1944. Sõda, mis ei lõpe iial

CARMEN GRAY

Mängufilm „1944“ (Eesti-Soome 2015, 100 min), režissöör Elmo Nüganen, stsenarist Leo Kunnas, operaatorid Rein Kotov ja Mart Taniel. Osades Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Maiken Schmidt, Gert Raudsep, Hendrik Toompere jr jr, Mait Malmsten, Rain Simmul jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Cinamon, Ekraan, Artis.

Mitmes mõttes on režissöör Elmo Nüganeni draamal „1944“ pakkuda vähe sellist, mida pole juba käsitletud tohutus hulgas filmides Teisest maailmasõjast. Rünnaku all riigi kaaskodanike vahel valitseb vennalik kamraadlus, tuuakse end uljalt ohvriks kaitsmaks nuku külge klammerduvat last, roomatakse pingeliselt mööda miinitraatidest ja naisteni kodudes jõuavad kaotusesõnumit kandvad kirjaread. Me oleme neid stseene enne näinud ja sellisena on neis vähe üllatavat, isegi kui soliidne produktsioonitase tähendab, et võime rahulikult alistuda professionaalsele viisile, kuidas vajutatakse meie emotsiooninuppe. „1944“ on aga märkimisväärne vähemalt selle poolest, et irdub lihtsast suurest narratiivist, kus omad ja vaenlased on selgelt vormi järgi eristatavad. Film püüab selle asemel tabada nägemust eesti identiteedist kui millestki, mis on killustatud ja rebitud pealesurutud liitlasvannetest suuremate geopoliitiliste jõududega. Millestki, mida iseloomustab sõjaolukorras tavapärase idealismiga täiesti pahuksisse minev ja ellujäämisinstinktil põhinev pragmatism.

Kuigi „1944“ pakub vältimatult vähem spektaaklit kui rahasüstidest pakatavad Hollywoodi suurstuudio­eeposed, sobib tagasihoidlikum skaala filmile tegelikult hästi, sest üritatakse ju rääkida sõjakogemuse lugu väikerahva rakursist – suurte, jõumeetodeid kasutavate naabrite territoriaalsete ambitsioonidega vastu tahtmist kaasa minnes ei peeta sõda ju üldse oma tingimustel. Filmi eelarve (1,83 miljonit) on siiski suurem kui Eestis toodetud filmidel enamasti, näiteks peaaegu kolm korda suurem, kui psühholoogilisema ja piiratud filmiruumiga Oscarile kandideerinud sõjadraamal „Mandariinid“ (Zaza Urušadze, 2013). See sai võimalikuks tänu Eesti kaitseministeeriumi suurele rahastusabile. Nende kaudu jõudis filmi ka suur hulk sõjatehnikat suurte massiliste lahingustseenide taaslavastamiseks. Siinkohal ei saa eitada propagandistlikke eesmärke rahvusliku sentimendi tugevdamiseks. Armee ressursid on taganud parajal määral adrenaliinirikka, ülevalt patriootilise meelelahutusliku teose, mis tuletab meile meelde, et kuigi sõda on alati nõrgema loomuga kodanike reetmispüüu taimelava, tasub alati võidelda, kui kaalul on iseseisvus ja sinu perekonna saatus.

Film heidab meid juba alguses idarinde sündmuste keerisesse, kui tehakse vali sissejuhatus pommivilina, üleva muusika ja lahingukära foonil lahti laotuvas lahingustseenis. Nõukogude tankid ja jalavägi on Sinimägedes murdnud läbi Waffen-SSi Eesti pataljonini, püüdes Eestit taas okupeerida, kuna siis oleks strateegiliselt märksa lihtsam vallutada Soome. Pole ilmselt juhus, et Soome on rahastanud filmist märkimisväärse osa. Õhuvõtted näitavad labürintlikku kaevikute rägastikku, mis on filmi tarbeks loodud muljetavaldava tõepärasusega, aga suurema osa ajast oleme otse sündmuste keskel, SS-laste kõrval, saades ka omal nahal tunda seda pinget, kuidas on olla märklauaks lähisõjas. Tegelase rakursist filmitud POV-võtted libisevad üle läheneva ohu nagu arvutimängus. Filmis on võetud ette selle konflikti mitme sündmuse fikseerimine ja taaslavastamine, alates Saksa vägede taganemisoperatsioonist „Aster“ ja lõpetades Vene vägede õhurünnakutega Narvale. Strateegiale pööratud tähelepanu annab aimu stsenarist Leo Kunnase ohvitseritaustast.

Keskendumine lahingutele on ilmselt põhjustatud filmitegijate soovist teavitada vaatajat sellest, millises ohus viibisid pidevalt Eesti sõdurid. Olulistel ristteedel vahetatakse solidaarseid pilke, ühe rahva mehi ühendab stoiline side vaenlasega silmitsi seistes. Neis stseenides pole tihti päris selge, kas liigutakse edasi või taganetakse, samuti ei ole liitlane selgelt eristatav vaenlasest. Seetõttu tekib ka veenev mulje sõjast, kus kümned tuhanded eestlased olid värvatud ühe või teise poole vägedesse ning sunnitud sõdima teineteise vastu kas siis Waffen SSi või punaarmee ridades. Just kaheks löödud ja iseenda vastu võitlema pandud rahva valu, meeste muutmine suuremate agressiivsete jõudude tööriistaks on see, mis annab filmi käivitamiseks vajaliku emotsionaalse kaalukuse. Dialoogi ülesandeks on rõhutada seda tunnet. „Mida sa teed, kui kohtad eestlast punaarmee vormis?“ küsib üks SSi värvatu oma kaaslaselt. Filmi tõelise traagikana on välja mängitud just see möödapääsmatu konflikt, kus eestlased peavad tulistama teisi eestlasi.

Pingelised liitlassuhted sõjaajal ja neist tulenev hinge näriv mälestus süütundest annavad tooni kogu filmi jooksul. Ühtlasi rõhutatakse, et poolevalimise taga polnud ideoloogilised põhjused, vaid hirm vastuhaku tagajärgede ees ja lootus hoida eemale tulevane okupatsioon kas Saksa või Vene ikke all. „1944“ on jaotatud kahte ossa ning jälgitakse kahe eesti sõduri Karl Tammiku (Kaspar Velberg) ja Jüri Jõe (Kristjan Üksküla) sõjakogemust. Mõlema hea välimus seab nad meie silmis romantilisteks kangelasteks. Hoolimata eri poolel sõdimisest, ühendab neid sarnane hingeline terviklikkus ja väärikus, isegi kui pahelised ajad tähendavad seda, et nende saatusekaart ühendab tragöödia. Ausalt üles tunnistades, kuidas ta punaarmeesse sattus, ütleb Jõgi, et vahest oldi lihtsalt arad või oodati liiga kaua käsku ülevalt poolt. Sõda kirjeldatakse „kehavälise“ kogemusena, mis ei sõltu sellest, millised juhtuvad olema ühe või teise sõduri põhjused valida endale ebamugav liitlane. Suurema geopoliitilise võitluse kontekstis eestlaste ühtsus ja eneseteadvus lihtsalt koloniseeritakse ja lammutatakse laiali.

Loomulikult on filmis oma koht ka teatud natsionalismil, erinevalt universaalsemast humanistlikust patsifismist. Ründavate jõudude saksa või vene soost liikme tapmisel pole kaugeltki nii traagilist kaalu kui Eesti surm. Võõrsõdureid ei suudeta ka näha sellistena nagu eestlasi ehk etturitena agressiivsete juhtide dikteeritud mänguseisus. Pealetungivad sõdurid samastuvad üsna üheselt risustava ideoloogiaga, eestlased seevastu (kes on tihti „lihtsalt lapsed“) on süütud, kes ei taha muud kui seda, et neid jäetaks rahule elama oma puhast ja lihtsat elu. Üks filmi huvitavamaid tahke ongi pinge kahe motivaatori, rõhumise ja sisemise veendumuse mõjul tegutsemise vahel. Olukord, mis pole võõras neile, kellel on okupatsiooni all elamise kogemus. „Nad polnud külapoisid, vaid täitsa tavalised fašistid,“ ütleb üks sõdur, kes seisab vastu Eesti SS-laste matmisele kokku langenud punaarmeelastega. Millisest hetkest saab ühest teine?

Eestlaste küüditamine Siberisse nõukogude võimude poolt ei ole „1944“ keskmes, nagu see oli seda filmis „Risttuules“ (Martti Helde, 2014), samamoodi patriootlikus, ent julgemas katses näidata rahvusliku vaimu paigastnihutamist ajalootrauma kaudu, kuid selle sündmuse vari ripub tegelaste kohal. Mälestuspilt Karli autole laaditavast ja äraviidavast perekonnast viitab lõhkirebitud kogukonnale, mille vastupanuvõime on nõrgestatud ja jäänud on vaid asjatu lootus, et rindel sõdimine aitab miskit moodi perekonnal taas kokku saada. Kui eestlasest küüditatu Erna Tamme kogemused andsid Helde filmis meile sissevaate naiselikumasse sõjakogemusse, täis ohverdust ja meelekindlust, on „1944“ väga macho’s maailmas ruumi vaid ühele naisele (Maiken Schmidt), kes ootab oma onu mahajäetud korteri elutoas staatilises seisundis sündmuste jätkumist. Filmi ainsa naistegelase ainuke side maailmaga väljaspool korterit on viide lastekodutööle, mis vastab muidugi sõjaaja naisideaalile. Järjestikused saadikud toovad kirju lähedastelt meestelt koos uudisega, et need kirjasõnad jäävad viimaseks. Esimene sõnumitooja osutub ka sobivaks kosilaseks, nii et naisele saab osaks õnn minna ühele puiestee-jalutuskäigule koos oma kallimaga. See toidab temaatilist liini süütuse kadumisest, kuna sõjakoleduste pärand määrab ellujääjad ebamugavasse vaherahusse nendega, kes on omadele liiga teinud. Maailmast saab absurdne ja mõtteta koht, kadunud on igasugune loogiline järgnevus. Kangelaste ja kangelannade stoiline rahvas elab aga üle kõik kannatused.

Mineviku unustamine ja mahavaikimine võib filmis olla domineeriv ellujäämistaktika, aga sõja mitmetahulise tegelikkuse kontekstis on selles ka jätkusuutlikkust ja julgust, mis toovad ühel hetkel Eestile iseseisvuse. „Üks julge eestlane ronib ühel päeval sinimustvalgega Pika Hermanni torni nagu 1918. aastal,“ kõlab ühe sõduri kujutluspilt. Enam patriootlikumaks minna pole võimalik. Raske on neid hetki interpreteerida millegi muu kui puhta rahvuspropagandana, mis peab tugevdama Eesti alusmüüte.

Väikese, aga vastupidava maa puhul, mis on alles hiljuti saanud tagasi oma iseseisvuse ja olnud sajandeid pidevalt lahingutandriks, pole sellises rahvustundes midagi üllatavat. „1944“ on mõeldud peamiselt kohalikule publikule, kellele võib filmis räägitav lugu olla juba küll väga tuttav, aga pakub kindlasti elamuse rahvale, kelle närvilised tunded on taas ellu äratanud Venemaa agressiivne taktika oma endiste osariikide suhtes. Film ei jäta väljaspool Balti regiooni ilmselt sügavamat jälge, sest mujal on suurema rahakotiga võimalik teha suurem vaatemäng. „1944“ matkib vanamoeliste, patriootlike sõjaeeposte filmikeelt, näidates ilma ühegi skepsisevarjundita heroilisust ajal, mil oleme juba harjunud peenemate ja varjatumate propagandavormidega. „1944“ ei varja oma reaktsionistlikke mõjusid.

Kohalik turg on loomulikult oluline, aga kas ei peaks Eesti filmirahastus pigem püüdma selle poole, et Eesti filmi iseloomustaks loominguline uuendusmeelsus, mis aitaks integreeruda nendega, kes kujundavad tänase (ja homse) Euroopa filmikeelt?

Tõlkinud Tristan Priimägi