Värskendav ja rikkalik mõttetoit haridushuvilistele

Kogumikus tõusevad esile probleemid, nagu õpetajaskonna vananemine, õpetajaameti vähene atraktiivsus, kutsehariduse kehv maine jms.

SANDRA HAUGAS

Kogumiku „Haridusmõte“ 19 artiklit on jaotatud nelja ossa. Esimesse ossa „Haridusmõtte arengurajad“ on koondatud peamiselt teoreetiliste, hariduse ja kasvatusteaduste n-ö suuri küsimusi mõtestavad kirjutised. Raamat saab sobivalt hoo sisse artikliga, kus on võetud luubi alla kogumiku keskne kontseptsioon ehk Eesti haridusmõte: autorid arutlevad selle üle, mis see on, millal tekkis, kuidas on arenenud, millal katkenud. Airi ja Reet Liimets jõuavad intrigeeriva järelduseni, et kui Nõu­kogude okupatsioon Eesti haridusmõtte järjepidevust katkestada ei suutnud, siis viimaste kümnendite neoliberaalsetel hoovustel on olnud märksa hävitavam mõju. Kultuurimälu katkemine, mis väljendub selles, et enam ei teata, milliseid haridusideid ja missugust -praktikat on Eestis siiani viljeletud, on autorite hinnangul toonud kaasa selle, et ikka ja jälle leiutatakse jalgratast, eesotsas nn muutunud või nüüdisaegse õpikäsitusega (MÕK ja NÕK). Sisult ei ole see autorite sõnul sugugi väga uus, kuna sellesarnaseid lähenemisi tutvustasid Eesti kasvatusteadustele alusepanijad juba sada aastat tagasi.

Teises peatükis on Maria Erss fookusesse võtnud õppekavad. Artiklis on antud teoreetiline kontekst, mida tähendavad kaks peamist õppekava­paradigmat ehk saksa protsessikeskne didaktika ning angloameerika produkti­põhine curriculum. Autor analüüsib, kumb lähenemine on omasem Eesti õppekavadele, ning teeb järelduse, et Eestis on tegemist didaktika ja curriculum’i, aga ka Nõukogude-aegse entsüklopeedilisi teadmisi väärtustanud õppekava kombinatsiooniga. Seda võib aga pidada nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks üsna kehvaks valikuks. Kuna õpetajatele kirjutatakse detailselt ette teemad, mida peab õpetama, ning omistatakse seejuures tähtis roll välishindamisele, piirab selline õppekava õpetajate professionaalset autonoomiat ning paneb ühtlasi õpetajad ja õpilased suure surve alla. Ehkki Eesti õppekavu on püütud muuta õpetaja- ja õpilasesõbralikumaks, ei ole märkimisväärset arengut siiski näha.

Rain Mikseri ja Ivor Goodsoni kirjutatud kolmas peatükk annab suure­pärase vastuse, miks ei ole haridusuuendused (nt MÕK), mille rakendumist on poliitikakujundajad aastaid oodanud, siiani ootuspäraselt rakendunud. Lühike vastus on: kommunikatsiooniprobleem. Teisisõnu, samal ajal kui poliitikakujundajad teavad hästi, mille rakendamist ja miks nad õpetajatelt ootavad, ei saa kõik õpetajad sellest päriselt aru. Sestap on poliitikakujundajatel põhjust see artikkel tähelepanelikult läbi lugeda. Õpetajatele pole mõtet konservatiivsust ette heita, vaid tuleb püüda neid mõista ja leida oluliste haridusuuenduste rakendamise nimel õpetajatega n-ö ühine keel.

Eri nurga alt, kuid mitte otseselt fookusesse võttes arutatakse mitmes pea­tükis seda, mis põhjendab Eestis ja mujal maailmas järjest hoogu koguvat alternatiivsetele haridusfilosoofiatele tuginevate erakoolide võidukäiku. Selle taustal teeb rõõmu, et raamatus leidub peatükk, kus ongi ainult sellele teemale keskendutud. Nimelt annab Tiiu Kuurme neljandas peatükis põhjaliku ülevaate alternatiivpedagoogika arengust üldiselt, aga ka sellest, kuidas on see liikumine Eestisse jõudnud. Artikkel on iseäranis väärtuslik, kuna tugineb suures osas Kuurme isiklikele kogemustele alternatiivpedagoogika liikumises osalejana. Artikkel sisaldab mh detailset ülevaadet praegu Eestis tegutsevatest alternatiivkoolidest.

Viies peatükk on tõeline pärl neile, keda paeluvad ühelt poolt poliitika- ja valitsemisteaduste ning teiselt poolt haridusteaduste kokkupuutepunktid. Nimelt leiab sealt Viive-Riina Ruusi köitva ülevaate teaduse pöördest komplekssüsteemide suunas, käsitlenud on ta seda aga haridusreformide näitel. Kas sügaval sisimas näevad reformide kavandajad ühiskonda lineaarselt ühetaoliste instrumentidega juhitavana või kui kaost, mille koordineerimine eeldab märksa komplekssemat lähenemist? Vastus sellele küsimusele paneb paika, milliseid reforme ette võetakse ja kui sisulisi muutusi nendelt oodata tasub. Värskendava distsipliinideülese lähenemise tõttu tõuseb see artikkel kahtlemata esile kõnealuse kogumiku ühe kõige säravamana.

Kogumiku teine osa kannab pealkirja „Alusharidusest elukestva õppimiseni“ ja seal on pulkadeks lahti võetud Eesti haridussüsteemi eri tasandite arengu­trajektoor. Esimeses peatükis annavad Tiia Õun, Maire Tuul ja Aino Ugaste ülevaate Eesti alusharidussüsteemi kujunemisest. Artiklis on mitmeid huvitavaid ja olulisi rõhuasetusi, alates Nõukogude Liidu ja iseseisvuse taastamise järgse Eesti alushariduse põhierinevuste selgitamisest ja lõpetades Eesti alus­hariduse Euroopa konteksti asetamisega. Siiski võiks artikkel olla veel köitvam, kui sisaldaks praegusest enam teoreetilist tausta. Alushariduse olulisust saab mõtestada mitmeti, alates lapsevanematele tööturul osalemise võimaldamisest ja lõpetades laste arengu maksimaalse toetamisega, seistes sel moel ka igaühe võrdsete võimaluste eest ühiskonnas kogu elukaare jooksul. Alushariduse olulisust on põhjendatud aegade jooksul erinevalt ning seisukohtade vahetumise ülevaade võimaldanuks alushariduse rolli ühiskonnas ehk veidi köitvamalt tutvustada. Ühtlasi saanuks veelgi tugevamalt veenda lugejat alushariduse kriitilises tähtsuses nii indiviidide arengu kui ka ühiskonna sidususe seisukohalt.

Järgnevates peatükkides on võetud fookusesse õpetajad, kutseharidus, täiskasvanuharidus ja noorsootöö. Artiklitest joonistuvad välja Eesti hariduses juba paraku üsna tugevalt juurdunud probleemid, mida pole poliitikakujundajatel mitmetele püüdlustele vaatamata seni lahendada õnnestunud: õpetajaskonna vananemine, õpetajaameti vähene atraktiivsus, kutsehariduse kehv maine jms. Üllatusi need artiklid seega ei paku, küll aga leiab sisukaid ja kompaktseid probleemikirjeldusi. Ühe kõige säravama peatükina kerkib teises osas esile viies, kus Ilona-Evelyn Rannala ja Heili Griffith kirjeldavad noorsootöö kujunemist Eestis ja Euroopas, tehes seda arutlevalt, pikkides kirjeldustesse intrigeerivaid dilemmasid, mis pakuvad valdkonnas praegu kõige enam kõneainet. Näiteks toovad nad ühe sõlmküsimusena välja, kas noored tuleks integreerida juba n-ö valmis ja õigesse ühiskonda, või peaks noori vaatama kui otsuste mõjutajaid ja muutuste põhjustajaid. Ehk teisisõnu: noored kui ühiskonna produkt versus noored kui ühiskonna loojad, noored kui probleem versus noored kui ressurss.

Kui raamatu teine osa on süsteemitutvustuste rohkuse tõttu küllaltki kirjeldav, siis kolmandas osas on vähem kirjeldusi ja rohkem analüüsi. Ühtlasi on see teemade mõttes väga mitmekesine. Esimeses peatükis kirjeldab Inge Timoštšuk seda, mida toob õppijakeskne lähenemine kaasa õpetamises. Lapsekasvatamise puhul arvatakse mõnikord eksikombel, et autoritaarse kasvatusmeetodi alternatiiv on vaid n-ö minnalaskev vabakasvatus. Samamoodi levib ka pedagoogikas müüt, et on ainult kaks õpetamismeetodit: traditsiooniline, kui õpetaja hoiab õpilased tugeva kontrolli all ehk kogu võim kuulub õpetajale, ja moodne, kui õpetajal ei ole üldse kontrolli selle üle, mis klassis toimub – kogu võim kuulub õpilastele.

Timoštšuk näitab, et õpilasekesksus ei tähenda mitte õpetaja rolli alavääristamist, vaid selle muutumist, mitte õpetaja mõjuvõimu kadumist, vaid seda, et õpetaja kasutab klassis kontrolliva meetodi asemel struktureerivat ning õpilastega suhtlemisel minnalaskmise asemel õpilastele piisavat autonoomiat võimaldavat võimestavat stiili. Kuna artiklis on ära toodud konkreetsed punktid, mida peaks õppijakeskne lähenemine õpetamisele sisaldama, on sellel praktiline väärtus õpetajatele. Teises peatükis harutab Eve Kikas lahti palju räägitud üldpädevuse teema: mis laadi üldpädevust Eesti hariduspoliitilistes dokumentides kohtab ja mida need tähendavad. Intrigeerivaim osa kirjutisest on aga selgitus, miks üldpädevuse teema kõigi Eesti õpetajate arvates veel prioriteet ei ole ehk miks pole eelviidatud MÕK rakendunud. Autori seletus on sama, millele on juba eespool viidatud, s.t kommunikatsiooniprobleem: õpetajad ei mõtesta mis tahes üldpädevust alati samamoodi nagu teadlased ja poliitikakujundajad ega mõista seega, miks seda üldse rakendama peaks.

Kolmas peatükk on särav kirjutis Aaro Toomela sulest. See lausa pakatab hariduselu põhiküsimuste sügavamõttelistest seletustest. Näiteks leiab sealt puust ja punaseks tehtud selgituse, mida ikkagi tähendab see nn kaasaegne arusaam õppimisest ja õpetamisest. Selle kohaselt ei saa teadmisi õpetajalt õpilasele otse üle kanda, vaid teadmised konstrueeritakse. Sukeldudes nii sügavale nagu õppimise olemuse selgitamine, näitab Toomela veenvalt, kuidas õppimise näol on tegemist äärmiselt subjektiivse protsessiga – iga õpilase õppimine on justkui omaette maailm! Toomela pakub teoreetiliselt tugevalt põhjendatud kriitika kaasaegsetele õpetajakoolituse õppekavadele, tuues positiivse programmina välja ka omapoolse detailselt selgitatud alternatiivi.

Kas noored tuleks integreerida juba n-ö valmis ja õigesse ühiskonda või peaks noori vaatama kui otsuste mõjutajaid ja muutuste põhjustajaid? Pildil üleilmse noorte kliimastreigi üritus 2019. aasta mais New Yorgis.

Felton Davis / Wikimedia Commons

Toomela mõtted on säravad, sügavad ja suured. Sestap on seda ka tema kriitikaobjektid ja ettepanekud. Näiteks raputab ta julgelt ja veenvalt isegi kasvatusteaduste paiknemist teadus­harude struktuuris ning suhet (või õigemini selle puudumist) psühholoogiaga: „Arusaamast, et õpetamise ja kasvatus­tegevuse põhieesmärk on psüühika arengu toetamine, tuleneb oluline järeldus: sisuliselt on – või peaks olema – pedagoogika üks rakenduspsühholoogia valdkondi. … Järelikult peaks õpetamine ja seega ka õpetajate ettevalmistus toetuma psüühikateooriale ja mitte sellest eraldiseisvatele kasvatus- ja pedagoogika­teooriatele. Viimastest ei saa näiteks leida isegi seda, mis on psüühika.“

See artikkel on suurepärane lugemismaterjal ennekõike õpetajakoolituse õppekavade arendajatele ja õpetajatele. Arvestades digiteemaliste kirjutiste rohkust praegusel digiajastul, näib kohati väheusutav, et digiteemal midagi väga säravat veel kirjutada annab. Selle eelhoiaku kummutab aga veenvalt neljas peatükk, mille autorid on Riin Seema ja Kristi Vinter-Nemvalts. Tegemist on värskendava ja tasakaalustatud lugemisega, mis ühelt poolt toob selgelt ja uuringutepõhiselt välja digivahendite kasutamise riskid, teiselt poolt tutvustab aga konstruktiivselt ka tõendus­põhist viisi, kuidas riskide realiseerumist ennetada või juba tekkinud probleeme lahendada. Võtmemärksõna on „digiärksus“, mida on teadveloleku (mindfulness) praktika abil oluline arendada kõigil, kes soovivad vältida peamist digivahendite kasutamise riski – digisõltuvust. Autorid rõhutavad koolide ja lapsevanemate kriitiliselt tähtsat rolli laste kaitsmisel digisõltuvuse küüsi langemise eest, viidates samas, et Eesti praegustes õppekavades ei ole sellele teemale piisavalt sisuliselt keskendutud. Seema ja Vinter-Nemvalts tõmbavad artikli kokku, juhtides lugejate tähelepanu järgmisele: „Kui anname lapsele digivahendi, mis tekitab potentsiaalselt sõltuvust, kuid ei õpeta talle teadmisi, oskusi, harjumusi ja hoiakuid, kuidas sõltuvust ennetada ja sellega hakkama saada, tekitame samasuguse olukorra, nagu ulataksime lapsele mõne sõltuvust tekitava aine ilma vastumürgita või nakataksime teda viirusega ilma vaktsineerimisplaanita.“

Viies peatükk, mille autorid on Triin Lauri ja Kaire Põder, läheb raamatu eelnevatest teemadest üsna kaugele: fookuses on koolivalik. Miks on see, kuidas koolid ja pered kokku viiakse, üleüldse oluline uurimisteema; kuidas kujundada koolivalikupoliitikat nii, et perele jääb küll valikuvabadus, aga keskselt saab ohjeldatud ka valikuvabadusega kaasnev ebavõrdsus; kuidas on välja kujunenud Tallinna eliitkoolisüsteem – need on vaid mõned intrigeerivad küsimused, mis leiavad kaasahaaraval moel käsitlemist.

Kogumiku neljas osa kannab pealkirja „Tulevikuvaated“. Osa juhatab kenasti sisse Mati Heidmetsa ja Eve Eisenschmidti artikkel kooliuuenduste väliste mõjurite ja ühiskondliku tausta kohta. Noores demokraatlikus riigis nagu Eesti on kohati üsna laialt levinud hoiak, et uued diskursused, mis on nüüd ka siin poliitikas esindatud (nt sooline diskrimineerimine ja võrdõiguslikkus, aga ka mitmed vähemusi puudutavad teemad), on pelgalt Euroopa Liidust sisse toodud teemad, mille käsitlemist meie kultuuriruumis tegelikult vaja ei ole. Seda mõtteviisi esineb ka hariduses: haridusuuendustesse suhtutakse mõnikord kui millessegi, mida rahvusvahelised organisatsioonid propageerivad, kuid mida meil vaja pole.

Heidmets ja Eisenschmidt näitavad, et nii see ei ole. Haridus on valdkond, mis asetseb pidevalt muutuva ühiskonna sees ja peab seetõttu ka ühiskonna muutustega kaasas käima. Autorid demonstreerivad seda tööturu näitel: viimastel kümnenditel on drastiliselt muutunud nii töö olemus, töötamise mustrid kui ka tööandjate ja -võtjate vajadused. Töökeskne konteksti muutuste kaardistus on juba sellisena veenev, kuid saanuks olla muidugi veel palju põhjalikum, arvestades, et suurejoonelisi muutusi, mis on meid nihutanud osa ühiskonnateadlaste hinnangul koguni ühest epohhist (modernismist) teise (postmodernismi, voolavasse modernsusse vms), on mõistagi palju enam: muutunud soorollid, identiteedid, peremustrid, kodanike ootused riigile, info tarbimise mustrid jne.

Teises, kolmandas ja neljandas peatükis on võetud vaatluse alla juba konkreetselt kooliuuendused: mida Eestis tehtud on, milline on kooliuuenduse seis, mida tuleks veel teha? Märksõnadena jäävad siin kõlama „digiõppevara“ ning „koostöö“. Juhitakse tähelepanu üliolulisele kitsaskohale: kui õpetajad ei oska teadlaste väljatöötatud uuendusi rakendada, jäävad need rakendamata või rakendatakse neid valesti. Seega on haridusuuenduste rakendamisel saanud kriitiliselt tähtsaks koolide ja teadlaste vaheline koostöö. Seda Eestis ka tehtud on, kusjuures – nagu viitavad kolmanda ja neljanda peatüki autorid – see on andnud häid tulemusi. Mõistagi on ka siin rohkelt arenguruumi.

„Haridusmõte“ on väga värskendav ja rikkalik kogumik, mis pakub haridus­huvilistele põnevat mõtteainet. Raamatus on tõenduspõhiselt välja toodud Eesti hariduselu põhiprobleemid, dilemmad, intriigid, arengurajad ja tulevikuväljavaated, asetatud need paljudel juhtudel ka asjakohaselt rahvus­vahelise hariduselu konteksti. On väga sümpaatne, et raamatus on näiteks seoses haridusuuendustega esindatud nii õpetajate kui ka teadlaste vaade, mis nii mõnelgi juhul erinevad. Seega on raamatul potentsiaali tutvustada Eesti haridusväljal toimijatele üksteise arusaamu, neid üksteist paremini mõistma suunata, arusaamu ühtlustades toimijatevahelist suhtlusprobleemi leevendada ning seeläbi nii haridusuuenduste edukamale rakendumisele kui ka Eesti hariduselu arendamisele kaasa aidata. Muidugi on tegemist ka olulise panusega eesti keeles Eesti hariduselu kaardis­tavasse teadusmaailma ning ilmselt ka väärtusliku õppematerjaliga praegustele ja tulevastele üliõpilastele.

Kas raamat saanuks olla veelgi parem? Ehkki raamat on teemade mõttes küllaltki mitmekesine, ei ole ta seda distsipliinide mõttes. Peaaegu kõik artiklid on haridusteadustekesksed. Seda on muidugi raske koostajatele ette heita, sest raamatu taga ongi haridusteadlased. Siiski on see osutus asjakohane, sest üksikuid artikleid on ka teistest valdkondadest. Seega tekib õigustatud küsimus, miks ei ole neid rohkem. Näiteks poliitika- ja valitsemisteaduste valdkonna puhul on ainult üks kirjutis, teemaks kooli­valik, kuigi teemasid, mida selle distsipliini raames Eesti hariduselu võtme­teemade kontekstis lahata, on ju hulgaliselt, alates haridusliku ebavõrdsuse eri nägudest ja uutest instrumentidest hariduspoliitika kujundamisel (nt hariduspoliitika kujundamise rahvus­vahelistumine) ja lõpetades kodanikuharidusega.

Ning teiseks, olgugi et raamatus on teatud teemade puhul olemas mitu perspektiivi, võinuks seda olla veelgi enam. Mitmete autorite tekstides on esindatud küll õpetajate vaated (uuringutulemuste tutvustamise tõttu) ja poliitikakujundajate nägemus (poliitikadokumentide tutvustamise kujul), kuid näiteks õpilaste ja lapsevanemate seisukohad ei ole piisavalt kajastamist leidnud. Sestap võinuks kogumikus olla vähemalt üks artikkel, kus oleks käsitletud ka nende sidusgruppide arvamust, olgu siis nendele keskendunud uuringu tulemuste tutvustamise kaudu või, mis veel parem, nende endi sule läbi. Miks mitte panna järgmisse kogumikku ka näiteks üks õpilaste või õpilase ja teadlase koostöös kirjutatud artikkel? See võib ühe konservatiivset laadi akadeemilise raamatu puhul kõlada küll ehk liiga uuendusliku ettepanekuna, kuid kus siis veel julgeid ja uuenduslikke ideid kaaluda ja teostada, kui mitte teoses, mille keskmes on haridus ehk valdkond, mis – nagu ka raamatus ikka ja jälle rõhutatakse – vajab ju uuendusi nagu kala vett!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht