Y-generatsiooni pained

Madis Järvekülg

Üpsilonid ei heieta unistusi maailma vallutamisest. Y-generatsioon: globaalne generatsioon, millenniumilapsed, beebibuumi lapsed, võrgugeneratsioon – kuidas me neid ka ei nimetaks. On see kaotajate põlvkond, kelle nina ees võitjad parimas eas turuühiskonda sisenedes tööturu soojadest kohtadest paljaks riisusid või traditsioonilised väärtused minetanud välismaale pagejate põlvkond? Äkki hoopis nartsissistlik hedonistide põlvkond? Empaatia­võimetu, spliini käes vaevlevate elupõletajate põlvkond või aktiivne, võimukandjatele vääriliste vestluspartnerite kodanikuühiskonna põlvkond? Igal juhul on see üksikisiku tasandil individualiseerunud, fragmenteerunud põlvkond, mistõttu ongi võimatu seda üldistavalt piiritleda. Modernistlikke piire nii lihtsalt juba surnuist üles ei ärata.

On selge, et iseseisvat elu alustavate noorte väärtushinnangud on nende eellaste omadega võrreldes muutunud. Väidan, et uue põlvkonna puhul ei ole liikumapanevaks jõuks mitte majanduslik edukus, vaid eneseteostusvajadus. Püüan kiigata ka noore inimese pähe nägemaks, kuidas eduühiskonna karjäärikultus võib indiviidi tasandil tagasi peegelduda sisemise elutüdimusena, mis jätab noorest ühiskonnale mulje kui distantseerunud skeptilisest käegalööjast. Kas võib siis oodata revolutsiooni ja kui, siis kelle vastu, oleks see tänapäeva Eestis suunatud.
Nimetan Y-generatsiooni noori tekstis aeg-ajalt hellitavalt üpsilonideks, teades, et ma ei ole selles esimene.

Üpsilonide väärtusnihe
Ronald Inglehart kirjutab oma artiklis „Globaalseid väärtusi kaardistades” („Mapping global values”, 2006),1 et 1970. aastast peale kogutud laiaulatuslikud andmed näitavad, et tänapäeva ühiskonnas kestab nihe materiaalsetelt väärtustelt postmateriaalsete väärtuste suunas. Isiklik heaolu, elukvaliteet ja eneseväljendus on inimestele majanduslikest eesmärkidest aina olulisemad. Riigi kui terviku seisukohalt on Eesti teatava majandusliku kindluse saavutanud, aga üksikisiku tasandil on sama saavutamiseks paljudel veel pikk tee minna. Postsovetlikes riikides täheldab Inglehart siiani märksa suuremat „ellujäämise”, toimetuleku väärtustamise aspekti kui nendes riikides, mis pole kommunistlikku režiimi omal nahal tundnud. Ingleharti uuringust on natuke aega möödas, kommunistlik režiim on Eesti noorte jaoks miski üha kaugem, udusem ja laialivalguvam. Mulle tundub, et seepärast on ka meie noorte hulgas toimunud oluline nihe eneseväljenduslike, loominguliste väärtuste suunas.
Mart Niineste, kes piiritleb üpsilonid sünniaastatega 1980–2000, kirjutab Päevalehes,2 et viimase tosina aasta jooksul ellu astunud elavad hoopis teise väärtushinnangute paketi järgi kui need, kes on praegu peremehed. Eelkõige kumab mitmel puhul põhjusena Niineste tekstist läbi tõik, et praegused varased täiskasvanuealised ei ole oma mõistusliku elu jooksul pidanud elama võõrvõimu valitsemise all. Oma põlvkonnale kohaselt toon siinkohal Facebookist säutsusarnasel (twitter-like) moel välja mainitud artikli lingi alla postitatud kommentaari. Martin Kikase sõnavõtt oli lihtsalt nii tabav, et kakkus mul sõnad suust: „Nimelt. Uut põlvkonda ei huvita mitte raha, vaid eneseteostus. Mitte võim ja käsuliinid, vaid võrgustikud. See ongi põhiline, millest skeleteerunud püramiidi tipp aru ei taha saada. Molekulid, Uhvod ja Raudmehed mõjuvad antud kontekstis nagu ajaloomuuseumi eksponaadid. Sitt on see, et nad ju koolitavad üliõpilaskorporatsioonides ja erakondade noortekogudes samasuguseid sotsiaalseid eunuhhe järjest peale, et võim neile edasi pärandada”.
Manuel Castells räägib oma artiklis „Materjalid võrgustikuühiskonna uurimusliku teooria tarbeks” („Materials for an exploratory theory of network society”, 2000)3 samuti sotsiaalsete ja informatsiooniliste võrgustike esilekerkimisest. Isegi tegeliku võimu koondumisest hierarhiliste süsteemide käest võrgustikele, kinnistades uut moodi hierarhiat: informatsioonivõrgustike voo võim tõuseb kõrgemale kui senise võimu oma. Kikase tsitaati saab vaadelda kui küünilise, võimukandjate suhtes kibestunud mugavalt kommenteerija, mitte aktiivse tegutseja positsioonilt tehtud sapist avaldust, mis pigem loob konflikti kui otsib kompromissi. Mõistlikum oleks aga sellest lahendusideid otsida. Kui Kikas kirjutab, et noored ei ole võimust huvitatud, siis igal juhul on nad huvitatud, et praegune võim koonduks kuhugi neile meelepärasemasse kohta. Sest võim ei saa kaduda. Castells näeb võrgustike võimuhaaramist pigem kaudses tähenduses, aga mulle tundub, et üpsilonid ootavad ka tegeliku võimu ülekandumist võrgustikele. Ja mitte kuskil kaugel ebamääraselt fluidumina levivatele tehnoloogilistele informatsioonivõrgustikele, vaid reaalselt eksisteerivatele sotsiaalsetele võrgustikele, kogukondadele. Selline ühtse kommuuni temaatika on tänapäeva noorte seas aina levinum. Vaadakem kas või Jaan Tootseni filmi Uue Maailma seltsist Tallinnas, kus oma koduses linnaosas bürokraatia kiuste vabameelselt ühiste huvide nimel toimetatakse. Sellist mõttelendu ei saa kindlasti omistada kõikidele 1980–2000 aastatel sündinud noortele. Võimalik, et see on eelkõige iseloomulik kitsamale, ühesuguste sotsiaalsete harjumustega kultuuriringkonnale, kellest selles essees kirjutan.

Kas üpsilonide õnn või õnnetus?
President Toomas Hendrik Ilves on öelnud4, et võitjate põlvkond ei ole mitte üheksakümnendatel turuühiskonda sisenedes parimas eas olnud, vaid hoopis need, kes on läbinud enamiku oma haridustsüklist vaba Eesti tingimustes, needsamad üpsilonid. Sel juhul, palun näidake mulle suuremal hulgal noori, kes illustreeriksid ühiskonna autoriteetide juttu „kõigi teede avatusest, õnnelikust vabadusest teha demokraatlikus riigis kõike, mida hing ihkab”. Paradoksaalsel kombel, nii brutaalselt kui see ka ei kõla, võib vabas riigis üleskasvamist vaadelda noorte tragöödiana. Seejuures on vaba ühiskond, vähemalt Eestis, kindlasti üks üpsilonide väärtusnihke olulisemaid eeldusi. Kas tänapäeva noored kuuluvad gruppi, mida Castells nimetab väheväärtustatud, nii-öelda ebaoluliseks ja ebavajalikuks tööjõuks? Olgugi et üpsilonid peaksid tööturu haaranud tehnoloogiliste uuendustega kõige paremini kursis olema, paistab nii Eesti kui ka Euroopa mastaabis eredalt silma Y-generatsiooni tööpuuduse käes vaevlev püramiidi alumine, kogukam osa.
Osaliselt on nende probleemide põhjuseks Daniel Belli 1976. aastal kirjeldatud ratsionaliseeritud kapitalismi5 ja viimase vangist vabanenud kunstilise eneseväljendustahte vastasseisu reinkarnatsioon praeguses Eestis. Meie riigijuhid, kõrged X-generatsiooni ametnikud, propageerivad järjekindlalt ettevõtluse arendamist üksikisiku tasandil. Maakondade juurde on loodud ettevõtluse arendamise sihtasutused, mis tegutsevad selle nimel, et juba lasteaiaeas mudilased mõtleksid ettevõtlikult, isegi äriliselt. Sealt kõik ülejäänu heaoluks vajalik peaks justkui tulema iseenesest. Max Weberi kapitalistliku vaimu idee elab vanemas põlvkonnas tänini6. Inimese õnne eelduseks peab olema ettevõtlikkus ja selle lakmuspaberiks majanduslik edukus, eks! Paraku ei ole igas valdkonnas ettevõtlikkusega nii palju pihta hakata kui mõnes teises ja ainult sisemise põlemise najal õhinapõhiselt sihini jõuda näib võimatu. Ja noored taipavadki, et liiga ebarealistlik on see jututasandil laialt levinud ideaal, milleni on võimalus juhuse ja ülima andekuse kokkulangemise tingimustes jõuda üksikutel. Sihiks võib siinkohal pidada eneseteostuslikku rahulolu ja selle baasilt iseenda, paremal juhul ka oma tulevase perekonna äraelatamist.
Keskne vastuolu peitubki riigi ootustes ennast loominguliseks pidavate (kohati põhjendatult, kohati mitte) noorte tegemiste suhtes ja vastupidi. Nagu Rein Raud hiljuti Postimehes„Kunstiinimesed suhtuvad põhjendatud umbusuga juttudesse loomemajandusest, nähes selles arvatavat katset taandada nende tegevus Chupa-Chupside disainile, äriinimesed tahavad pigem minna kindla peale ja hoolitseda vahetuma tuleviku eest, sest liiga loominguliste ettevõtmiste kasutegur on ennustamatu.”7 Salvador Dalí kujundatud Chupa-Chupsi logo viitab Rein Raua artiklis kergemat ja majanduslikumalt kasulikumat, sirgjooneliselt rahateenimise eesmärgist kantud ärimeestele meelepärast teed, millele vastandub Dalí kunsti hinnatuim osa. See, millega me Dalíd eelkõige seostame, see, millega Dalí omas valdkonnas Kataloonia maailmakaardile tõi.
Tekib küsimus, kas riik ei peaks Y-põlvkonna järjest enam eneseteostuslike ja loominguliste taotlustega üpsilonide osas ka oma väärtushinnangud ümber vaatama. Ja kohe kerkib vastuokslik küsimus: kui suur osa end loomevaldkonnas võimekaks pidavatest noortest seda tegelikult objektiivsete kriteeriumide järgi on (kes seab need kriteeriumid?) ja kui paljud neist on lihtsalt laisad hedonismile orienteeritud šarlatanid? Lõppude lõpuks ei ole ideaalset lahendust. Kompromisse peab tegema nii üksikisiku kui ka kollektiivi tasandil. Või siis ei pea ning kõik saab põhjendatud üpsilonide saamatuse ja kohanemisvõimetusega. Pigem mitte.

Üpsilonide reaktsioon
Majandusliku edu propaganda ja kultuurilise nihke leppimatus loob tingimused, kus üpsilonide reaktsioonid võib laias laastus jagada kaheks: juba eespool mainitud kogukondlik koostöö ühiseesmärkide nimel või siis käegalöömine, tüdimus, ühiskonnast irdumine, onegin­likult elutüdimusse kapseldumine.
Esimesse gruppi kuuluvad ilmselt mingil tasandil juba läbi löönud ja autoriteeti kogunud noored, üpsilonid, kes ei heieta unistusi maailma vallutamisest, vaid keskenduvad tervemõistuslikult regionaalsetele probleemidele kohaliku võimuga pidevalt diskussiooni astudes, oma põhimõtete eest seistes. Need aktiivsed ühiste huvidega grupid on võimelised sotsiaalvõrgustikes kiiresti mobiliseeruma. Nende ühised huvid on rohkem või vähem seotud ikkagi loominguliste, eneseteostuslike eesmärkidega. Säärase aktiveerumise kohta saab möödunud aasta põhjal Tartu piires tuua mitmeid näiteid: protest Oa tänava kinnisvaraarenduse vastu – kodanike ühine mure linnaruumi pärast. Või siis niinimetatud kultuurikvartali projekti võit Tartu kaasava eelarve hääletusel. Tulemus ei tulnud iseenesest. Viimasel hääletuspäeval oli nimetatud projekt veel kindlalt teisel kohal, kuid paarkümmend asjaosalist aktiviseerusid niivõrd mobiilselt, et vähem kui poole päevaga koguti veel üle saja poolthääle. Võimsa lõpuspurdi nimel pöörduti Raekoja platsil lisahäälte saamiseks juhuslikult mööduvate inimeste poole, käidi kohvikutes linlasi tüütamas, tehti internetis ringlevaid promoklippe. See seltskond näitas, et ühise pingutusega on reaalselt võimalik midagi saavutada. Ja hea on, et nii läks, sest pikka aega hääletust juhtinud laste mänguväljakute ühishanke projektiga peaks omavalitsus nii või naa tegelema ning seda saab vähemal määral seostada kodanikuühiskonnaga, mingi selgelt piiritletud kogukonnaga.
Teise grupi üpsilonid jälgivad selliseid protsesse küünilise pilguga, endassetõmbunult, elujanu minetanud ilmega kõrvalt. Primaarne eluks vajalik olme tagatud, pühenduvad nad laisalt eneseteostusele, omistamata sellele potentsiaalset majanduslikku väärtust. Nad on tavaliselt piisavalt haritud, et olla võimelised esmavajaduste rahuldamiseks raha nimel suvalist administratiivset tööd tegema. Nad mõistavad, mis ühiskonnas toimub, aga ei viitsi aktiivselt sekkuda ja naudivad mugavalt eemalolevat küünilist positsiooni. Nad joovastuvad maistest naudingutest ja ihadest. Mõned neist on noored elupõletajad.
Loomulikult on need kaks erinevat reaktsiooni ühe ja sama telje äärmused ja kõige tõenäolisemalt võib omadusi, millega ühte defineeritakse, leida ka teise tüübi juures. Olen aga suhteliselt kindel, et poliitiline karjäär, majanduslik edu või maailma vallutamise piiritud eesmärgid ei ole kummagi tüübi puhul esmane. Ka aktiivsed üpsilonid on väsinud mõtlemast globaalses mastaabis, mida ahnelt ellu astuva noore puhul sageli oodatakse. Nad on vähemalt esialgu huvitatud isiklikust ja siis kohalikust tasandist. Omamoodi huvitav, et ratsionaalsele kapitalismile vastandudes on nad oma uutes eesmärkides kahe jalaga maa peal, üdini mõistuspärased. Ja seda võib vaadelda kui rahumeelset meeleavaldust lõputu kasvamise ja arengu lobitöö vastu. On ju see loosung olnud aastaid Eesti riigi juhtiv väärtushierarhia kinnistamise mehhanism. Laiaulatuslik pinnapealne, vaimsetest väärtustest tühi tsaariaja seltsielu oli see, mis tegi Jevgeni Oneginist empaatiavõimetu, spliini käes vaevleva enesekeskse küüniku. Võib-olla on elu­tüdimuse kriitiline piir mõne aasta võrra langenud ja tänapäeva Eesti noorte näitel näeme romantismist kantud elukurnatuse taassündi ja edukultust, kui selle vabastanud päästikut.
„Vabatahtlik reform on ikka parem kui lõputu lahendusena näivast kummivenitamisest sündiv „ootamatu” revolutsioon, või mis?” lõpetab Mart Niineste oma põlvkondade konflikti käsitleva mõtiskluse. Aga mille vastu on üpsilonidel reaalselt protesteerida? Mille alusel peaks tänapäeva noor revolutsioonile tormama? Ei ole seda „suurt isakest”, võõrast võimukandjat, kes repressiivsete vahenditega põhivabadusi piiraks, ühtset ja üheselt mõistetavat märklauda, vaenlast, kelle vastu olid suunatud näiteks iseseisvuse taastamise eelse aja rahvuslikud liikumised. Praegune olukord ei ole selline, et hakata rahulolematuse põhjusi analüüsimata neid sõjakal kombel likvideerima. Ilmselt vaataks enamik seda niikuinii kui üpsilonide ülestõusu iseenda vastu. See tähendaks konflikti rahva ja Eesti riigiga. Aastaid domineerinud väärtussüsteemi vastu ei saa hetke ajel ebamääraselt suunatud agressiivsusega. Olen Niinestega täiesti nõus, et kuna ühiskonna võtmepositsioonid on vanema põlvkonna käes, peaks rahumeelse kompromissi nimel püüdma suhelda ka X-generatsioon. Just nemad on ellu kutsunud sellised tingimused, kus üpsilonid kannustuvad noorest peast demokraatiaga tutvudes sellega õpitu põhjal õhinal ka praktilises elus arvestama ning leiavad end hiljem ootuste pohmellis peaga vastu seina jooksmas, avastades, et kujutelm oli liig idealistlik.

Kokkuvõte
Ma ei näe, et uus põlvkond saaks teha Eesti riigi senist väärtuste liini jätkates mingi märkimisväärse arenguhüppe. Ei näe, et üpsilonid võiksid lüüa meie majanduse templina maailmakaardile. Pigem hakkavad tänapäeva noored mõistma, et areng senises mõistes ei saa olla lõputu. On selge, et Y-generatsiooni väärtushinnangud on oma eelkäijatega võrreldes teinud nihke eneseteostuslike väärtuste suunas. Vähemalt noorte loomingulise ja mõtleva osa puhul. Kuid jääb selgusetuks, kui enesekeskselt noored mõtlevad. Näiteid võib tuua nii egoistlikust naudingule suunatud apaatsest mõtteviisist kui ka kogukonnakesksest aktiivsest lähenemisest. Igal juhul näib mulle, et globaliseerumise rongilt on suur osa üpsilone ühe jalaga maha astunud ning „ratsa rikkaks” mentaliteedi minetanud. Aktiivsem osa Y-generatsioonist ei paista silma agressiivsusega, vaid süvenemisvõimelise, kohalikule võimule võrdväärse vestluskaaslasena. Naiivsusest ja purunenud ideaalidest kaineks saanuna on üpsilonide eesmärk enne suurte probleemide kallale asumist iseendas ja oma kodukohas asjad korda saada. Selle saavutamiseks peaks võimuladvik uued suunad noorte mõtlemises omaks võtma. Isegi kui võimulolijad seda tegemast tõrguvad, ei ole põhjust kohe revolutsioonist rääkima hakata. Sel juhul lihtsalt suureneb kibestunud, eraklike noorte hulk, keda võib kirjeldada Juhan Viidingu luuleridadega: „Ma alles noor, kuid ühest-teisest väsind …”
Arvata on, et hingelt habetunud noored üpsilonid ei ole Eesti riigile jätkusuutlik variant. Neljakümne aasta pärast võime sellisel juhul olla olukorras, kus lõviosa elanikkonnast vireleb pensioniealisena rahanappuse käes, keda ka lapsed aidata ei saa – lapsed jäid noorest peast motivatsioonipuudusest ja naudingute juhtimisel möödunud elu tõttu tegemata.

1 Inglehart, R. (2006). Mapping global values. Comparative Sociology, Vol 5, 1-2, 115–136.

2 Niineste, M. (2013). Tume tulevik ja enamuse tahe. Eesti Päevaleht, 6. detsember, URL (kasutatud jaanuaris 2014) http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mart-niineste-tume-tulevik-ja-enamuse-tahe.d?id=67393524.

3 Castells, M. (2000). Materials for an exploratory theory of the network society. British Journal of Sociology, 51(1): 5–24.

4 Luts, P. (2002). Ilves: „Võitjate tegelik põlvkond Eestis on tänased noored”. uudised.err.ee, 11. mai, URL (kasutatud jaanuaris 2014). http://uudised.err.ee/index.php?06252637=.

5 Bell, D. (1976). „The Cultural Contradictions of Capitalism.”. London: Heinemann.

6 Weber, M. (2007). „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim”. Tallinn: Varrak.

7 Raud, R. (2013). Mis teeb Eestist Eesti? Postimees,

16. detsember, URL (kasutatud jaanuaris 2014)

http://arvamus.postimees.ee/2633186/rein-raud-mis-teeb-eestist-eesti.