Aukartus vägivalla ees

Jeremy Saulnier: „Surm peaks filmis mõjuma maksahaagi, mitte high five’ina.“

MARTA BAŁAGA

Neonatsid, keskel grupi liider Darcy (Patrick Stewart).

Neonatsid, keskel grupi liider Darcy (Patrick Stewart).

Pressifoto filmile „Roheline tuba“

„Mõte sellest filmist oli mul juba ammu peas keerelnud, nüüd tegin mõtte teoks,“ kirjeldab Jeremy Saulnier oma uut linateost „Roheline tuba“ („Green Room“, 2015), verist trillerit Oregoni punkbändist, kes satub võitlusse oma elu eest kamba neonatside ja Professor Xiga. Miks ka mitte?

Pärast eelmise filmi „Sinised varemed“1 vastuvaidlematut edu Cannes’is (film müüdi kaks tundi pärast esilinastust) sai Saulnierist ühtäkki avalikkuse huviobjekt. Tuli pakkumisi ka suurstuudiotelt minna Hollywoodi, aga Saulnier tunnetas sellise tee ohtlikkust ja eelistas suure mänguga mitte kohe kaasa minna, vaid valida järgmiseks ettevõtmiseks midagi hingelähedasemat.

Sinu viimane film märgib selget suunamuutust eelmistega võrreldes. Millest see?

Ma ei tahtnud lihtsalt kopeerida „Siniseid varemeid“. Tundsin, et on õige aeg tuua tagasi oma kuri pungiminevik ja teha see film ära ilma ülemõtlemiseta. Filmis tekkiv olukord tundus ideaalse alguspunktina, justkui kõigi mu luupainajate ja mõnede isiklike kogemuste seguna. Tahtsin ilmselt sellise filmi oma mõtetest välja saada enne, kui ma kommertsiks kätte ära lähen ja hakkan tegema mingeid „küpsemaid“ filme. Tahtsin olla agressiivne ja nooruslik.

Nii et kommertskarjäär mõlgub sul ikkagi endiselt mõttes?

Tahan ühel päeval ka suurt stuudiofilmi proovida, aga peaks leidma sellise projekti, kuhu mul on ka endal midagi lisada. Mind ei huvita võitlevad robotid. Ma küll vaatan neid filme, aga ise tahan teha midagi sellist, mille puhul oleks tunne, et olen selle ülesande jaoks parim. Ja see pole kerge ülesanne.

Roheline tuba“ mõjub mõneti retrolikult. Kas see oli ka eesmärk?

Absoluutselt. Mulle meeldib see arvutiefektide-eelne tunne, justkui film oleks kahe jalaga maas. Kuigi jah, ka selles filmis on ligi viiskümmend efektidega täiendatud kaadrit, aga need sulanduvad hästi muusse sisse. Mulle meeldib näha filmide räpast kõhualust, tavaliselt silutakse kõige ägedamad kohad filmides kuidagi üle, näidatakse pürotehnikat või keskendutakse tempole, mitte sisule. Igal vägivaldsel stseenil peaks olema ka emotsionaalne komponent. „Rohelises toas“ võib olla küll palju vägivalda, aga kui keegi elu kaotab, siis püüan austust üles näidata. Surm peaks mõjuma maksahaagi, mitte high five’ina.

Filmis on palju head muusikat. Milline sinu pungitaust täpselt on?

Olin rulamees eeslinnast veidi väljaspool Washington D.Cd. Umbes viie miili kaugusel mu lapsepõlvekodust elas ja hingas väga jõuline pungiskeene. Mulle ei pakkunud see erilist huvi, kuni läksime perega pikemale reisile ja keegi mängis mulle Dead Kennedyse plaati „Fresh Fruit for Rotting Vegetables“. See oli mu esimene kokkupuude sellise saundiga ja ma polnud päris kindel, kas see mulle meeldib. Esimene loomulik küsimus oli: mis asi see on? Teadsin aga, et mul peab see olemas olema, ja lindistasin üle oma „Beverly Hillsi politseiniku“2 soundtrack’i. Varsti pärast seda proovisin koolipiknikul tutvustada rahvale Sex Pistolsit ja langesin põlu alla (naerab). Proovisin kitarri mängida, aga see ei tulnud mul välja. Olin väga atleetlik, sportlane, kellele ei meeldi sport. Kui üks mu sõber bändile aluse pani, sai minust laulja, pigem küll kisaja. Mulle meeldis selle muusika juures see, et isegi kui ma laulda ja pilli mängida ei osanud, sain selles ikkagi osaleda, ringi hüpata ja kontsertidel hulluks minna. Tundsin selle maailmaga tugevat sidet.

Väide, et osa filmis toimunust põhineb isiklikul kogemusel, teeb veidi ärevaks.

Mõned stseenid põhinevad tõepoolest olukordadel, mida ma olen näinud. Netivideosid pole võimalik vältida, eriti nüüd, kui nendega kauplevad nii ühismeedia- kui ka uudistekanalid. Vaatasin ükspäev NBCd ja nad näitasid mingit jubedat pussitamist. Ma ei otsinud sealt seda! Ometi ma seda klippi nägin ja nüüd enam ilmselt ei unusta. Mäletad stseeni Mehhiko restoranis? See oli konkreetne vihje ühele meie antud mõttetule, tühjale kontserdile. Mõned The Ain’t Rightsi lood filmis on need, mida me koolis mängisime. Skinhead’idest neonatse oli 1990ndate Ameerikas rohkelt. Nad käisid igal kontserdil, algatasid kaklusi ja mõnikord läksid sündmused väga vägivaldseks. Vormisin „Rohelise toa“ neonatsibändi ühe ansambli pealt, kes ajas mulle nooruses hirmu naha vahele. Vahepeal see liikumine kadus kuskile, aga nüüd kerkib taas white power’i organisatsioone kõikjal nagu seeni.

Kas sul polnud seda muret, et annad nende sõnumile väljundi? Siin pole ju lõpukõnet „Ameerika ajalugu X“3 stiilis.

„Roheline tuba“ oli mul mõeldud toimima lumepalliefektina. See hakkab veerema ja pole teada, kuhu lõpuks välja jõuab, tuleb lihtsalt kinni hoida. Mu ainus reegel oli see, et tegelased räägiksid vaid teineteise ja mitte hetkekski vaatajaskonnaga. See film pole neonatsidest, vaid teatud ideoloogiast. Kasutasin seda lahkamaks Ameerika konservatiivse paremäärmusluse jõustruktuure. Nende tegude motiivid on väga lihtsad ja isekad ning see põhjustab ühiskonnas nii palju kahju. Võiks öelda, et film on klassikalisest vanamoelisest vihast ja rõhumisest ning sellest, kuidas see inimesi mõjutab.

Kui nii võtta, siis oli graafiline vägivald enne meelelahutuslikum kui praegu, kui žanrifilmides keskendutakse kohati liialt piinamisele.

Jah, vanemate filmide vägivallastseenid ei kutsu esile ühest öäkk-reaktsiooni. „Rohelises toas“ saavad tegelaskujud vaatajale omaseks ja me näeme sündmusi nende vaatenurgast. Need tegelased on sümpaatsed ja loodetavasti kohtlen ma neid väärikalt. Filmitegijana puutun tihti kokku kriitikutega, kes tahavad filmile justkui väljakutse esitada. See kõik on muidugi tore, aga ma teen filme publikule, et kogeda seda nakkavat elektritaolist energiat, mis tekib kinosaalis.

Kuidas sul õnnestus Patrick Stewart filmi mängima saada?

Ta ühines meiega viimasel hetkel ja päästis olukorra. Ta oli näinud „Siniseid varemeid“. Filmi pinge kõnetas teda ja ajas hirmu peale. Ta otsis just midagi uut ja talle meeldivad väljakutsed. Ootasin, et Stewart on võtteplatsil rohkem segaduse tekitaja, ikka tõeline filmitäht. Ta oli aga väga vahetu. Terve võttegrupp oli väga hea: võtete ajal oli palju liikumist, kogu aeg pidi jälgima järjepidevust. Näitlejatel polnud lihtne jääda oma rolli. Nii et ekraanil nähtava möllu sundimatu liikumise nimel pidi kõvasti vaeva nägema.

Sul oli tegemist ka loomade ja neonatsidega.

Meil oli väga tihe graafik ja avastasime jahmatusega, et loomadega on kõige lihtsam koostööd teha. Koerad olid hästi treenitud. Meil oli üks väga kallis koeranukk, kes pidi koeri asendama juhul, kui nood hakkama ei saa. Kasutasime seda vist ainult ühes stseenis. Kuude kaupa ette muret valmistanud stseenid said paari võttega linti. Kõige keerulisem oli logistika: ajagraafikud, ametiühingute reeglid. Tosina tiheda töögraafikuga näitleja saamine ühte kohta samal ajal võib olla üsna keeruline. Seetõttu jäime mõnest inimesest ka ilma. Asja hea külg oli see, et valisin lõpuks Alia Shawkati rolli, mis oli algselt mehele mõeldud. Vahel on hea lihtsalt maha istuda ja lasta asjadel areneda omasoodu.

Temast sai filmis sinu Kim Gordon.

Jah! Ja ma ei kujutaks filmi teisiti ettegi. Lugesin üht Geena Davise artiklit naistest filmis ja võin öelda ainult seda: võtke rolli naine! Mina tegin seda ja see tasus end täiesti ära. Kasvasin üles kuttide keskel, aga see olukord tuleb ümber mõelda. Alia oli tõeline leid. Me ei pidanud muutma ühtki dialoogirida ja ta tegi selle tegelaskuju täielikult enda omaks.

Žanrifilm põhineb äratundmisel. Kuidas mängida klišeedega nii, et asi igavaks ei läheks?

Luban lihtsalt tegelaskujudel teha vigu nii, et nad ei paistaks täielike idiootidena, ega sukeldu pimedusse enne, kui mul on selleks hea põhjus. Tahan, et vaatajad mu filmidest räägivad, nii et keeran isegi tuttavliku elemendi mängutoomisel selle ikka mingisse nihkesse. Siin ongi žanri pika eluea põhjus: iga kord tuleb veidi midagi muuta. See avab loo ja on kogemuse intensiivsuse teenistuses.

Filmi näinuna pean küsima: millise bändi võtaksid kaasa üksikule saarele?

Black Sabbathi. Jah, Ozzyga oleksin täiesti rahul. Üks hea sõber küsis mult kunagi ka seda. Ma lihtsalt pidin selle filmi sisse panema. Naljakas, kuidas maitse suuremaks kasvades areneb. Noorena oli Fugazi või Bad Brainsi kontserdi nägemine … kõik. Nüüd, kui olen veidi vanem ja mul on lapsed, on kõik teisiti. Tunnen tõmmet asjade suunas, mille oleksin veel mõned aastad tagasi ära põlanud. Kuigi, ma lasin lastele veidi Black Sabbathit, see oli päris naljakas. Filmisin seda isegi. Nad olid täiesti hirmul, aga ma ei kahetse seda. Pidin kindla peale tagama selle, et mu lastes on ka veidi metal’it.

1 „Blue Ruin“, Jeremy Saulnier, 2013.

2 „Beverly Hills Cop“, Martin Brest, 1984.

3 „American History X“, Tony Kaye, 1998.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht