Burlesk ja grotesk

Kontrakultuurist läbi kahe HÕFFil linastunud eesti filmi, „Mootorsaed laulsid“ ja „Tulnukas II. Valdise tagasitulek 17 osas“.

OLEV REMSU

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, Haapsalu, 26. – 28. IV 2024.

HÕFFil näidati läinud nädala lõpus kaht filmi, mida annab paigutada meil Eestis haruharva esineva kultuuriliigi, kontrakultuuri, alla. „Mootorsaed laulsid“¹ sai Haapsalus esilinastuse festivali avafilmina, „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas”² on juba mitu nädalat ohtrat publikumenu nautinud. Kontrakultuuri mõiste tõi kasutusse Ameerika kulturoloog John Milton Yinger 1960. aastal ilmunud artikliga „Kontrakultuur ja subkultuur“³. Algusest peale märgistab kontrakultuur teoseid, mille sõnum või teostus on vastuolus ühiskonnas omaks võetud väärtuste ja normidega. Kontrakultuuris peetakse kehtivaid norme silmakirjatsemiseks, eesmärk on need paljastada ning kehtestada oma tõde. Mida ägedamalt ollakse normidega vastuolus, seda kontrakultuursem.

Kas te kujutaksite ette ema, kes saadab invaliidist poja tapatööle, ja seda veel nii õudse vahendiga nagu mootorsaag? Just see juhtub filmis „Mootor­saed laulsid“ ja vastuvõetavaks teeb selle koleduse burlesksus. Naer vabastab paljudest piiridest, kaasa arvatud sündsuspiirid.

Verd tulvab koskedena, ohvreid tuleb kenakesti, kõik lagiseva naeruga üle ujutatud. Tegemist on surmmusta komöödiaga, kus irvitatakse kõige, ka õudusfilminduse enda üle. Selle ala esiklassik Sir Alfred Hitchcock on öelnud, et õudusfilm on nagisevad trepid. Hitchcockil oli see mõeldud ja tihti teostatud audiokujundina, siin on kujund aga lõbusalt visualiseeritud, aeg-ajalt näeme mööda lagunevat aidatreppi üles trampimist. Nali valitud arusaajatele. Ja nõnda antakse märku ka filmi kaasžanrist komöödia kõrval. Paroodiavõtmes, mis ühtib üldlahendusega.

Emaarmastus on pühadus, mida kalliks peetakse. „Mootorsaagides“ näeme, et ema (Rita Rätsepp) armastus väljendub poja Killeri (Martin Ruus) verepulma saatmises. Pealegi on poeg invaliid, kelle vastu korrektses ja humaanses ühiskonnas valitseb sügav respekt. Siin aga Killer muudkui tapab ja tapab, saab ema käest koguni sugeda, et tapab liiga vähe. Ka laps on püha, ma tean nimetada vaid paari filmi, kus see nii ei ole. Nüüd lisandub neile ka „Mootorsaed laulsid“. Mustvalgete tagasivaadetena näidatakse, kuidas niisugune suhe ema ja poja vahel tekkis – mootorsaemõrtsuka lapsepõlv on olnud koletislik, vihkamist täis. Tegevuslik seletus lisab filmi põhjenduslikkust ja loogikat, ent on küsitav, kas seda läheb vaja. Kui juba eitus, siis eitus, võiks eitada ka struktuuriloogikat. Näeme ka uue tapjate põlvkonna kasvatamist, jõngermannile õpetatakse mootorsae käsitlemist. Aeg-ajalt kuuleme kaadritaguse häälena lüürilisi laule. Kas see tähendab väljanaermist? – pole meile tarvis hellust ja armastust!

Kontrakultuuriteosed ei ehitu põhjuse ja tagajärje sidemele, seda näeme ka tudengifilmi „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“⁴ sama sõnumiga täispikas järjes „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“⁵. Mitte 17 kevadist hetke, vaid 17 naerupurtsatust publikust, kokku nagu mürgipärlitest kaunis kee. Põimitud struktuur nagu „Pulp Fictionis“⁶. Ja taas – naer vabastab publiku aheldavate ettekirjutiste järgimise nõudest, kõik on lubatud. Suuresti toimib film sõnakunsti, dialoogide najal (nagu ka „Mootorsaed laulsid“), nendest moodustub roppuste poeetika. Taas väljakutse sündsuse pihta. Mis parata, noortel on oma kriteeriumid, meiegi nihutasime omal ajal piire ning saime selle eest klohmida. Maagilis-universaalne sõnake fuck jõudis USA kinno alles 1965, televisiooni 1982. Kõik muutub, kõik muutub. Provotseerivalt kugistatakse rämpsburgereid, neist, nagu ka ahelsuitsetamisest, on saanud otsekui tegevuslik manifest – meie teeme seda, mida teie halvustate. Ja ei mahvita ainult tubakat.

Söömine sobib filminduses teistest tegevustest paremini tegelasele karakteri andmiseks. Kuidas ta sööb, kuidas laud on kaetud, niisugune ta on. Ka „Tulnukas II“ puhul on see nõnda – söömine on jõletu, kuna tegelased on jõhkrad, naudivad oma jõhkrust. Vägivallakultus iseloomustab mõlemat filmi. Ja piire nihutatakse kaugele, lausa keelatud alale. Laulusõnades mõnitatakse eesti kultuuri tippe Krossi, Tuglast ja teisi. Mõistan, et sel puhul on nooled sihitud pigem kohustusliku kirjanduse ja kirjandustundide pihta. Puruks pekstakse kõrgkultuuri sümbol klaver, võllanalja visatakse isegi sellise pühaduse üle nagu sinimustvalge. Siia alla kuulub ka Tõnis Mäe laulu „Koit“ („Valguse võim, priiuse võim…“) pilkav jäljendus. Isade püha maa saab vabaks, kui valitseb „Tulnukas“ näidatud kord. Loodan, et kellelgi ei ole kitsarinnalisust alustada siin juurdlust, sest tegemist on teadliku provokatsiooniga. Alustage, palun! Teete vaid reklaami! Kõrges kaares sülitatakse ees­kuju­likeks peetavaile peresuhetele, ohtralt demonstreeritakse seksi, ja mitte ainult heterode oma. „Mootorsaagides“ kannavad roosasid pusasid kaksik­vennad (Ra Ragnar Novod ja Henryk Johan Novod), kes teevad homohuumorit, ka see on asi, mida väga korralikud inimesed ehk näha ei taha.

Mõlemas filmis pilatakse politseid, on ju politsei kehtiva võimu kõige nähtavam osa. Ka „Tulnukas“ naerdakse invaliidsuse üle. Ühiskonna hoiak pürib feminismi pooldamisele, „Tulnukas“ oleks justkui rõhutatult antifeministlik. Justkui oleks, mitte on.

20 aastat ufoga ringi rännanud ja mälu kaotanud Valdis (Märt Avandi) tuleb tagasi Maale, Eestisse, kus naised on haaranud võimu, nii tuleb tal hakata naisi kukutama. Vaevalt seesugune antifeminism ka kõige suuremaid puru­konservatiive rõõmustab. Asjaolu, et tegelikult feminismi ei halvustata, paistab selgelt läbi.

Tegu on tagasitulekuteosega, aga ka selliste taieste paroodiaga. Koosa saab ka püha nostalgiaallikas koolikokkutulek. Härduse asemel näeme liiderlikkust, mis on välja mängitud väga lõbusalt.

Sihilik kirjutamata reeglitele sülje­sirtsamine on ka mäng osatäitjate ja tegelaste nimedega. Ott Sepp mängib Märti, Vallo Kirs Otti. Siit koorub välja hoiatus – ärge kunagi ajage segi tegelikkust sellega, mida ekraanil näete.

Burlesksed farsid, burlesksed farsid. Mis selle kõik vastuvõetavaks ja kohati nauditavakski teeb? Nali. Ma toon ühe näite. Mind ajab öökima, kui ma oksendamist näen. Siin tuleb seda ette kaskaadidena, aga ma ei kirtsutanud ninagi. Just naljavõtmes pidurdamatu hüper­boliseerimine teeb nähtu talutavaks. Sama kehtib kõige muu kohta mõlemas filmis.

Neid teoseid seob tervikuks (ja tervikud mõlemad ju on) teema ja esteetika, aga peamiselt siiski kõrges kaares sülitamine väljakujunenud väärtustele ja normidele. Kusjuures suuresti on see sülitamine näiline. Toimub jaatus eituse kaudu, keegi ei saa öelda, et „Mootorsaed laulsid“ kutsub inimesi tapma. Vastupidi, vägivalda näidates eitatakse vägivalda. Ka ei olda „Tulnukas“ Eesti vabariigi vastu, kuigi invaliidikärul lehvib sinimustvalge.

Paroodia peab millelegi toetuma, siin ei ole konkreetset teost, mida omas võtmes matkitakse (ehkki vihjeid leidub), filmid vastanduvad üldiselt omaks võetud normidele ja normatiividele.

Mõlemat filmi võib kiita rohke fantaasiarikkuse eest, episoodikordusi ei ole, ikka näeme midagi uut. Filmide autorid on leidnud oma publiku, Haapsalu kultuurikeskuse saalid olid neil linastustel paksult nooremapoolset publikut täis. Kõik ei mahtunud sissegi.

Kõik festivalid ei saa hollivuuditseda, väiksemad peavad leidma oma niši. HÕFFile sobib kontrakultuuri demonstreerimine hästi. Nõukaajal olnuks seesugune kultuuriliik ilmvõimatu, paarkümmend aastat kulus meil inertsiks ja vabadusest arusaamiseks, nüüd on aeg küps.

1 „Mootorsaed laulsid“, Sander Maran, 2024.

2 „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“, Rasmus Merivoo, 2024.

3 John Milton Yinger, Contraculture and Subculture. American Sociological Review 25, 1960, 625–635.

4 „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“, Rasmus Merivoo, 2006.

5 „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“, Rasmus Merivoo, 2024.

6 „Pulp Fiction“, Quentin Tarantino, 1994.