Alkeemia kodutöö

Šoti filmifestivalil „Alchemy“ sai tänavu käia vaid internetis ja nii tekkis huvitav võrdlusmoment päris kinodega.

PIIBE KOLKA

Filmifestival „Alchemy“ Šotimaal Hawickis 1. – 3. V 2020.

„Koduse filmifestivali juures on parim asi see, et saab kõigi filmidega kaasa tantsida.“ Selline on režissöör Amy Cutleri kirjutatud esimene kommentaar, mida loen veebiülekandena üle kogu maailma peetud filmifestivali „Alkeemia“ kodulehelt, ekraaniakna alt jututoa ruudukesest. Festival pole veel alanud, aga 15 minutit enne ja pärast iga filmiseanssi saab publiku ja korraldajatega avalikult muljetada. Taban tervituste voolus Amy kommentaari ja see teeb mu tuju heaks, sest on ühtaegu väike nöökimine pandeemiaaja festivalide saatuse üle ja olusid jaatav lõbus intriig. Tantsime siis päriselt või?

„Alkeemia“ on Šotimaa väikese, 14 000 elanikuga Hawicki linna filmifestival, kus keskmes eksperimentaalfilm ja kunstnikufilm. Varem on kavas olnud palju 8 mm ja 16 mm analoogfilme, ka installatsioone ja nn laiendatud kino (expanded cinema)1 seansse, organisatsiooni tegevus jääb väljaspool festivali filmi ja kujutava kunsti piirialale. 2017. aastal kureeriti näiteks Veneetsia biennaali Šotimaa paviljoni Rachel Macleani teosega „Spite Your Face“ ehk „Narri nägu“. Olen festivali tegevust jälginud, kuid sel aastal oli pandeemia tõttu mul sellest ka esimest korda võimalik osa võtta. Filme näeb tänavu vaieldamatult üle aegade suurim publiku hulk Hongkongist Buenos Aireseni, Tallinnast Chicagoni.

Mida selline festival peale muretu kaasatantsimise aga veel võimaldab? Ja mida kaotab? Kas osa muutusi jääb festivale iseloomustama ka siis, kui õnnestub ükskord jälle teistega koos pimedas saalis nohiseda?

Kodukino

Esimesel hommikul jõudsin kinno liiga vara. Mitte viisakalt kavalugemise jagu, vaid kaks tundi varem, sest olin unustanud ajavahe. Esimene aps, aga rõõmustan võidetud tundide üle, teen kohvi ja vaatan kinos ringi. „Alkeemia“ ekraanilehel on suur Vimeo aken, selle all tervitav tekst, tehnilised juhtnöörid ja link festivali kavale, nende all omakorda jututoa aken. Enne filmiseanssi ilmuvad ekraanile programmi koostajad, tervitavad publikut, annavad nõu, kuidas lahendada veebiedastuse tehnilisi probleeme, soovitavad lugeda kataloogitekste ja intervjuusid filmitegijatega. „Aga pärast filmi, mitte praegu!“ võtavad nad veebipahede vastu hoiatada. Need on varem salvestatud sõnumid päikselistest kontori- ja koduruumidest. Ehkki kinotunnet on ses vähem kui Zoomi koosolekut, on kõik sõbralik ja kodune, nii et kui mitmendat päeva seansi lõpus tegevjuht Rachael Disbury sama punase särgi ja sama intonatsiooniga kõiki tänab ja vaatajad jututuppa suunab, tunnen midagi sellesarnast, nagu omanikud tolmuimejarobotite või Alexade vastu – tekib mingi küborglik arm.

Toanurgakino kaadriga Yuri Murioka filmist „Läbipaistev, maailm on“ („Transparent, the world is“, 2019).

Piibe Kolka

Arvutiekraanil toimuv on ainult pool sellest kinosaalist. Reportaaži täpsuse huvides olgu antud minu toanurgakino tehnilised detailid: ekraan on 27-tolline, 5K-resolutsiooniga kalibreerimata Imac. See tähendab, et 1920 × 1080 ülekande jaoks on resolutsiooni ülearu ja värvid on macilikult üle keeratud. Ekraan on akna kõrval ja kardinad ei pimenda, kontoritooli asendan tugitooliga, aga istun sellega suhteliselt kaugel – muidu on tunne, nagu teeks tööd. Helitingimused on, ilma keerutamata, kehvad, selle all kannatab kodufestival paljudel. Mul ei ole korralikku helisüsteemi, on täitsa head Audio-Technica kõrvaklapid, aga ei jaksa neid kogu aeg peas hoida. Pealegi tean, et ükski helikujundaja pole seda filmi kõrvaklappide tarvis miksinud, aga pole parata. Lubasin, et panen festivaliks hommikul puhta särgi selga, ja see tõesti töötab: võtan festivalikäiku tõsiselt, ehkki ükski kamraad ei kontrolli, kas olen hommikusele seansile jõudnud või magasin sisse.

Festivalil näidatakse põhiliselt lühifilmide komplekte. Esimeste seanssidega saavad selgeks mõned tõsiasjad. Analoogfilmid on ka digiteerituna ja valesti rõhutatud värvidega väga ilusad ja kütkestavad, näiteks Erica Sheu „Ärakiri (teine versioon)“ („Transcript (the other version“, 2019). Üllatavalt palju on Ameerika Ühendriikide eksperimentaalfilmi. Tihti kohtab selliste puhul samasugust vormi, kus impressionistlik pildikeel on ühendatud selge narratiiviga isikliku loo pealelugemisega, nt Lori Felkeri „Spontaanne“ („Spontaneous“, 2020), Colleen Pesci „Kasside saladused“ („Cat Secrets“, 2020) jt. Ehkki mõnes on head huumorit ja teises vahedat sotsiaalkriitikat, tüütab korduv vorm ära ja visiseb õhust tühjaks, kuni ekraani lööb puhtaks Julia Parksi „Tüdruk, kes unustab kõndimise“ („The Girl Who Forgets How to Walk“, 2020) luuletaja Kate Davise tekstidele. Elemendid on samad, aga täpse rütmiga hääl ja visuaal taastavad täielikult usu luulefilmidesse.

Korporatiivne vastutus kinosaalis ja salalaboris

Avaõhtu viimane film on Argentina režissööri Jonathan Pereli täispikk „Korporatiivne vastutus“ („Corporate Accountability“, 2020). See on range struktuuriga teos: autor loeb Argentina valitsuse üle tuhande leheküljega väljaandest ette detailseid kirjeldusi, kuidas suured tehased diktatuuri ajal oma töölisi üles andsid ja ära kaotasid. Pildis näidatakse lõigeteta üldplaanidega neidsamu tehaseid tänapäeval töötamas, koidiku valguses, müüride taga, juba suitsevate korstnate või veel kustumata väravalampidega. Filmitud on käsikaameraga auto aknast, kusjuures igas kaadris on sees ka tahavaatepeegel või muu autodetail. See on jälgija ainuke positsioon. Enne tehasekaadrit on mustal taustal firma logo. Enamik on Argentinas tuntud suurfirmad, aga teiste seas on ka Ford ja Mercedes-Benz.

Ma saan aru, mida Perel on taotlenud: selle tunni ajaga peaks kuhjuma paine ja teadmine diktatuuriaegsetest tegudest ning vastutuse küsimus siin ja praegu. Aga mul on ainult see väike lame pilt arvutiekraanil ja mõte jõuab pärale vaid intellektuaalselt, miski ei kuhju. Kujutan ette järgmist olukorda: on 1. mai 2020, poolteist kuud tagasi on WHO kuulutanud välja, et tegu on pandeemiaga, enamik inimesi on kodus. Amazoni, Walmarti ja teiste USA kaubandushiidude töötajad streigivad, sest nende töötingimused ja tervishoiu olukord on vastuvõetamatud (on alati olnud, aga uue kroonviiruse põhjustatud taudist on saanud mäda konstruktsiooni läbivalgustaja). Firma sisekriitikuid on hakatud vallandama ja nende mustamiseks on läbi viidud eraldi eelarvereaga kampaaniad. Istun sellel esimesel mail pimedas kinosaalis (hüpoteetiliselt, seesama pandeemia ju ei luba), kui kahe seansi vahel joodud liialt hiline kohv või ülearu varane esimene õlu kehas amorfset ärevust tekitab (tahaks tantsida, aga istun selle asemel hämaras plüüsil), olen surutud tihkelt inimeste vahele, kes kõik tunnevad ära mõne logo ekraanil. Vaade autoaknast on laial ekraanil mitu korda avaram, nii et jõuan märgata detaile, neid jõllitada ja küsida: „Kus ma olen? Kes ma selle kõige suhtes olen?“ Ette loetav tekst on monotoonne, järjest korduvad fraasid „olid valmis pandud nimekirjad … nii ja nii palju lahti lastud … nii palju mõrvatud … nii palju teadmata kadunud …“. Tehas tehase järel … Filmi vorm on ammu selge ning ma ei oota põnevusega, mis saab, vaid kogen uuesti ja uuesti, kuidas on olla selles hetkes. See on vastand võltsrahuldusele, mille saab pärast pisarakiskujat sotsiaalsel teemal – nagu oleksime vaatamisega juba maailma parandanud, šokk ja kohe väike katarsis, et võtsime oma aega panustada. Perel ütleb festivali­intervjuus, et šokk on omamoodi meelelahutus ja tema seda ei taotle,2 vaid laseb ebamugavusel aeglaselt kasvada. On selge, et see film mõjub pimedas päris kinosaalis kardinaalselt teistmoodi kui toanurgakinos. Ma ei leia sidet nende üldplaanidega, Pereli hääl jääb liiga kaugeks, saan väiksele igavusele vastata uitmõtete või pissileminekuga – ebamugavusbarjäär jääb ületamata. Jätan filmi vaatamise katki.

Siiski lisandub kogemusele juhuslikult üks huvitav aspekt. Seesama vaheldust pakkuv pissilkäik toob peldikuriiulist Doris Lessingi CBC raadioloengud.3 Avan viimase, see on „Ühiskondliku muutuse laboratooriumid“, ja loen Lessingi demokraatia kaitsekõnet, kus on näiteks toodud diktatuuride kukutamine, sealhulgas Argentinas. Loengud on aastast 1985, lootusrikas muutus on värske. Lessing julgustab „tavalisi [rahulolematuid] noori“: ehkki demokraatia pole täiuslik, annab see valikuvabaduse ja see on ajaloos uus ja hindamatu võimalus. Oma väikeses ühiskondliku muutuse laboratooriumis mõtlen, mida Lessing arvaks, kui vaataks koos minuga Pereli filmi. Mida arvaks ta korporatiivsest vastutusest demokraatlikus süsteemis 2020. aasta 1. mail ja mida Pereli mõttest, et „diktatuuri ei tule mõista ainult poliitilises võtmes, vaid võtta seda ka kui majanduskava“.4

See juhuslik intertekstuaalsus püstitab laiema küsimuse, kuidas suhestub filmikogemus oma kaastekstidega. Millest me üldse jõuame mõelda ja rääkida, mida lugeda, sõltuvalt sellest, millises kontekstis oleme filmi näinud? Festivalimelus tuleb ette huvitavaid vestlusi, ent enamasti on tegemist pigem pingelanguslike taustalugudega filmide tegemisest. Kui palju on pärast filmiseanssi päriselt süvenevat poliitilist arutlust? Kas on ehk 1. mail filmi vaadata isegi parem kodus, kus Lessingi essee võib looduse sunnil kätte juhtuda? Lisatekstid ei pruugi muidugi ainult kodus saadaval olla, ka kino tualettruumis võiks vabalt kõlaritest vanu raadioloenguid maha mängida. Ilmselgelt erineb kontekst, kuhu filmikogemuse kaasa võtame, alati – ja see on huvitav.

Kui pikk on film?

Keset päeva on sektsioonis „Spotlight“ ehk Rambivalgus ainult üks ebastandardse pikkusega film (28–40 minutit). See sektsioon on kahtlusteta sel festivalil mu suurim avastus ja lemmik. Teisel päeval on prožektorivalgel Morgan Quaintance’i „Lõuna“ („South“, 2020), mis võitis tänavu Kopenhaageni dokumentaalfilmide festivalil CPH:DOX uue vaatenurga kategoorias (new vision) auhinna. Selle tiheda montaažiga eksperimentaalse dokfilmi teemaks on mitmed „lõunad“ ja nende poliitiline ärkamine: Lõuna-Aafrika Vabariik ja apartheidivastane liikumine Lõuna-Londonis, Chicago lõunaosas tärganud mustade ja valgete koondumine majandusliku rõhumise vastu. Sellega paralleelselt on esitatud filmitegija samade piirkondadega seotud elulugu ja avatud peenelt pinge tavalise inimese haavatavuse ja aktivistide suurte eesmärkide vahel.

Selle seansi järel tundub ainuõige anda aega ja ruumi vaid ühele filmile, ilma et miski eelnev või järgnev kogemust lahjendaks. Nii-öelda keskmise pikkusega filmidel on oma sisemine pikkus ja jaotamine lühikesteks ja täispikkadeks seanssideks on suvaline ja kitsendav. Karantiinikino on aidanud sellest hädast üle saada: kodus ei teki küsimust, kas ma selleks ainult tulingi või kas see oli ikka piletiraha väärt. Pärast seanssi kiidetakse programmilist valikut ka jutunurgas. Seda vormi, linastada keskpikkuses filme eraldi, võiks tavafestivalidel jätkata. Publik ilmselgelt märkas võlu ja harjuks kiirelt.

Mis juhtub kunstnikufilmis?

Festivali viimasel päeval on mul juba teada, et „keskpäevast keskmist“ tahan kindlasti näha. Teen päevaplaani: esimese pausi ajal söön, teine paus on jooksutiiruks. Jõuab kohale, et kodus festivalitamine on tervislikum: teen ise süüa, õlut joon vähem ja tunnise pausi ajal Hawickis jooksma ei jõuaks. Teen täpse ringi, tagasiteel kohtan juhuslikult sõbrannat koeraga ja politseiautot. Politsei õnneks möödub – oleme 2 + koer – ja sõbranna räägib, et tunneb puudust higistest pidudest, kellegi kaenlas olemise igatsetud inimlikkusest. Noogutan, naeran ja avastan, et olen seansile juba hiljaks jäänud, aga kodukinno saab higisena ja kellegi meelerahu häirimata sisse. Panen ajama. Poolel teel kaalun, kas panna klappides filmiheli juba mängima. Loobun, sest see võtaks liiga palju aega. Kiman koduni, maandun hingeldades tugitooli … ja tegelikult kuhugi hoopis mujale …

Esimene kaader, mida näen, on keskmist kasvu valge krants vahtimas auto aknast, keset tundub et ummikut. Esiplaan on fookusest väljas, helid konteksti selgust ei loo, sest neid peaaegu ei ole: paar haugatust ja pisut riiete sahinat. Järgmine kaader on suur plaan mehe näost. Too vaatab autoaknast sisse, käsi sirutatud, aga keda või mida ta katsub, seda ma ei näe. Peaaegu vaakumlik vaikus. Filmi lõpuni on 15 minutit, mille jooksul kuulen ja näen täpselt samamoodi omaette fookusse võetud helisid ja visuaale, mis suunavad valikuliselt tähelepanu. Veekogu ääres on õhtune lõke, taamal linn. Lõkke ääres on justkui intiimne stseen, mida aimub pimedusse suubuvatest detailidest. Lõige üldplaani, lõke on ainuke valgusallikas, mis korraks istujad kaotab (polegi kindel, kas nad on veel seal, kaadri serva poole triivib tuledes praam) ja siis jälle tuulest üles puhutuna kellegi sääre välja valgustab. Ei midagi rohkemat. Mehe ja naise hääl vahendavad vene keeles samavõrra valgustavaid ja varjavaid detaile: paistab, et keegi on võib-olla mõrvatud, aga võib-olla mitte.

See on värskelt Moskvas filmikooli lõpetanud Daria Elkonina töö „Sügis“ („Осень“, 2020). Hingeldan, higistan ja olen võlutud. Ma ei tea loost midagi, aga ma tahan näha iga järgmist kaadrit ja kuulda iga heli, mida mulle piiritletult pakutakse. Elkonina on värskelt tegutsema hakanud režissöör. Tema filmi on näidatud vaid mõnel festivalil ja ma polnud selleni seni jõudnud. Nüüd oli mul selleks võimalus ja see on üleilmse veebinišifestivali vaieldamatu võlu. Intervjuus5 ütleb ta, et talle on küsimuse „mis saab?“ õhus hoidmine kõige tähtsam, eriti eksperimentaalse või narratiivita filmi puhul. Nii võib küsida ka valguse muutumise või heli kadumise kohta ja sellega pinget kruvida. Pereli filmi „kuidas on?“-pinge on leidnud minu silmis võrdväärse partneri.

Teisel õhtul on pärast filme kavas tunnike DJ plaadimängu. Kuulan mõned lood, tantsima ei hakka, ruumi on ikkagi jututoa kommentaaride vahele kuidagi kentsakas kujutleda. Vestlus ei jõua tegelikult kaugemale tervitustest, tänamisest ja headest soovidest. Fikseerime kohalolu, aga ei enamat: ei vaidlust maitseerisuste pärast, põhjendamatuid vihapurskeid, flirti ega mõnd kogemata kuuldud lausejupist pähe karanud uut mõtet. Muidugi olen terve nädalavahetuse mõelnud kinosaali sensuaalsusest. Ma ei pea silmas pimedat ruumi, tagarea romantikat või ekraanile projitseeritud ihasid, vaid seda kõrgendatud energiat, mis tekib, kui tead, et su mõtted ja reaktsioonid on teistega kõrvuti, et oled teistele kehadele, meeltele ja ideedele ohtlikult lähedal.

Kunstnikufilmi näitamine ei ole Eestis, New Yorgis ega Hawickis massiüritus. Taban end ketserlikult mõttelt, et kui ühel hetkel laseb ohtliku viirushaiguse taandumine kinodel väikesearvulise vaatajaskonnaga seansse korraldada ja külastatavusel on tahes-tahtmata lagi ees, siis äkki näeb nendes saalides ka julgemat ja katsetavamat filmikunsti. Niisugust, mille pikkus ja dramaatiline kaar ei pea vastama õpikus kirjeldatule ja millel saab lasta end painata, paitada, naerutada või lihtsalt kuhugi ära viia.

1 17. IV 2020 Sirbis juhib Len Murusalu kunstnikufilmi arutluses tähelepanu, et sellele mõistele pole eesti keeles veel head vastet leitud. https://sirp.ee/s1-artiklid/film/kunstnikufilmist-ja-filmikunstist/

2 Intervjuu Jonathan Pereliga. https://alchemyfilmandarts.org.uk/festival-2020-corporate-accountability/

3 Doris Lessing, Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. – Loomingu Raamatukogu 2018, nr 22.

4 Intervjuu Jonathan Pereliga.

5 Intervjuu Daria Elkoninaga. https://alchemyfilmandarts.org.uk/festival-2020-autumn/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht