttes: sisu, aga ka funktsionaalsuse osas. Kasutame fookusrühma, kelle peal katsetame funktsionaalsust ja kogume tagasisidet, et selguks, mida õpetajad vajavad ja kuidas seda koolitunnis kasutada.

Rand: Praegu arendame kõige klassikalisemat keskkonda ja kasutame oma kompetentsi, et teha asjad seal võimalikult kättesaadavaks. Kõiki lisamaterjale ei tee me sugugi ise, vaid tellime need pädevatelt üksustelt: näiteks Tartu ülikooli transmeediagrupilt ning filmitegijatelt, kes on võtnud materjalide koostamisel appi haridusmetoodikud.

Millised Arkaadri arendamise võimalused on veel töös?

Hindoalla: Funktsionaalsuse osas on üks plaanitav komm vaatajale kindlasti ajajoone funktsioon, mis seob kogu Arkaadris leiduva sisu kokku ühele ajajoonele, üheks Eesti filmi ajalooks, pakkudes mugava lisavõimaluse saada Eesti filmiloost ülevaade. Loomulikult parendame jooksvalt ka kasutajamugavust.

Rand: Viime otsingusüsteemi peatselt tasemele, millega oleme kogu aeg arvestanud, aga mis välja tulles ei olnud veel nii hea. Kasutajamugavuse saavutamiseks pakub Arkaadri ekraanitagune ja filmimaterjal võimalusi ja tegemist palju. Üks oluline teema on ka subtiitrite olemasolu.

Kas on ka tulemas äpp televisiooni tarvis?

Rand: On tulemas.

Arkaadril on ka suur potentsiaal Eesti filmipärandi populariseerimisel välismaal. Milliseid plaane on teil sellel suunal?

Rand: See on järgmine Pandora laegas, et mida kõike me tulevikus võiksime Arkaadris teha. Nii arhiivil kui ka filmiinstituudil on selles suunas väga häid mõtteid, aga sellest kõigest ei julge ma praegu veel rääkida.

Hindoalla: Arkaader loob kindlasti eelduse tutvustada Eesti filmipärandit välismaal lihtsamalt. Käisin Arkaadrist rääkimas Sevilla filmifestivalil ja festivalikorraldajatel lõi see küll silma särama, et ka neil on nüüd selline mugav võimalus Eesti filmipärandiga tutvuda ja hõlmata sealt filme oma programmidesse.

Rand: Üks asi on pärand, aga Arkaadrit saab kasutada ka uhiuute filmide puhul, näiteks võimaldades produtsentidel kasutada keskkonda läbivaatuskoopiate jagamiseks. See on üks Arkaadri võimalustest, mis sai käimalükkamisel läbi arutatud. Aga sinna läheb aega.

Kuidas on lugu lühifilmide, lühianimafilmide ja tudengifilmidega, mille levi ja kättesaadavus on vägagi piiratud, aga potentsiaal platvormil suur? Kas neid on oodata juurde?

Hindoalla: Jah, kindlasti. See on üks osa materjalist, mida Arkaader võimaldab näidata: filmid, mille levitsükkel on kas väga lühike või mõnel juhul puudub üldse. Arkaadris on võimalik sellised filmid välja tuua, tudengifilmid nende hulgas. Positiivne on see, et viimastel aastatel korraldatakse kursusefilmide kassettidele seansse, aga levitsükkel jääb ikka väga lühikeseks. Arkaadris saavad nad oma elu edasi elada.

Rand: Võib öelda, et lühifilmidel kinoelu ei ole. Aeg-ajalt tehakse Tallinnas ja Tartus seansse, aga Eesti elu ei käi ainult seal. Olen ise konkreetne näide: räägin teiega siit Saaremaalt. Tahaks, et siingi saaks neid filme vaadata. Kui ETV kanalid isegi näitavad lühifilme, teevad nad seda vilksamisi ja mööduvalt. Ja kõik. Siit edasi ainus loomulik käik ongi see, et riigil ja filmivaldkonnal on oma keskkond, kus need lühifilmid on kogu aeg olemas.

Hindoalla: See on Arkaadri puhul tõesti oluline moment, et need filmid pole mööduv nähtus, vaid Arkaadrisse lisatud asjad sinna ka üles jäävad. Nii et vaatajal on kindel teadmine, et kui ta on korra midagi Arkaadris näinud ja tahab hiljem selle juurde tagasi tulla, siis on Eesti filmi kodus see võimalus olemas.

2019. aastal koostatud dokumendis „Eesti filmivaldkonna visioon 2030“ tõdetakse: „Puudub ühtne arusaamine, kuidas peaksid riiklikult rahastatud filmid vaatajatele digitaalselt kättesaadavad olema.“ Kas Arkaadriga on see arusaamine nüüd leitud?

Rand: Jah. See teema on laual olnud kogu keskkonna ehitamise aja. Et oleks see asi selgeks räägitud: kunagi käisid Eesti Filmi Instituut ja rahvusarhiiv ka ERRis rääkimas, kas ei võiks seda teha näiteks Jupiteriga koos. Me lihtsalt ei saanud seda tehtud, sest ühel hetkel hakkasid rollid ja ülesanded niivõrd erinema, et polnud kõike mõtet kokku suruda.

Hindoalla: Igal platvormil on kas sisulised või tehnilised erisused. See ei ole ju halb: mida rohkem võimalusi on inimesel filmipärandile ligi pääseda, seda parem. Seda rohkem filmipärandiga suhestutakse.

Arkaadri tagasisides on viidatud identiteedi puudumisele. Kuidas võiks sõnastada Arkaadri identiteeti teiste, näiteks voogedastusplat­vormidega võrreldes?

Rand: Kui sünnib uus ilmakodanik, siis kuidas saab esimesel elunädalal tema identiteedi kohta kõik ära öelda? Kui oskad vastata, siis saan ka mina öelda, mis on Arkaadri identiteet.

Ometi, kui ärieesmärgiga asutus tooks välja avalikkusele suunatud platvormi, oldaks kindlasti päris selgel arusaamal selle identiteedist teiste samalaadset teenust pakkuvate platvormide kõrval.

Rand: Me oleme identiteedi siiski väga ilusti sõnastanud: Arkaader on Eesti filmi kodu. Ei saa öelda, et nüüd on kõik filmid kättesaadavaks tehtud, aga me oleme sinnapoole teel. See on üks identiteedi alustest. Tegu on kultuuripärandi kättesaadavaks tegemise teenusega. Ei saa öelda, et meil identiteeti ei oleks. Küllap jõuab seda identiteeti veel aja jooksul täpsustada.

Hindoalla: Eesmärk on ikkagi tuua filmipärand kogu selle rikkuses vaatajani. Eesti filmipärand ei koosne ainult täispikkadest või lühimängufilmidest, animatsioonidest ja dokfilmidest, vaid see on väga palju laiem ja rikkalikum. Siin tulebki mängu Arkaader, sest me näitame ka seda osa filmipärandist, mille vastu teistel platvormidel huvi pole.

Millisena näete Arkaadrit kolme aasta pärast?

Rand: Kui rääkida välisilmest, siis praegu on kena kolmikjaotus: filmiriiul, kureeritud kogud ja filmikaart. See välisilme veel täieneb, eriti platvormi filmihariduse ja „Haridus filmis“ sektsiooni osas, selles on edaspidi rohkem komplekssust: filme saab vaadata žanripõhiselt, ajastupõhiselt või hoopis sihtgrupipõhiselt. See printsiip täiustub ja varem kui kolme aasta pärast ka töötab täies hiilguses. Sisuplaanis on maht kolme aasta pärast mitu korda suurem.

Hindoalla: Usun, et kolme aastaga jõuame niikaugele, et ikkagi enam-vähem kõik võimalik ja soovitu on Arkaadrisse üles saanud. Siis saame edasi vaadata vastavalt digiteerimisele. Sealt tuleb lisa juurde.

Rand: See on järgmine kultuuripoliitiline otsus, kuidas digiteerida ja restaureerida needki filmid, mis pole olnud kohe prioriteet.

Sten Kauber on Filmimuuseumi teadur-kuraator ja TLÜ BFMi külalisteadur.

1 Filmivaldkonna visioon 2030. Ettepanekud Eesti Filmi Instituudi arengukava koostamiseks. Lõpparuanne, oktoober 2019.

2 „Elavad pildid“, Hardi Volmer, 2013.

3 Kuulub Kultuuriministeeriumi tegevuskava „Kultuuripärandi digiteerimine 2018–2023“ alla.