David Lynch kahe maailma vahel

David Lynchi loomingut kui nähtust ei ole lihtne kokku võtta, seda enam et see on põiklev, unenäoline ja vastuoluline. Kas Lynchi puhul on tegu provintsliku või kosmopoliitilise lavastajaga?

JUHAN RAUD

David Lynchi retrospektiiv Sõpruse kinos 13. – 22. X.

Kuidas kirjeldada sellist mõistatuslikku lavastajat, nagu seda on David Lynch? On inimesi, kes vaatavad suurima heameelega kõige räigemaid õudukaid, kuid ei suuda hetkegi taluda Lynchi märksa rahulikumaid filme, sest nood tekitavad neis kohe mingi imeliku, ebamäärase seisundi.

Lynchi on palju jäljendatud ning tema teoste mõju ulatub kaugele: muu hulgas on Lynchi kaja tunda nii Veiko Õunpuu filmides kui ka näiteks Donald Gloveri menuseriaalis „Atlanta“ (2016–2022). Lynchil korduvad ikka ja jälle samad motiivid: särisevad tuled (või leegid), kummalised, natuke hajusa tähelepanuga tegelased, moondunud kehad, Ameerika väikelinnad, veidrad koridorid, unenäolised kulgemised ja killustunud identiteedid. Tihti võib siin-seal näha punaseid kardinaid.

Lynchi jutustamisviisi teeb kummaliseks see, et ta on sisestanud oma filmidesse abstraktseid ja sürreaalseid elemente nii, et need mõjuvad loos veenvalt ja lausa hädavajalikult. Lynchi filmide kohta öeldakse, et ta viib Ameerika olmemaailma kokku mingite painajalike, enamasti vägivaldsete motiividega. Selle tulemusel sünnibki ärev sürrealistlik atmosfäär, mille poolest Lynch nii kuulus on. Pinge langetamiseks ei kasuta ta enamasti mingit jaburust, vaid vastupidi: lynchilik absurd kestab, tema tegelased viibivad selles, kuni vaatajal hakkab kõhe.

Lavastaja intervjuud ja sõnavõtud tema loomingule õigupoolest valgust ei heida, vaid joonivad pigem alla teatava verbaalse akommunikatiivsuse, mis näib Lynchi kõikjal saatvat. Tema filmides ei uurita lemmikteemasid süsteemselt, vaid pigem intuitiivselt, mõnede kujundite juurde ikka ja jälle tagasi pöördudes. Iga Lynchi filmi vaatamine aitab paremini mõista kõiki ülejäänuid – tema filmograafia on haruldaselt terviklik. See aga tähendab, et ka tema läbikukkumised on kõnekad. Kino Sõpruse retrospektiivi valguses on põhjust taas küsida, mida Lynchi filmid siis tegelikult teevad.

„Mulholland Drive“ on David Lynchi kõige parem film, kus tulevad kõige jõulisemalt ja elegantsemalt välja tema kesksed teemad. Selleks, et sellest aru saada, peaks siiski olema kas või pisut režissööri eelmiste filmidega tuttav.

Väljavõte filmiplakatist

Peaaegu kõik tema linateosed hakkavad vaataja teadvusega manipuleerima isegi siis, kui too seda ei taha. „Üks asi, mis Lynchi filmide puhul kõhedust tekitab, ongi see, et vaataja ei saa kunagi kindel olla, et seal peetakse kinni neist sõnastamata/alateadlikest kokkulepetest, mis kõigi teiste filmide puhul paika peavad,“ on Lynchi loomingu kohta öelnud Ameerika kultuskirjanik David Foster Wallace. „See on häiriv, kuna vaataja kaotab selliste alateadlike kokkulepete järgimata jätmise tõttu osa nendest psüühilistest kaitsemehhanismidest, mis tavaliselt (ja paratamatult) filme vaadates käiku lastakse. Teisisõnu, kui mingil tasandil teame, mida film meilt tahab, suudame püsti panna teatava sisemise barjääri, mis lubab meil endil valida, kui lähedale me filmi endale laseme. Lynchi filmide puhul aga barjääri selgelt äratuntava mõtte või agenda puudumise tõttu ei teki ning see laseb Lynchi teosel vaataja pähe tungida viisil, mis teistel filmidel tavaliselt ei õnnestu,“ leiab ta.1

Lynchi esimene täispikk linateos „Kustukummipea“2 on imelik, groteskne ning üdini lummav. Tegevus toimub veidralt tinglikus industriaalses mustvalges maailmas, kuid filmi lugu on üsna lihtsasti jälgitav. Uhke soengu ja abitu olemisega Henry Spencer (Jack Nance, ilmselgelt noore lavastaja autoportree) püüab kõledas tööstuslinnas toime tulla faktiga, et on hiljuti isaks saanud. Kõhedust tekitav Kustukummi­pea-beebi on omaette saavutus ning ühtlasi üks filmimaailma suuremaid saladusi: Lynch keeldub tänaseni ütlemast, kuidas see olevus täpselt tehti.

Filmi võrdlemisi klaar narratiiv vaheldub hämaramate, abstraktsemate stseenidega: ühel hetkel peab peategelane oma kaaslase vanematega koos lõunatama, järgmisel aga muutub kõik tontlikult absurdseks. Kõigi ülejäänute kohutavalt pentsiku käitumise tõttu tundub kohmetu Henry üllatavalt normaalse ja naljaka tegelasena. „Kustu­kummipeas“ triivib Lynch pidevalt täiesti abstraktse ja väga konkreetse vahel (Henry väikese korteri seinal on foto aatomipommiplahvatusest ning tema radiaatoris elab paksude tehispõskedega lauljanna …). Kogu lugu saadab võrratult sünge helitaust ning mitmeid Lynchi korduvaid kujundeid kohtab juba tema esimeses täispikas filmis.

Üsna kerge on selles kõiges näha ka teatavat kafkalikkust: siingi kumavad kõikjalt läbi imelikud võimusuhted, mille algupära on raske kindlaks teha. Hasso Krull on kirjutanud, et Lynchi debüüt on kafkalikkuse monumentaalseim tähis filmikunstis.3 Lynch ise on öelnud filmi kohta kahte olulist asja: et see annab edasi tema nooruseaega Philadelphia linnas ning et „Kustukummi­pea“ on tema kõige spirituaalsem(?) teos. Väidetavalt olnud tegu ka Stanley Kubricku lemmikfilmiga.

Lynchi järgmine teos „Elevantmees“4 on pealtnäha hoopis teisest puust. See on rahulikus tempos kulgev ajalooline film, kus on vastandatud XIX sajandi Briti ühiskond ja üksik inimhing. Lugu leiab aset Victoria-aegses Londonis ning räägib arstist (Anthony Hopkins), kes päästab anatoomia tõsise väärarenguga noormehe John Merricki (John Hurt) tsirkusest, et teda uurida. Kui selgub, et Merrick on igati intelligentne, tekib arstil oma kolleegidega konflikt.

Huvitav on jälgida, kuidas hilisem, enesekindlam Lynch aeg-ajalt sellest filmist läbi vilksab: on selge, et tema vaates on viktoriaanlik London ennekõike mingi abstraktne masin. Kui „Elevantmehe“ stsenaristi, näitlejaid (ning ilmselt ka kõiki teisi peale Lynchi) huvitab loos inimese väärikus, siis Lynchi näib ennekõike paeluvat nukra Elevantmehe ebaharilik morfoloogia. Lynch on alati siira huviga, ent hinnanguvabalt jälginud kõikvõimalikke killustumisi ja moondumisi, kuid siin läheb see ülejäänud teose moraalse hoiakuga kummaliselt vastuollu.

Anthony Hopkinsi ja John Hurti liigutavatest rollisooritustest hoolimata (või ehk just nende tõttu?) jääb „Elevantmehe“ maailm kuidagi lukku. Tundub, nagu oleks näitlejaveteranid kentsakast Ameerika režissöörist kohati lihtsalt mööda vaadanud ja oma briti humanismi lugu edasi mänginud.

Lynch ise peab oma järgmist filmi „Düün“5, Frank Herberti kultusromaani esimest ekraniseeringut, oma halvimaks teoseks. Lynchi stilistika ei lähe kõige paremini Herberti mastaapse ulmemütoloogiaga kokku ja asja ei tee paremaks see, et stuudio lõikas Lynchi materjalist lihtsalt suure osa välja. Tšiili-prantsuse ekstsentriline filmitegija Alejandro Jodorowsky, kes püüdis ise 1970ndatel „Düünist“ filmi vändata, on rääkinud, kui suurt rõõmu tegi talle kinos Lynchi versiooni vaadates, et see film on kohutav. Jodorowsky oli nimelt kartnud, et Lynch teeb tema asemel sellest ulmeromaanist meistriteose. See jäi aga toona tegemata ja võib kindlalt väita, et Denis Villeneuve’i 2021. aasta „Düün“6 on parem kui Lynchi oma.

Mingis mõttes võiks Lynchi järgmist filmi „Sinine samet“7 võtta kui tagasipöördumist juurte juurde. Siin taastab ta justkui oma noorusaja, stiliseeritud ja magusa 1950ndate maailma, mida hakkavad lõhkuma mingid tähendust rebestavad maa-alused jõud. See on tajutav juba filmi kuulsas avastseenis, kus postkaarti meenutava väikelinna aias paljastab kaamera tasapisi hoopiski ebainimlikud sipelgad. Filmi peategelane on uudishimulik gümnasist Jeffrey (Kyle MacLachlan), kes leiab ühel rõõmsal hommikul rohu seest äralõigatud inimkõrva. Ta läheb sellega otsemaid politseisse, ent nähtu jääb teda vaevama ning ta otsustab asja iseseisvalt uurida.

Jeffrey otsingud viivad ta kokku armsa Sandyga (Laura Dern) ning mõne aja pärast ka vaevatud lauljanna Doro­thyga (Isabella Rossellini), keda ahistab groteskne, gaasimaskist kahtlasi aineid hingav psühhoseksuaalne Frank (Dennis Hopper vist ühes oma kuulsamas rollis). Tegelaste vahel tekivad imelikud ja sürreaalsed oidipaalsed pinged ning abstraktsed, püsitud ja mitmesuunalised suhted – heidetakse pilk mingisse teise maailma. Jeffrey üritab isehakanud detektiivina selle kõige vahel laveerida ning juhtumit lahendada. Kuni lõpuni on õhus küsimus, kuidas see talle mõjub.

Kogu film on unenäoliselt kaksipidine: kõik on kuidagi liiga nunnu ja vaoshoitud, kuigi film on täis hirmuäratavaid, ogaraid tegelasi. Nostalgilise ja magusa maailma peale laskub ähvardav, abstraktne pimedus. Lynch on siin ära tabanud midagi kirjeldamatut, mingi Ameerika nurgataguse maailma atmosfääri või alateadvuse, kus sisemine ja väline on vahetanud kohad. Nende tegelaste sees toimub midagi, millest meil vaatajatena aimugi pole, ent mis on ometi päris. Kuidas küll suudavad näitlejad seda edasi anda? Selles peitubki Lynchi geniaalsus lavastajana.

Oluline on siinkohal rõhutada, et Lynch võtab väga tõsiselt nii oma lugude siiraid ja sentimentaalseid (vahel peaaegu et läägeid) tahke kui ka seda kõhedat veidrust, mida kohtab ainult tema linateostes. Just see kaksipidisus kipub olema midagi, mida Lynchi jäljendajad tabada ei suuda. „Sinine samet“ oli ühtlasi esimene kord, kui ta töötas koos helilooja Angelo Badalamentiga. Praegu on raske Lynchi filme ilma Badalamenti muusikata ette kujutada. „Sinine samet“ on üks Lynchi tugevamaid teoseid ja sellel, kes pole tema filme näinud, on hea alustada just sellest.

1990. aasta „Loomu poolest metsikud“8 on Lynchi vägivaldne road-movie. Nicolas Cage mängib kummalist Elvise moodi kelmi Sailorit, Laura Derni Lula on aga hoopis teistsugune kui tema roll „Sinises sametis“ ja „Siseimpeeriumis“9. Filmi dialoog on nimme tehislik ja puine ning ka stseenide järgnevus on siin naljakalt hakitud. Süžee on justkui lihtne, aga kuidagi lünklik. Filmis on palgamõrvareid ja suhteintriigi, aga aru ei saa suurt millestki: Cage’i tegelane võib iga hetk laulma hakata ning kogu filmi läbivad miskipärast viited „Võlur Ozile“.

Kohati on „Loomu poolest metsikute“ puhul tunne, nagu jutustataks intensiivset armulugu tulnuka või tehis­intellekti vaatepunktist. Kõrvalosades astuvad üles mitmed Lynchi lemmiknäitlejad ja ka lavastaja põhimotiive leidub siin palju, ent kindlasti pole tegu Lynchi parima teosega. Seejuures astub selles üles üks tema meeldejäävamaid värdjaid, libeda olemisega võigas kriminaal Bobby Peru (Willem Dafoe). Film võitis 1990. aasta Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa.

Täiesti kohutava vastuvõtu osaliseks sai Cannes’is seevastu Lynchi 1992. aasta film „Tuli, kõnni minuga“10. See on tema kultussarja „Twin Peaks“11 eellugu, mis on ülejäänud seriaaliga keerulises, omajagu pingelises vastastiksuhtes. Ühelt poolt öeldakse siin vaatajale kohe ette keskne intriig, mis seriaali sündmustikku käigus hoiab, teiselt poolt visatakse õhku mitmeid imelikke uusi küsimusi ja tegelasi, mille juurde tullakse tagasi alles sarja kolmandal ja kõige avangardistlikumal hooajal.

Seega ei tohiks inimesed, kes pole „Twin Peaksi“ esimest kahte hooaega näinud, seda filmi vaadata, sest a) see rikuks ära geniaalse sarja ning b) nad ei saaks täispikast filmist niikuinii mõhkugi aru. Filmi vaatamine on aga vaata et kohustuslik neile, kes tahavad paremini mõista „Twin Peaksi“ kolmandat hooaega. Võib julgelt öelda, et „Tuli, kõnni minuga“ on kõvasti süngem ja kaootilisem kui filmile eelnenud seriaal: siin puudub üheksakümnendate telesarja narratiivne rangus ning kadunud on ka „Twin Peaksi“ osaline hubasus. Filmi kujundikeel ei arvesta ühegi sarja­vaataja ootusega; siin kõneleb ainult seriaali teadvustamatus.

Kadunud kiirtee“12 (1997) on põnevik, mille süžeest tahaks võimalikult vähe rääkida: ängistatud saksofonist Fred (Bill Pullman) ja tema abikaasa (Patricia Arquette) hakkavad ühel päeval saama häirivaid videosalvestisi, mis on tehtud nende kodu seest Los Angeleses. Politseist on üsna vähe abi: tundub, et keegi on majja sisse murdnud ja abielupaari salaja filminud. Samal ajal näeb Fred imelikke unenägusid. Kogu filmi läbib ebamugav ja häiriv meeleolu ning mõnusalt vihane heliriba. Siin on tajuda ka teatavat umbusku analoogtehnoloogia suhtes (traadiga telefonid, videokassetid jne), mis kõik ju tegelikult mängivad inimese paiknemisega ruumis.

Viimast annab kõige paremini edasi õudne mees (Robert Blake), keda Fred kohtab filmi algupoolel ühel peol. Sealt läheb lugu ainult kõhedamaks ning keerab ennast viimaks iseäralikku sõlme. Abielupaari süžee ristub täiesti sõgedal viisil noore mehaaniku Pete Daytoni (Balthazar Getty) omaga. Üks või mitu? Blond või brünett? Keegi pole see, kellena ta paistab. Lisaks tulevad filmi teises pooles mängu ka film noir, Rammstein ja pornotööstus. On näha, et režissööri huvitab varjatud ihade ja tungide tehniline aparatuur. Hasso Krull on lacanlikule psühhoanalüüsile tuginedes kirjutanud, et selles filmis „jutustab Lynch paranoiast viisil, mis on ka ise paranoiline“13.

Straighti lugu“14 on Lynchi filmo­graafias mõneti veidral kohal: oma helge meeleoluga lõhub see ära košmaarse Los Angelese triloogia, mille muidu „Kadunud kiirteest“, „Mulholland Drive’ist“14 ja „Siseimpeeriumist“ kokku saaks. Siin ei juhtu midagi võigast ega jubedat. Kõige paremini annavad „Straighti loo“ meeleolu edasi filmi esimesed tiitrid: „Walt Disney esitleb: David Lynchi film“.

Süžee aluseks on tõestisündinud lugu: muhe ja kangekaelne vanake Alvin Straight (Richard Farnsworth oma viimases rollis) saab teada, et tema vend Lyle on saanud insuldi. Alvin tunneb, et peab viivitamatult minema oma venda vaatama, kuigi nad pole kümme aastat sõnagi vahetanud. Kuna Alvini enda tervis on liiga halb, et autot juhtida, asutab ta minekule oma murutraktoriga. Laugel ja armsal teekonnal muutuvad ka väikesed detailid ootamatult kõnekaks. Farnsworthi mängitud Alvin Straighti on paeluv vaadata: tegu on sümpaatse vana kooli veteraniga, kelles on nutikust ja kiiksu. „Straighti lugu“ on Lynchi kõige hubasem film.

Mulholland Drive“ on aga David Lynchi kõige parem film, kus tulevad kõige jõulisemalt ja elegantsemalt välja tema kesksed teemad. Selleks, et sellest aru saada, peaks siiski olema kas või pisut režissööri eelmiste filmidega tuttav. „Mulholland Drive’is“ jätkuvad „Kadunud kiirtee“ unenäolised motiivid ja tontlikud kordused, kuid mõneti magusamal ja ehk ka pisut salakavalamal viisil.

Film algab kummalise autoõnnetusega, mille tulemusel kaotab noor naisterahvas (Laura Harring) oma mälu. Seejärel satub ta poolkogemata ühte korterisse, kuhu on teel oma näitlejakarjääri alustav noor ja naiivne Betty (Naomi Watts). Kui naised kohtuvad, otsustavad nad koos välja uurida, mis mälu kaotanud naisega õigupoolest juhtus – kes ta õigupoolest on? Samal ajal terroriseerivad kahtlased mafiooso moodi kujud režissöör Adam Kesherit (Justin Theroux) ning sunnivad teda oma filmi muutma. Kusagil toimetab tegelane, keda nimetatakse lihtsalt kauboiks. Ühe söögikoha taga elutseb salapärane kodutu, kelle käes võib olla võti kogu filmi mõistmiseks. Erinevad süžeefragmendid on võimsad ja sugestiivsed … Lugu hargneb. Nagu ka „Kadunud kiirtee“ puhul, võib siingi öelda, et mingi väljaspoolsus tungib sisse – kellegi sisemaailm laguneb koost.

Asjad hakkavad võrratult käest ära minema kinolikus ööklubis Silencio, kus kogu film registrit muudab. Lauljad tähistavad üldse Lynchil enamasti seda punkti, kus ta filmi maailm või ontoloogia pöördumatult teiseneb. Täpsemini, nad paistavad märkivat tontlikku tagasi­pööramatust. Laval esinev lauljatar on Lynchil seega alati justkui nostalgiline meenutus mingist varasemast maailmast.

Ühtlasi tuleb eraldi mainida, et „Mulholland Drive’i“ muusika on täiesti uskumatu. Helilooja Angelo Badalamenti teeb siin filmis ka väikese rolli – pingelises stseenis espressot joova mafioosona.

2006. aasta „Siseimpeerium“ oli eksperimentaalne isegi Lynchi enda jaoks. See filmiti suuresti käsikaameraga ning peaaegu et ilma stsenaariumita. Tulemus, labürintlik, sõge ja pingutust nõudev luupainaja, muudab filmi ära vaadanud inimese meeleseisundit üsna pikaks ajaks.

„Siseimpeeriumi“ peategelane on Holly­woodi näitlejanna (Laura Dern), kes saab teada, et film, mille rolli ta jahib, on tegelikult uusversioon ühest teisest lõpetamata filmist, millel lasub needus. Lõpetamata film põhines poola muinasjutul. Nüüd hakkavad segunema rollid ja tegelikkus, kõik süžeeliinid killustuvad, kobarduvad ja ähmastuvad. Aeg ja ruum on lünklikud ning teevad trikke. Kaamera kondab mööda kummalisi koridore, osa filmist toimub Poolas, kusagil toimetavad aga hoopiski inimjänesed … Lynch ei tule vaatajale hetkekski vastu, kuigi „Siseimpeeriumis“ esitatakse suures osas täpselt samu küsimusi kui „Kadunud kiirtees“ ja „Mulholland Drive’is“ enne seda.

Mark Fisher on kirjutanud: „Iga filmis esinev koridor [—] on potentsiaalne lävi mõnda teise maailma. Ometi ei saa ükski tegelastest – on absurdselt ebaadekvaatne „Siseimpeeriumi“ üürikesi figuure, fantasme ja fragmente nõnda nimetada – liikuda nende maailmade vahel ilma omaenese olemust muutmata. „Siseimpeeriumis“ oledki see, mis maailmast end parasjagu leiad.“16 Sellest filmist oleks võinud julgesti vähemalt tunni jagu materjali välja lõigata, aga ei saa mööda vaadata faktist, et Laura Derni osatäitmine on väga muljet­avaldav.

Lynchi loomingut kui nähtust ei ole lihtne kokku võtta, seda enam et see on alati põiklev, unenäoline ja vastuoluline. Kas Lynchi puhul on tegu provintsliku või kosmopoliitilise lavastajaga? Kui palju on tema filmides Ameerikale ainuomast, kui palju üldinimlikku? Oma ekspressionistlike painete ja viirastusliku nostalgiaga näib Lynch olevat kodus nii Franz Kafka kui ka Lana Del Rey maailmas, kuuvalges metsas, aga ka näiteks Twitteri avarustes. Kas need maailmad sulavad temas üheks tervikuks? Või kirjutab üks reaalsus teise ikkagi üle? Neile küsimustele võiks vastata „Sinise sameti“ Jeffrey sõnadega: „See jäägu mulle teadmiseks ja sinule teada saamiseks.“

1 David Foster Wallace, A Supposedly Fun Thing I’ll Never Do Again: Essays and Arguments. Abacus, London 2010, lk 170-171.

2 „Eraserhead“, David Lynch, 1977.

3 Franz Kafka. Aruanne akadeemiale. Tallinn: Loomingu raamatukogu, 2022, lk 76.

4 “The Elephant Man”, David Lynch, 1980.

5 „Dune“, David Lynch, 1984.

6 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021.

7 „Blue Velvet“, David Lynch, 1986.

8 „Wild at Heart“, David Lynch, 1990.

9 „Inland Empire“, David Lynch, 2006.

10 „Twin Peaks: Fire Walk with Me“, David Lynch, 1992.

11 „Twin Peaks“, Mark Frost, David Lynch, 1990-1991.

12 „Lost Highway“, David Lynch, 1997.

13 Hasso Krull, Millimallikas: kirjutised 1996–2000. Tallinn: Vagabund, 2000, lk 220.

14 „The Straight Story“, David Lynch, 1999.

15 „Mulholland Drive“, David Lynch, 2001.

16 Mark Fisher, The Weird and the Eerie. Repeater Books, London 2016, lk 57.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht