Vajame kollektiivlepinguid individualiseeritud töösuhete asemele

Euroopa Liidu liikmesriikides, kus kollektiivläbirääkimistega hõlmatus on kõrge, on madalapalgaliste töötajate osakaal väike ja miinimumpalk rahuldav.

RUTH TAMMEORG, MARTIN AIDNIK

Euroopa Liit on asunud võitlusse palga­vaesusega. Brüssel soovib näha liikmes­riikide majanduses tugevamat sotsiaalset mõõdet. Lähtutakse Euroopa sotsiaalhartas sätestatud eesmärkidest, mille hulka kuuluvad õiglane töötasu, sotsiaalkaitse ja tööturu osapoolte dialoog. Direktiivi järgi vajab sotsiaalharta ellurakendamine sektoritasandi kollektiiv­lepingute sõlmimist. Eestile on direktiiv vajalik, sest oleme kollektiivlepingutega hõlmatud töötajate osas ELis viimasel kohal (6%) ja parem pole meie seis ka miinimumpalgaga. Madalapalgaliste töötajate heaolu tagamisel on tõesti palju teha.

Euroopas valitsevad keerulised ajad. 2010ndaid aastaid iseloomustas kärpepoliitika ja majanduse stagnatsioon. Mitmeaastasele pandeemiale on ootamatult järgnenud sõda Ukrainas. Energiafirmade hüppeliste kasumite kõrval annab majanduses tooni ostujõudu sööv inflatsioon. Direktiivis tõdetakse, et palgavaesus on ELis viimasel kümnendil suurenenud ja üha enam töötajaid kannatab toimetulekuraskuste käes. Majanduslanguse ajal on piisav miinimumpalk madalapalgaliste töötajate kaitsmisel eriti vajalik, kuna väikesepalgalised on languse tagajärgede ees kaitsetumad. EL tõdeb, et direktiivi väljatöötamisel on tehtud järeldusi ka Brexitist, mis võrsus rahulolematusest Brüsseli poliitikaga. Tahetakse näidata, et Euroopa poliitilisele eliidile läheb korda eurooplaste heaolu. Soovitakse toetada kestliku ja kaasava majanduse taastamist, mis peaks viima kvaliteetse tööhõive suurenemiseni.

Hoolimata asjaolust, et kollektiiv­läbirääkimistel on viimastel aastakümnetel olnud raske lahendusi leida, on sektoritasandi kollektiivläbirääkimised vajalik tegur piisava miinimumpalga saavutamisel ja töötajate huvide edendamisel. Miinimumpalk on seotud suundumustega, mis kujundavad ümber tööturge ja mida üha enam iseloomustab ebakindla ja ebatüüpilise töö suur osakaal, mis sageli hõlmab osaajatööd, hooajatööd, platvormitööd ja ajutist renditööd. Need suundumused on mitmel juhul suurendanud tööturu polariseerumist, mille tagajärjel on enamikus liikmesriikides suurenenud madalapalgaliste ja madala kvalifikatsiooniga töökohtade ja sektorite osakaal. Ebatüüpiliste lepingutega töötajatel on raskem organiseeruda ja pidada kollektiivlepingute sõlmimiseks läbirääkimisi.

Liikmesriikides, kus kollektiiv­läbirääkimistega hõlmatus on suur, on madalapalgaliste töötajate osakaal väike ja miinimumpalk kõrge. Liikmesriikides, kus madalapalgaliste osakaal on väike, on kollektiivläbirääkimistega hõlmatuse määr üle 80%. Samuti on enamikus liikmesriikides, kus miinimumpalk on keskmise palgaga võrreldes kõrge, kollektiivläbirääkimistega hõlmatus üle 80%. Seetõttu peaks iga liikmesriik, kus kollektiivläbirääkimistega hõlmatuse määr on alla 80%, võtma kasutusele meetmed selliste kollektiivläbirääkimiste edendamiseks. Iga liikmesriik, kus kollektiivläbirääkimistega hõlmatus jääb alla 80% künnise, peaks looma raamistiku kollektiivläbirääkimisi soodustavate tingimuste loomiseks ning koostama tegevuskava kollektiivläbi­rääkimiste edendamiseks.

Sektoritasandi kollektiivlepingute edendamise küsimus puudutab otseselt ka kõrgharidussektorit, kus seni sektori­ülesed lepped puuduvad, sest puudub tööandjate esindus sektori tasandil. Ülikoolide rektoreid ühendav rektorite nõukogu ei loe end tööandjate sektori esinduseks. Valdkonda iseloomustab palkade mahajäämus ebapiisava kõrgharidusrahastuse tõttu ning suuremate ülikoolide peaaegu täielik sõltuvus konkurentsipõhisest projektirahastusest. Projektirahastus on ülikoolide töö muutnud võrreldavaks loteriiga, sest sissetuleku olemasolu sõltub ülitiheda konkurentsi tingimustes õnnelikust juhusest. Niisugune ebakindlus teeb akadeemilise karjääri väheatraktiivseks. Ülikoolidel on järjest raskem leida akadeemilist järelkasvu. Hiljuti valitsuse heakskiidetud lisainvesteeringutest, millega kasvab ülikoolide tegevustoetus järgneval neljal aastal 15%, ei piisa kaua kestnud kasinusest väljumiseks, seda eriti praeguste suurte kütte ja elektri hindade tõusuga kaasnevates inflatsioonitingimustes. Olukorra ilmestamiseks võib välja tuua näite ühe ülikooli teadustöögrupi olukorra kohta, kusjuures selle töögrupi liikmed on kõik atesteeritud ning aastakümneid õppe- ja teadustööd teinud akadeemilised töötajad. „Meil on hetkel paaris projektis vahendeid, millega saame märtsi lõpuni hakkama. Sealt edasi on suur teadmatus ja määramatus. Oleme teinud avalduse juhtkonnale toetuse saamiseks. Vastuse saame ilmselt uue aasta algul, kui ülikooli rahalised võimalused selguvad.“

Sektor vajab kollektiivseid lahendusi. Akadeemilised ametiühingud toetavad omalt poolt akadeemilise töötaja põhisissetuleku kehtestamist. Akadeemilise töötaja põhisissetulek tagaks igaühele toimetulekut kindlustava sissetuleku. Lisaks 1% teadusrahastusele SKTst on tegemist vajaliku meetmega valdkonnale tulevikuvõimaluste loomiseks. Eestis on ligikaudu 3000 teadlast. Sedavõrd väike teadlaskond tähendab, et põhi­sissetuleku pakkumine on majanduslikult teostatav. Põhisissetulek suuruses 1500 eurot kuus nõuaks aastas ligikaudselt 70 miljonit eurot. Loomulikult on tarvis edaspidise eesmärgina garanteerida doktorikraadiga atesteeritud akadeemilistele töötajatele projektidest sõltumatu ülikoolide astmepalga määr. Põhisissetuleku initsiatiiv esindab ELi direktiivi, kus esikohale on seatud töötajatesse investeerimine. Tööalase kindlustunde pakkumisega luuakse teadlaskonnale tingimused oma potentsiaali saavutamiseks.

Euroopa Liidu direktiivid on kohustuslikud ja need tuleb riigi õigusaktiga jõustada. Direktiivi täitmiseks on Eestil aega kaks aastat, kuni novembrini 2024. Siinkohal võib meenutada, et direktiivi tekstile tuginedes survestati enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga pisikesi maapoode toiduhügieeni üldeeskirjas nõutud kohustuslike kraanikausside suure arvuga, kuigi vastavas direktiivis on toodud vaid üldine suunis, et „peab olema tagatud võimalus toiduaineid korralikult puhastada“. Nüüd on võimalus Eesti riigil näidata, kuidas piisava miinimumpalga rakendamine ning kollektiivläbirääkimiste edendamine annab Eesti töötajale palga, mis ei sunni teda valima kütmise ja söömise vahel. On aeg Eesti välja tuua punase laterna positsioonilt Euroopa Liidus kollektiivlepingutega hõlmatuselt. Samuti ei tee Eestile au olla Euroopas rekordiomanik kõige väiksema Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (International Labour Organisation, ILO) ratifitseeritud konventsioonide arvuga.

ELi kollektiivlepingute direktiiv kujutab endast sotsiaalse turumajanduse algatust, mille abil võimestatakse eelkõige madalapalgalisi töötajaid. Individualiseeritud töösuhete asemel soovitakse näha kollektiivlepinguid. Koos üldise inimväärset elu tagava miinimumsissetulekuga on kindlasti tarvis garanteerida akadeemilise töötaja põhisissetulek. Ülikoolide ja teadusasutuste töötajad väärivad paremat. Aastas 70 miljonit eurot lisainvesteeringuid on riigile jõukohane. Sestap ootab kõrgharidussektor valitsuselt poliitilist tahet.