Vene maailma Ukrainasse tagasituleku nurjuv katse

Hirm tšetšeeni sõdalaste ees kummitab venelasi kahest Tšetšeenia sõjast saadik. Küllap on selles omajagu süütunnet selle rahva vastu korda saadetud sõjakuritegude tõttu, aga ka hirmu kättemaksu ees.

JÜRI SAAR

Venemaa-teemaliste raamatute laviin näib olevat langenud Eestimaa peale, ilmselgelt on tegemist nõudluse hüppelise kasvuga seoses Ukrainas peetava sõjaga. Mida rohkem ja täpsemalt oma idanaabri kohta teada saame, seda parem, sest siis teame, mida sealt veel oodata.

Mõne aja eest avaldas kirjastus Kava Briti ajaloolase ja ajakirjaniku Owen Matthewsi raamatu „Häving. Lugu Putini sõja telgitagustest“, mille originaal ilmus 2022. aastal pealkirjaga „Overreach“. Seda mitmetähenduslikku sõna saab aga tõlkida mitmeti: see võib tähendada nt ’üle piiri minema’, ’üle võlli minema’, ’vinti üle keerama’ või ’üle pingutama’.

Owen Matthewsi raamatu „Häving. Lugu Putini sõja telgitagustest“ originaal kannab pealkirja „Overreach“. Pealkiri näib olevat algtõuke saanud hoopis venekeelsest väljendist „bez predela“, mis tähendab, et pole mingeid piire, piiranguid, ei seaduslikke ega moraalseid. Just nii on Putin ja tema lähikond Venemaal juba hulga aastaid toimetanud.

Monika Flueckiger / CC BY-NC-SA 2.0 / Flickr

Huvitaval kombel näib olevat raamatu pealkiri algtõuke saanud hoopis venekeelsest väljendist „bez predela“, mis tähendab, et pole mingeid piire, piiranguid, ei seaduslikke ega moraalseid. Just nii on Putin ja tema lähikond Venemaal juba hulga aastaid toimetanud. Raamat on ladusalt kirjutatud ja täidetud rohkete faktidega. Kujunduslikust poolest võib tuua esile raamatu meeldivalt suure šrifti, mis laseb teksti ka eakamatel inimestel ilma vaevata lugeda.

Sõja eelloost niipalju, et jah, sõjapidamine kipub tõepoolest olema venelaste või venemaalaste (ei teagi enam, kuidas neid on õigem nimetada) ideoloogia. Mäletatavasti on Putin kalambuuritsenud, et „ükskõik, mida venelased ka ehitama ei hakkaks, lõpuks tuleb ikkagi välja Kalašnikovi automaat“. Kõik väärtuslik (bonum), mida võib pidada Venemaa-nimelise militaarriigi rikkusteks, on saavutatud sõjaliste vallutustega. Kõik pikemad rahuperioodid, mis jäävad sõdade vahele, on toonud Venemaale ainult häda ja viletsust (malum). Piisab, kui meenutada Nõukogude Liidu lagunemist, mis leidis aset pärast Teise maailmasõja järgset pikka rahu.

Nii polegi imestada, et Moskva kremlis haaras võime pärast Putini võimuletulekut sisemine rahutus, otsekui sund kellelegi sõjaliselt kallale minna, kaotada sel viisil väidetav ajalooline ebaõiglus. Muidugi eeldades, et see, kellele virutatakse, on piisavalt nõrk ega suuda vastu lüüa ning tema kallal saab karistamatult vägivallatseda. 2008. aastal vallutati ligi viiendik Gruusia territooriumist, seejärel võeti Ukrainalt 2014. aastal veelgi suurem tükk. Edasi mindi Süüriasse, kus Moskva demonstreeris 2015. aastast alates kogu maailmale oma sõjalist üleolekut ning ühtlasi seda, et ei hooli üleüldse rahvusvaheliselt kehtestatud sõja- ja humanitaarõiguse normidest.

Krimmi ja Donbassi osaline vallutamine kui suurema aktsiooni peaproov õnnestus: läänemaailm küll avaldas veidi muret, kuid ei teinud midagi otsustavat. See sobis Putinile ja tal oli põhjust loota, et ka 2022. aastal kulgeb ettevõtmine sama edukalt. Paraku niiviisi ei läinud ja Putini otsus minna sõtta umbes 160 000–190 000 mehega kogu 2000-kilomeetrisel piiril Venemaa, Valgevene ja Ukraina vahel (lk 22) kiskus algusest peale kiiva. Ukrainlased hakkasid vihaselt vastu ja pärast lühikest peataolekut ärkas ka läänemaailm, käivitusid sanktsioonid ja algas laiaulatuslik toetus Ukrainale.

Nüüdseks on „kiire võidukas sõjaretk“ kestnud juba üle aasta ja meenutab üha enam XIX sajandil peetud Krimmi sõda, kus Venemaa kaotas üle 500 000 mehe ja millega kaasnesid valusad siseriiklikud ja rahvusvahelised tagajärjed. Kõnealuses raamatus püüabki autor jõuda arusaamiseni, kuidas ikkagi on läinud niiviisi, et „maailmas tugevuselt teine armee“ ei suuda siiani kuidagi võita väge, mis ei mahtunud veel 2014. aastal tähelepanu väärivate vägede nimekirjagi.

Owen Matthews on tegutsenud Venemaal ajakirjanikuna pausidega ligi kolmkümmend aastat ning tunneb ilmselt seda maad ja seal elavaid inimesi. Varem on eesti keeles ilmunud 2012. aastal tema teos „Stalini lapsed“, kus ta räägib lähemalt oma keerulisest Venemaaga seotud päritolust. Siinjuures on huvitav autori ekskurss oma juurte juurde ka siinkohal arvustatavas raamatus. Need ulatuvad tagasi aastasse 1486, mil tema suguvõsa ajalukku läinud esimene esindaja, Kuldhordi tatari sõjapealik Bibik Beg vandus truudust Moskoovia vürstile Ivan III-le ja venestas oma nime Bibikoviks (lk 43). Bibikovid etendasid pärast Ukraina alade allutamist Vene tsaarile XVII sajandil olulist rolli Vene impeeriumi valitsemisel Ukraina üle, algul tsaari teenrite ja seejärel Nõukogude võimu ustavate käsilastena (lk 41). Nii tulebki välja, et raamatu autor, londonlane, on tšingisiidide järeltulija, kellel on pealegi eriline side Ukrainaga, sest tema ema Ljudmila sündis Harkivis. Venemaaga on Matthewl aga otsesed perekondlikud sidemed veel ka tema naise Ksenja päritolu tõttu.

Ukraina on alati olnud piiripealne maa (u krajna), kuid erinenud Venemaast algusest peale. Tsaaride Venemaa oli Kuldhordilt pärandina üle võtnud „orjade ja orjapidajate“ ühiskonna koos sinna juurde kuuluva mentaliteediga. Ukraina oli aga juba hetmanite ajal, see tähendab enne aastat 1654, mil hetman Bogdan Hmelnitski vandus truudust Moskva tsaarile, vabade talupoegadega maa, kus pärisorjus oli haruldane“ (lk 47). See raamatus esile toodud ukrainlaste ja venelaste erinevus on abiks ka praeguse Moskva-Kiievi vastasseisu sügavuse mõistmisel.

Pärisorjus sarnanes Venemaal pigem traditsioonilise orjusega, mida juurutasid esmalt varjaagid, kui panid käima kohalike inimeste ehk holoppide orjakaubanduse. See jätkus Kuldhordi ajal (rab-krestjanin) ja ulatub otsapidi välja tänapäeva Venemaani. Vene vürstidel ei olnud khaanidega vasalli-süserääni suhe, mida tunti Euroopas, vaid vürst oli khaani ori. Kuna khaan lubas Moskoovia vürstidel talupoegi piiramatult ekspluateerida, peaasi et ette nähtud maksud laekuksid, oli lihtrahva olukord mitmekordselt õigusetu.

Autori vaade Venemaale näib olevat ehe ja ta on hästi ära tabanud sealsete inimeste vaimsuses ja üldises õhustikus seoses sõjaga toimunud nihke: kasvas hüppeliselt usaldamatus võõraste vastu. See tendents langes kokku plahvatuslikult kasvanud demonstratiivse patriotismiga, mida kannavad sageli nii need venemaalased, kes on sealt põgenenud (hinnanguliselt üle ühe miljoni) kui ka kodumaale jäänud. Venemaa kohta käivas narratiivis on palju sellist, mida ei saa alati sõnadesse panna, vaid mida tajutakse pigem intuitiivselt. Sedasama nähtust kannab ka mõiste „ponjatije“, välja ütlemata, kuid siseringis aktsepteeritud põhimõte, mille järgimine on tegelikult kohustuslik.

Matthewsi väitel tegutseb Putin situatiivselt, mitte strateegiliselt, ilmselt tulenevalt oma erialasest väljaõppest. Ukraina vastu on aga Putinil eriline vimm ja vaen, mida ta pole pidanud vajalikuks isegi mitte varjata. Tuleb nõustuda autoriga, et Putin võib küll tahta olla ajaloo guru ja üritanud luua sogaseid ajalooteooriaid, kuid 2022. aasta invasiooni peapõhjus on Ukraina roll Nõukogude Liidu surma esilekutsumises (lk 59).

Traditsiooniliselt elavad Ukrainas ukrainlased enamasti maal ja provintsis, venelased on aga pigem linnarahvas. Kuidas jõuti Moskva kremlis otsusele alustada terroriga Ukraina linnaelanike vastu, kuigi suurem osa neist on venelased, pole võimalik ratsionaalselt mõista. Just neist on saanud nüüd venekeelsed Ukraina patrioodid, kes võitlevad vapralt Vene vägede vastu oma armee ridades. Ja see vähendab suuresti Putini võiduvõimalusi ja suurendab Ukrainas lootust, et pärast sõja lõppu pole enam tegu „lõhenenud riigiga“.

Kõige täbaramas olukorras on need Donetski ja Luhanski oblasti elanikud (sageli ka venemeelsed inimesed, kes on Kiievi silmis reeturid), keda tegelikult ka Venemaal keegi ei oota. Raamatus on kirjeldatud olukorda Donbassis: 2021. aasta novembris ei olnud 2014. aastal röövitud alkoholipoe aknaid ikka veel ära parandatud ja „see oli lihtsalt laudadega kinni löödud. Ainsate kallite autodega .. sõitsid maskeerimisvormis mehed – kohalikud bandiidid“ (lk 327). Rääkimata Putini 2022. aastal valla päästetud laastamistööst ja tapatalgudest, mis on olnud palju hullemad kui 2014. aasta sõda, nagu autor õigesti nendib.

Venemaa on ennast ikka määratlenud läänega vastandumise kaudu, kuigi lääs pole kunagi Venemaale seda laadi au osutanud, et oleks hakanud ennast Venemaaga vastandama. Ja selline kõrkus ärritab hingepõhjani respekti ihaldavaid venelasi, keda iseloomustab liialdatud patriotism, mis koosneb võrdses koguses solvumisest ja uhkusest (lk 66). Terve põlvkonna venelaste arvates (Putin kaasa arvatud) on 1990. aastad alanduse, läbikukkumise ja vaesuse kümnend (lk 68). Moskva kremli hinnangul on sellele järgnenud Putini juhtimisel põlvilt tõusmine, enese taaskehtestamine suurvõimuna.

Hulk lehekülgi pühendatakse raamatus hallile kardinalile Vladislav Surkovile (sünd Aslambek Dudajev, 1964), Põhja-Kaukaasias sündinud paradoksaalsele tegelasele, kel isaks tšetšeen ja emaks venelanna. Temast sai mõjuvõimas niiditõmbaja, kellelt pärineb eklektiline kõigi venelaste lootusi ja unistusi rahuldav ideoloogia. Matthewsi väitel „loodi see suure isamaasõja mälestuste naiivsest idealismist, õigeusu rahvuslusest ja Nõukogude nostalgiast ning selle eesmärk oli luua postmodernistlik rahvuslik uhkustunne, millega võiksid ühineda kõik alates mängunohikutest ja lõpetades babuška’tega“ (lk 119).

Hiljem omandas ta asepeaministri positsiooni ja kureeris 2014. aastast Venemaa tegevust Ukrainas. Tema vaen ja põlgus Ukraina ja ukrainlaste vastu on üldtuntud ja omandanud peaaegu sama võimsa kuvandi nagu Suure isamaasõja päevil nt Ilja Ehrenburgi sakslasi rahvusena dehumaniseerivad kirjatükid: „Ukrainat ei ole olemas, on ainult ukrainalikkus“, „see on kindlat sorti vaimuhaigus“ (lk 120). Paraku läks Surkov oma mõttelennuga liiale, avaldades 2020. aastal artikli „Putini pikk riik“, oma nägemuse Venemaa tulevikust. Seni osav poliitakrobaat kukkus n-ö köie pealt maha ja astus tagasi riiklikelt positsioonidelt sama aasta detsembris (lk 158-159). Kuidas sai ta unustada, et Putin tahab olla ise ajaloolane, filosoof ja ideoloog ega salli konkurente, sest teatavasti kehtib sealkandis jätkuvalt raudne reegel „annab Jumal ameti, annab ka mõistust“.

Tasa, tasa toimunud võimuvertikaali kindlustamine ja sisevaenlaste elimineerimine lõppes Putinile ja tema lähiringile suure pauguga 24. veebruaril 2022. Sõda Ukrainas on, nagu juba teame, niivõrd mastaapne väljakutse, et pärast seda pole sellel maal enam miski endine. Võib-olla on raamatu autor nagu paljud teisedki lääne kommentaatorid enne teda jäänud liialt uskuma kremli (Putini) kehtestatud punaseid jooni, kuna too on lubanud võidelda Krimmi eest vajadusel tuumarelvaga. Autor on mõneti skeptiline Ukraina täieliku võidu suhtes, mida käsitleb osas pealkirjaga „Ukraina lõppmäng“ (lk 334-338). Muidugi lõpeb see sõda läbirääkimistega, sest Ukrainal (läänel) pole vähimatki tahtmist hakata vallutama Venemaa territooriumi, kuigi Putini ja koos sellega Venemaa positsioon jääb iga päevaga üha nõrgemaks. Okupantide tekitatud sõjakahjud muudkui kasvavad ja arve esitatakse nagu ikka kaotajale, mitte võitjale.

Esimene smuta oli Venemaal mäletatavasti siis, kui tsaar Ivan Julm oli koos ustavate opritšnikutega riiki kaootiliselt valitsedes ära raisanud riigi jõuvarud. Kõik märgid näitavad, et Venemaal on tulemas järjekordne smuta ehk „segaduste ja häbi aeg“, mil kontrolli all kaosest saab kontrollimatu ja organiseeritud vägivallast organiseerimatu. Küsimus on üksnes, millal ja kuidas see juhtub. Kes on süüdi ja kellest saavad sel korral sakraalsed ohvrid? Muidugi leitakse need eelkõige sõjaväelaste hulgast (nt Šoigu ja Gerassimov), sest valitsejale on imerelvade kohta palju kokku valetatud.

Bardak ja segadus Vene sõjaväes näib olevat sama igavene kui Vene riik. Sedasama näeb iga päev ka praeguses sõjas, kus armee väidetav tõhusus ja ajakohasus pettusena regulaarselt paljastub. Eliitüksuseks nimetatud 56. kaardiväe õhudessantpolgul polnud kasarmutes voodeid, sageli ka mitte elektrit ja vett .. Majades hulkus ringi kari metsistunud koeri“ (lk 277) jne, jne. Tuttav pilt, mis meenutab mulle olukorda aastal 1992 riigikaitse akadeemias, mis loodi endise NSVLi kaitseministeeriumi ehitusvägede poliitakadeemia asukohta Kosel. Venelased olid jätnud oma neljajalgsed sõbrad Eestist lahkudes maha ja kodutute koerte karjad kogunesid toidulõhna peale akadeemia territooriumile.

„Tšetšeenid on hirmuäratavad sõdurid“ (lk 280) nendib Matthews, kes on kriitikavabalt üle võtnud venelaste seas levinud hoiaku. Hirm tšetšeeni sõdalaste ees kummitab venelasi kahest Tšetšeenia sõjast saadik ja küllap on selles omajagu süütunnet selle rahva vastu korda saadetud sõjakuritegude tõttu, aga ka hirmu kättemaksu ees (à la veritasu). Ukrainas paistavad kadõrovlased tegelevat aga peaasjalikult Tiktoki videoklippide tegemise ja vangide ning tsiviilelanike kallal vägivallatsemisega. Värvikas pealik Kadõrov on leiutanud kogunisti oma keele, kus kordub pidevalt parasiitväljend „don, don“, mis meenutab lapsepõlves kuuldud pi-keelt. Suurel sõjapealikul jäi lapsepõlv nähtavasti lühikeseks.

Teine värvikas raamatus käsitletud tegelane on Dmitri Prigožin, tuntud kriminaal ja troll ning Wagneri-nimelise eraarmee esindusfiguur. Loomulikult on Wagner loodud eesmärgiga peita Moskva osalemist kogu maailmas aset leidvates valgustkartvates tegemistes, kus on mängus kremli huvid. Sellesse grupeeringusse kuuluvate palgasõdurite jälg on Ukrainas tuvastatud juba 2014. aastal. Uue sõjalise kampaania käigus 2022. aasta juunis anti Wagneri grupile õigus värvata Venemaa vanglates kinnipeetavaid süüdimõistetuid (lk 284). On lahtine, kuivõrd kasulikuks on seda laadi värvatud osutunud või täitsid ja täidavad nad jätkuvalt üksnes kahuriliha rolli.

Tegelikult on küsimus selles, milline on õigupoolest hea, efektiivne sõdur. No ei ole vene kodukootud natsid, samuti kurjategijad ehk endised vangid ja õhku täis mägede pojad head sõdurid, kuigi nad võivad olla vahvad bandiidid ja innukad kaitsetute inimeste kallal vägivallatsejad. Distsiplineeritud ja hästi varustatud sõjavägi lööb nad kiiresti puruks, nagu see juhtus opritšnikute väeosadega Liivi sõjas XVI sajandil ja juhtub jätkuvalt praegu Vene-Ukraina sõjas.

Kahe eelnimetatud tegelase oht Venemaale kui legitiimse riigivõimuga piirkonnale on aga erakordselt suur, sest nad on peagi saabuva smuta ettekuulutajad ja juba ka elluviijad. Kadõrovi juhitud Tšetšeenias on kehtestatud šariaat ehk eriline õiguskord, mis allub küll vormiliselt Moskvale, kuid elab mingit oma reeglite järgi kulgevat elu ja on nagu põletikuline paise Vene impeeriumi ihus. Niisugusel kujul kestab kokkulepe Putini ja Kadõrovi vahel senikaua, kuni kremlil jätkub ressursse sealse välise rahu kinnimaksmiseks. See, et Kadõrov on nimetanud Putinit oma teiseks isaks ja vandunud talle igavest ustavust, kaotab ühel hetkel igasuguse tähenduse, sest vastavalt ponjatije’le „nõrku pekstakse“.

Prigožini kriminaalne projekt õõnestab riigivõimu legitiimsust teisest suunast. Ükski riik ei saa endale lubada olukorda, kus riigi seatud piir kriminaalse ja legaalse käitumise vahel kaob olematuks. Kurjategijat, kes kannab vanglakaristust, ei saa lihtsalt vanglast lahti lasta, ei saa talle relva kätte anda ja ta siis marukoerana ukrainlaste vastu võitlusse saata, garanteerides talle ellujäämise korral täieliku vabastamise vastutusest kõigi kunagi korda saadetud kuritegude eest. Varem või hiljem tuleb selle seltskonna vaoshoidmisega hakata tegelema riigi õiguskaitseorganitel, kuid praegusi peremehi Moskvas näib huvitavat üksnes võimule- ja ellujäämine.

Siinjuures on sümptomaatiline raamatu alguses kirjeldatud juhtum multitalent Zahhar Prilepiniga, kes olevat kunagi olnud Matthewsi sõber, kuid kellest oli järsku saanud „vist aus vaenlane“ (lk 12). See kirjanduslike ambitsioonidega „sõber“ oli varem OMONi üksuse komandör, osales aastatel 1996–1999 Tšetšeenia sõjas ning toetas aktiivselt 2014. aastast Krimmi annekteerimist. 2015. aasta detsembrist oli ta nn Donetski Rahvavabariigi juhi Zahhartšenko nõunik. Too hukkus 2018. pommiplahvatuses. 2023. aasta 7. mail tehti ka Prilepinile atentaat ja ta sai raskelt vigastada. Nii et sealkandis on elu täis seiklusi ja asjaosalistel igav juba ei hakka.

Kokkuvõttes kirjeldatakse raamatus suhteliselt kiretult, kuidas Vene maailm üritab (edudult) Ukrainasse tagasi tulla, nagu tahetakse tagasi tulla kõikjale, kuhu on kunagi astunud „vene sõduri saabas“. Raamatu autor ei kritiseeri ega mõista hukka Venemaad ja veel vähem venelasi. „Venelaslikkust, venelikkust“ on püütud avada kiretult ja eesmärgiga mõista. Autor valdab ainest, kuid jätab otsustamise sõja ebaõnnestumise põhjuste üle lugejale. Nii võibki öelda, et siinsete Venemaa-huviliste lugemislaud on täienenud veel ühe teosega, mis on abiks Venemaa olemuse ja Vene-Ukraina sõja tagamaa mõistmisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht