Dokid mäe ja mere vahelt

Islandi uus dokumentaalfilmide festival Icedocs pakkus oma ava-aastal laia valikut sotsiaalse sõnumiga dokfilme unikaalses maalilises keskkonnas.

TRISTAN PRIIMÄGI

Dokumentaalfilmifestival Icedocs, Akranes, Island. 17. – 21. VIII 2019.

Kui eestlased on uhked oma teeme-ära-mentaliteedi üle, mis lubab ühistegevusena pidada edukalt nii koristustalguid kui ka laulupidusid, siis võiks Island olla meile heaks eeskujuks, sest sotsiaalset aktivismi näikse seal viljeldavat eriti edukalt: 98% poolthäältega vastu võetud lahkulöömine Taanist ja Islandi vabariigi väljakuulutamine 1944. aastal, parlamendi tulemuslik tegutsemine suurte otsuste langetamisel, Islandi finantskriisi lahendamine pankurite kohtuliku karistamisega, palgalõhe ebaseaduslikuks muutmine mullu või sooneutraalsete perekonnanimede seadustamine tänavu juunis.

Need muudatused räägivad muutuvast maailmast ja nende teostamine on ilmselt lihtsam Islandi-taolises väikeses ühiskonnas. Muutusealtisse meelsusse sobis väga hästi ka tänavu oma avalöögi teinud uue Islandi dokumentaalfilmide festivali Icedocs kava, mida võikski pisut meelevaldselt üldistades klassifitseerida sotsiaalsest muutusest kõnelevaks programmiks.

Bruce Lee kasutab kaifi saamiseks värvi nimega Aurolac, mida ta määrib paksu kihina oma kehale ja riietele.

Kaader filmist „Bruce Lee ja Lindprii"

Festivaliprogrammis pälvib alati tähelepanu rahvusvaheline võistlusprogramm ja nii ka seekord. Korraldajate kiituseks tuleb öelda, et pikkade filmide võistlusprogrammi seitsme filmi hulgas ei olnud ühtki nõrka filmi. Huvitava valikuna oli otsustatud mitte kaasa joosta ülivärskete filmide tagaajamisega (ainult üks võistlusfilm oli tänavune), et saaks valida suurema hulga filmide vahel ja kokkuvõttes on kvaliteet parem. Võidufilm „Bruce Lee ja Lindprii“¹ väärib preemiat juba sellesse panustatud aja ja energia ning rohke täiesti originaalse materjali pärast. Fotograaf Joost Vande­brug filmis kuue aasta vältel Bukaresti tänavalapsi ja põrandaaluse heidikute kogukonna kroonimata kuningat hüüdnimega Bruce Lee, kes oli mitme poisi – ka teise nimitegelase Nicu ehk Lindprii – isehakanud surrogaatisa. Filmis avaneb meile Bukaresti all laiuvate tunnelite võrgustik, kus elavad veidi postapokalüptilist elu need, kellele maa peal enam kohta ei leidu. Peaauhinna kõval anti välja ka teine auhind filmile „Meemaa“,² mille klassikaliselt üles ehitatud lugu vana mesiniku Hatidze ja tema naabrusse kolinud Türgi nomaadiperekonna täiesti erinevast maailmakäsitlusest – Hatidze tegutseb mesilaste ja loodusega harmoonias, rändpereisa Hussein aga tahab kasumit iga hinna eest maksimeerida – jookseb nii libedalt, et meenutab oma korralike süžeeliinidega kohati lausa mängufilmi. Režissööride väitel oli Husseini perekonna ilmumine nende filmimisareaali puhas jumalik juhus, mis andis filmile keskse liini ja vaatlevast dokist sai peen kapitalismikriitika.

Kui auhinnadokke iseloomustab eepilisus ja selge narratiivsus, oli ka kontseptuaalsema-kunstilisema käsitlusega filme, millest jäi uudse julge vaatenurga ja emotsionaalse kaalukuse poolest silma Serbia lavastaja Mladen Kovačevići „4 aastat 10 minutiga“.³ Film koosneb täielikult 18 aastat tagasi tehtud videokroonikast, kus on salvestatud esimese jugoslaavlasena Everesti tippu roninud Dragan Jaćimovići ülikeerukat liikumist tippu ja pärastisi tundeid. Kroonikale on peale monteeritud kirjanduslikud väljavõtted alpinisti päevikust ja kokku mõjub film nagu hüpnootiline põgenikutee ning seejärel ootamatult võimsa, aga diskreetse kommentaarina inimeksistentsile üldse.

Icedocs on uue dokifestivalina end juba ava-aastal tõestanud kui hoolikalt kureeritud ja terava sotsiaalse närviga dokiüritus, mille perifeerse toimumiskoha esimene murdmist vajav barjäär on 40minutise autosõidu kaugusel olev Reykjavík, ja siis miks mitte ka ülejäänud maailm. Arkanesi väiksus ja asukoht lisavad Icedocsile unikaalse kogemusliku tasandi, sest sinna minnes pühendataksegi end täielikult festivalile ja seda ümbritsevale fluidumile. Piisab vaid silmad lahti teha ja vaadata vabalt valitud suunas – kas ookeanile või Akranesi taga kõrguvale Akrafjelli mäele –, et meenuks naljaga pooleks öeldud ütlus Islandi looduse kohta: pane Islandil kaamera käima ja juba ongi pool filmi valmis.

Icedocs on märgi maha pannud ja näidanud, et väga tõenäoliselt kuuleme edaspidi neist järjest rohkem.

1 „Bruce Lee and the Outlaw“, Joost Vandebrug, 2018.

2 „Honeyland“, Tamara Kotevska, Ljubomir Stefanov, 2019.

3 „4 Years in 10 Minutes“, Mladen Kovačević, 2018.