Armastatud staari portree sünnipäevaks

Uus portreedokk annab pildi Marju Länikust ilma teiste inimeste arvamust suuremat kuulmata – ilmselt üpris sellise pildi, nagu Länik on tahtnud endast jätta.

ERIK ARU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „Marju. Südame kutse“ (Kriim OÜ, Eesti 2022, 80 min), režissöör Urmas Eero Liiv, operaatorid Madis Reimund ja Ants Martin Vahur.

Urmas E. Liivi värske dokumentaalfilm „Marju. Südame kutse“ valmis peategelase Marju Läniku 65. sünnipäevaks, mis oli sel kolmapäeval, 7. märtsil. „Minu eesmärk oli teha üks positiivne, hea ja hell film,“ on režissöör ise öelnud ja see on tal ka hästi õnnestunud.

Dokumentaalfilmi üks levinud alaliike ongi heldimust tekitav nostalgiline teos rahva seas armastatud inimesest, tema päritolust, elukäigust ja saavutustest, veidi ka raskustest, mis tal teel kuulsusele ületada tuli. See pole üldse lihtne žanr, vaid nõuab täpset maitsemeelt ja head tasakaalutunnetust, sest pidevalt ähvardab oht imalaks kätte minna.

Liiv ei ole püüdnud ses filmis midagi paljastada ega kahtluse alla seada, millegi üle (liialt) ironiseerida – kui, siis leebelt ja sõbralikult. Näeme staari, kelle laulud ka ühe jalaga mehe köndi tatsuma panevad. Mida siin imestada, tema esitatud „Karikakra“ valisid Raadio 2 kuulajad ju viis aastat tagasi, nädal enne Läniku 60. sünnipäeva, Eesti sajandi hitiks. Servast saab piiluda ka Läniku eraellu, mis tundub võrdlemisi üksildane.

Film algab režissööri küsimusega: „Marju, kellega me peaksime veel rääkima selles filmis? Kes sind kõige paremini tunneb?“ Vastus kõlab: „Ma ei oska öelda, kes on see, kes mind veel väga hästi tunneb. Ma arvan, et kõige paremini ma tunnen ennast loomulikult ise.“

Ja filmitegija lepib selle seisukohaga. Nii saamegi pildi Länikust ilma teiste inimeste arvamust suuremat kuulmata, kui välja arvata mõni ülistussõnu puterdav fänn kontserdilavade ümbert – ilmselt üpris sellise pildi, nagu Länik on tahtnud endast jätta. Kuigi mitte päris alati just selle nurga alt, mida ta ise eelistanuks näidata, nagu tema märkustest filmis on aru saada.

Seetõttu on vaataja ilma jäänud žanrile iseloomulikest rääkivatest peadest, kes pajatavad, kui äge ikka on Länik ja miks on just tema oluline, sättides niimoodi ennastki tähesära valgele peesitama – ja olgem ausad, tegelikult ei tunne me neist eriti puudust. Kuigi nad andnuksid ehk lisamõõtme, oleksid paigutanud lauljatari ülejäänud selle perioodi popmuusika taustale, siis tegelikult teab iga Eesti muusikasõber ise, kes on tema jaoks Marju Länik ja miks on ta oluline.

Ülesehituselt on tegu klassikalise muusikust pajatava dokumentaalfilmiga, kus jutustatakse tänapäeva kaadrite taustal laulja lugu kronoloogilises järjekorras põigetega minevikku. Sujuvas ja hea tempoga filmis on loomulikult kasutust leidnud palju arhiivimaterjali ja vanu fotosid. Näha-kuulda saab ka päris haruldusi, nagu kodusalvestist Mobile laulust „Mõtlen sinust“, mida rohkem lindistatud polegi, ning kaadreid Eesti ja Soome muusikute kodupeost 1984. aastal, kui Länik esitab Peeter Sauli klaverisaatel pala „Lõppenud on päevad“. Palju näeme droonivaateid Eesti loodusest ja tihtipeale vilksatavad ekraanil karikakrad.

Kokku saab pildi, kuidas Otepää lähistelt pärit paljulapselise pere pesamunast (perre sündis seitse last, kellest kaks surid väiksena) sirgus kuulus laulja.

Kooliajal laulis Länik mitmetes kodukoha kollektiivides ja pärast keskkooli lõpetamist jäi ta Pühajärve jaanitulel esinedes juhuslikult silma filharmoonia töötajatele Vello Markenile ja Marika Tuusile, kes kutsusid ta osalema konkursile Tallinna. Seal saigi temast Eesti Riikliku Filharmoonia (praegu Eesti Kontsert) estraadiorkestri Vana Toomas solist, mis viis ta esinema juba Nõukogude Liidu suurlinnadesse.

Marju Länik: „Ma ei oska öelda, kes on see, kes mind veel väga hästi tunneb. Ma arvan, et kõige paremini ma tunnen ennast loomulikult ise.“

Kaader filmist

Orkestrist Vanas Toomas pole keskealinegi muusikaaustaja tõenäoliselt suuremat kuulnud, sest see andis vaid kontserte ega salvestanud ühtki lugu. Muusikafilm „Suveviisid Võrtsjärvel“1 ja osalemine ETV laulukonkursil „Kaks takti ette“ tegid aga Läniku juba rahva seas tuntuks, seejärel tuli ansambel Mobile ja siis juba soolokarjäär nii Eestis kui ka terves Nõukogude Liidus. Veidi järsk katkestus tuleb filmi 1990ndate algusajaga. Vahepealsest ligi 30 aastast on juttu vaid minutise arhiivikaadrite montaaži ja kuue ekraanile kuvatud lausega, kuni lugu jõuab peaaegu tänapäeva, 2020. aastasse, mil Länik pälvis president Kaljulaiult Valgetähe teenetemärgi.

Tänapäeval näeb Länikut esinemas väga erinevatel lavadel: sünnipäevapeol, Lääne-Harju valla jaanitulel, ööklubis Seif, Asva viikingite külas, Tallinna merepäevadel, „Grillfestil“ ja ka vene keeles Ahtme linnaosapäeval Kohtla-Järvel. Olgu siis koduses sünnipäevamiljöös, higises ööklubis või külmas Ahtme öös, kus pealtvaatajad on paksu jopega, kokkusurutud rahvamassi või hõredama publiku ees, bändiga või fonogrammi toel (taustavokaalid on sisse lauldud, aga põhivokaali esitab ta alati otse, rõhutab Länik), tema teeb ikka oma parima. Vaatamata sellele, et eelmisel päeval on võib-olla tulnud sõita kontserti andma 200 kilomeetrit ja siis jälle 200 kilomeetrit tagasi.

Kontserdile sõidab ta ise oma Toyota roolis – autos pole kedagi peale tema ja filmijate. „Üldiselt on mul Eestimaa teed juba väga-väga tuttavad. Risti ja rästi ühest otsast teise, vasakult paremale, ülevalt alla. Põhi, lõuna, ida, lääs, kirre, kagu, edel, loe – ühesõnaga, igat moodi. Ma ei vaja GPSi,“ kinnitab Länik.

Tema kodu valges kortermajas on peaaegu täiesti lumivalge ja äärmiselt puhas. „Mulle lihtsalt meeldib puhtus, mul on väga raske olla keskkonnas, mis ei ole korras,“ räägib ta oma autos, mis on loomulikult samuti alati puhas.

Länik paistab omajagu kontrollihimuline inimene, kellel kõik peabki olema laitmatus korras ja nööri mööda jooksma.

Nii ei taha ta kaamera ees näidata esimese klassi tunnistust, sest see on plekiline, mille peale puhkeb vaidlus Liiviga, kes soovib siiski hindeid näha. „Oh, suga on raske,“ toriseb režissöör kaamera tagant. „See on õudne, ma ei anna sellist asja telesse näidata. Kuskil on piir! Pärast ma pean seda ekraanilt ka veel vaatama,“ demonstreerib lauljatar tunnistust.

Kõik mälestusesemed on Länikul väga hoolikalt arhiveeritud: vanad plakatid, kastide kaupa fännikirju, isegi keskkooli lõpus hea õppeedukuse eest saadud Valga rajooni täitevkomitee esimehe pühendusega Leonid Brežnevi teose „Töötajate kommunistlikust kasvatusest“ leiab kohe riiulist.

Vahepeal õpetab Länik ka režissööri, mis nurga alt teda üles võtta tuleks. Kuid see on pigem professionaalne nõuanne, mitte midagi sellesarnast, mida sai näha mulluses dokumentaalis „Päris Rannap“2, kus peategelane filmi lavastamist kaaperdada püüab.

Rahvale palju kõneainet pakkunud rivaliteedist Anne Veskiga libisetakse filmis sujuvalt mööda, paari kerge vihjega. Mainimata jääb seegi, et Läniku abikaasa 1980ndatel, klahvpillimängija Mati Vaarmann, on Anne Veski vend.

Nime Veski näeb ekraanil Eesti ja Nõukogude Liidu rahva lemmikartistide hääletuste edetabelis. Eesti omas Länikust kaugel tagapool, terve liidu omas aga paar kohta ees, kohe Alla Pugatšova järel ja Sofia Rotaru ees, kellele järgnebki Länik. Kuuleb seda nime vaid korra, kui kontserdi eel või järel toimunud fännikohtumise ajal purtsatab üks härrasmees, et Länik on parem kui Veski. Läniku ilme jääb muutumatuks.

Suurt ei saa teada ka meestest Läniku elus, nime ja näoga näeme arhiivipiltidel ja videotel vaid Vaarmanni. Anonüümset mainimist leiab veel keskkooliaegne peika, kes tahtnuks vist Länikuga abielluda, ja kelle nägu on fotodel ähmastatud, ning kaaslane 1980ndate lõpust.

Läbiva joonena jookseb filmist läbi üksindus. „Ma olen ammu aru saanud, et ma olen üksi palju tugevam kui siis, kui mu kõrval on tugi, kes tihtipeale ei ole õige tugi. Igal kümnel juhul toetuda iseendale, sest et iseendale sa võid alati ikka loota,“ ütleb Länik kohe alguses. Ta tunnistab, et kahetseb vaid seda, et emaks ei saanud.

Film näib lõppevat triumfaalse montaažiga „Karikakra“ erinevatest esitustest. Järsku, juba pärast lõputiitreid, ilmub aga ekraanile hoopis video 1988. aastal a cappella esitatud vähetuntud loost „Otsin sinu kaugeid silmi“. Filmi lõpetavad droonikaadrid sügiseses metsas kõndivast üksikust inimesest, taustaks klaveriakord.

1 „Suveviisid Võrtsjärvel“, Elmo Lööve, 1978.

2 „Päris Rannap“, Aleksander Ots, Kaidi Klein, 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht