Vana mees liivakasti serval

VILJA KIISLER, Delfi

Johan Huizinga  Johan Huizinga, Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Hollandi keelest tõlkinud Mati Sirkel. Varrak, 2004. Kui Johan Huizinga poleks ?Mängivat inimest? kirjutanud, siis oleks seda varem või hiljem teinud keegi teine. Sest säärase raamatu olemasolu on midagi, mida võib eeldada. Sest mäng on olemas. Varem või hiljem oleks mõni teadlane märganud, et mäng on olemas ja et mängitakse. Huizinga saatus oli olla ajaloolane ning asuda mängu vaatlema ajaloolasena. Ajaloolase ja vana mehena.

Usutavasti on ?Mängiv inimene? raamat, mida Huizinga oli terve elu kirjutada tahtnud, aga polnud julgenud. Sest küllap oli mäng midagi, mida tõsimeelne ajaloolane tollal enese esemeks teha ei võinud, kartmata minetada oma tõsiseltvõetavust. 1938, kui ?Mängiv inimene? ilmus, oli Huizinga 64aastane. Suur sõda Euroopasse sisse hingamas, seitse aastat veel elada jäänud. Selleks ajaks oli Huizinga ammugi tunnustatud ja peale selle juba ka vanuses, kus teiste arvamus enam eriti korda ei tohiks minna. Küllap nimelt sellepärast saigi see teos maailmakuulsaks. Tõesti, kes tahab mängust kõnelda, ei saa Huizingast mööda.

Niisama lihtne see Huizinga jaoks siiski ei olnud. ?Andes oma teose lugeja kätte,? kirjutab ta eessõnas, ?haarab mind hirm, et vaatamata kogu temasse pandud tööle, võivad paljud pidada teda puudulikult tõestatud improvisatsiooniks. Kultuuriprobleeme käsitleda sooviva autori saatuseks aga on juba kord see, et ta peab vahel julgema astuda mõnelegi alale, mida ta ei valda küllaldaselt. Polnud võimalik mõeldagi sellele, et jõuda eelnevalt täita kõik teadmistelüngad. Ma tegin endale asja lihtsaks, viidates iga detaili puhul allikale. Minu ees oli küsimus, kas kirjutada nüüd või mitte kunagi. Millestki, mis oli mul väga südamel. Nii ma siis kirjutasin.?

Midagi sellest ehedast imetlusest ja hämmastusest, mida Huizinga mängu suhtes tunneb, on raamatust aimata. Ainult et see ehe imetlus on ridade vahele peidetud. Sest Huizinga on teadlane. Ta ei saa endale lubada mänguga kaasa minna. Imetlus pole teadlase tööriist. Ta ei saa ometi lasta vaatluse objektil autoriga mängima hakata. Ja nii ongi ka eessõnas nimetatud hirmu peaaegu igal leheküljel tunda. Huizinga, võiks öelda, on mängu vastu minnes end relvastanud kõigega, mis ühel aja- ja kultuuriloolasel välja panna: viited, allikad, seletused, kirjeldused. Psühholoogilist käsitluslaadi ta väldib. Ja kui kogemata kombel mõne filosoofilise küsimuseni jõuab, siis kohkub ise ära ja astub sammu tagasi.

Teadlasele Huizingale võiks muidugi ette heita seda, et ta mängu definitsiooni ei anna, ehkki peab varasemaid ja teistest valdkondadest pärit piiritlusi piiratuks. Pigem ja valdavalt kirjeldab ta mängu selle tunnuste kaudu. Ta kirjeldab ja seletab, tsementeerib oma ettevaatlikumaidki väiteid rohke näite- ja tõendusmaterjaliga. Ega seagi tegelikult eesmärgiks mõista kõige tähtsamat: ?miks? inimene õigupoolest mängib, milleks on inimeses säärane võimalus ja vajadus. Mis on õigupoolest see, mis mängus mängib? Ülesanne on palju tagasihoidlikum: leida ja kirjeldada mänguelementi kultuuris eri ajastutel. Kes otsib, see muidugi leiab. Seda enam, et vaadelda kultuuri subspecie ludi pole sugugi uus mõte.

Ent kes läheneb mängule teaduse vahenditega, ei pääse mängu sisse. Näen vana meest istumas liivakasti serval ja laste ebalevaid nägusid. Ei, nad ei võta teda mängu. Ta ei osutu isegi mitte mängu rikkujaks ega valemängijaks ? ta jääb lihtsalt väljapoole. Huizinga saatus on vaadata mängu kõrvalt ja kirjutada üles, mida ta näeb. Ta küll püüab mõista mängu nii nagu mängijad ise (nii Huizinga selle tõepoolest sõnastabki, lk. 13), aga kuivõrd mäng on tema vaatluse objektiks, siis peab ta jääma kõrvale. Liivakasti servale.

Usun, et Huizinga tegelikult ise mõistis seda. Sest põhilist ta ju aimab: mäng on ebamõistuslik. Mäng ei põhine ratsionaalsetel eeldustel ja seostel. ?Mängu olemasolu kinnitab üha ja ülimal määral meie kosmilise situatsiooni loogikaülest iseloomu? (lk. 12). Mäng on midagi, mis võiks ka olemata olla, ?on? aga ometi salgamatul määral. Aga kirjeldada midagi loomuse poolest irratsionaalset ratio vahenditega? Võib muidugi, ja teatud määrani saab. Loomuseni ei ulatu.

Usutavasti märkas ta ise oma raamatut lugedes sedagi, et takerdub pidevalt neisse vastandustesse, mis ta sobimatuna kõrvale heidab. Eelkõige vastandisse ?mäng ja tõsidus? või siis eesti keeli, kodusemalt sõnastatuna, sõnapaari ?mängult ja päriselt?. Sellepärast peab ta kogu aeg meelde tuletama oma põhilist veendumust, et tõsidus võib mängusse kuuluda ja kuulubki, et igas mängus on oma ?päris?. Mängu pühast tõsidusest kõneldes rõhutab Huizinga ikka ja jälle mängu iseseisvat algupärast loomust, millele ta pääseb paraku ligi küll ainult niivõrd, kuivõrd selle ajaloolisi vorme kirjeldab. ? Võibolla tõendaks mängu algupärast loomust kõige paremini tõsiasi, et tal polegi vastandit?

Küllap on Huizingal õigus, kui ta ütleb, et ilma mänguhoiakuta, mängumeeleoluta poleks kultuur üldse võimalik ? eriti kui siinkohal kultuuri mõistemahu pärast mitte õiendama hakata, sest muidu jõuame välja sinnasamasse, et mäng kuulub inimese igasugusesse tegutsemisse (väide, mille vastu siinkirjutajal muide üldse midagi pole, aga teadlane seda vaevalt endale lubada saab, sest uurimise objekt tuleb teatavasti korralikult piiritleda). Aga väide, et filosoofiline mõte, kunst ja luule on sündinud mängus ja mänguna, on vastuvõetav ilmselt paljudele. Kõiges ehedas ja tõelises on alati mäng mängus olnud, on ju? Mänguhoiakuta võib isegi filosoofiast tükitöö ja luuletamisest salmitagumine saada.

Eks kõik need mängu tunnused, mis Huizinga üles loeb, on muidugi õiged. Ainult et see, mida ta mängu loomusest aimanud, saab kirja täiesti möödaminnes ja juhuslikult. Esiteks see, et mängu loomus elab kujundlikus mõtlemises (lk. 13 nimetatud, aga siis ka unustatud). Kui Huizinga oleks korra näinud, kuidas laps püüab pildi pealt õuna või küpsist võtta, siis oleks ilmselt valgus sähvatanud. Lapse jaoks pilt ja ?reaalsus? ei eristu. Kujundlikkus kuulub lapse mõtlemisse veel täiesti loomulikult. Õun pildil ja õun puus on tema jaoks ühel viisil. Ja mängus ta ongi see, keda mängib. Ainult selle pärast, et midagi sellest algupärasest kujundlikust mõtlemisest ? või algupärase mõtlemise kujundlikkusest ? on veel täiskasvanunagi olemas, suudavad noodki mängu ära tunda ja ise mängida.

Teine, erakordselt lühike, ent tõesti tabav mängumääratlus on ?muretu süvenemine?, mida Huizinga ainult korra nimetab, kõneldes mängu tähistustest hiina keeles (lk. 43). See sõnapaar asendab tegelikult pikki lehekülgi kirjeldusi ja näiteid ning võtab ka vastandite kaudu seletamise vajaduse. Jällegi: see on loomupärane eelkõige lastele. Täiskasvanud enamasti süvenevad murelikult ja on sellepärast ka kehvad mängijad. ??Midagi on mängus? ? see lause väljendab mängu olemust tegelikult kõige tabavamalt? (lk. 61) Ent mis on mängus, kui mängitakse? Mis mängib meiega, kui mängime? Mida me mängime, kui? ? Siiamaani lõpuni mõistmata mäng ootab filosoofi ? mõtlejat, kes ei karda mängu sisse minna. Mõtlejat, kes mängib.