Vähem edukate meeste pärisosa

Leo Luks: „Mõnikord kaldub vabamõtleja teispoole teadusliku maailmapildi poolt sobivaks tunnistatud diskursusi, kuid säilitab kriitikameele, muutumata uhuu-diskursuse jüngriks.“

VALLE-STEN MAISTE

Leo Luks, „Vabamõtleja“ raamatusarja eestvedaja, mis viis sarja loomiseni?

Pidasin vähemalt kümme aastat plaani hobi korras kirjastama hakata, sh filosoofilise kallakuga esseistikat avaldada. Miskipärast on just eesti filosoofid raamatute väljaandmisel kaunis passiivsed, nõnda valitseb oht, et terve rida huvitavaid mõtteid kaante vahele ei jõua, vajuvad unustusse. Harva kui tekst üksnes ajakirjanduses ilmudes pikemaks ajaks käibele jääb.

Mul mõlkusid meeles mõned autorid, keda kindlasti tahtsin kirjastada, eesotsas Jüri Eintaluga, kelle 1990ndatel ilmunud vabamõtlejalikud esseed avaldasid algajale filosoofiatudengile sügavat muljet. Kui mul turgatas lisaks pähe idee parafraseerida kujunduse poolest nõukaaegset filosoofide elulugude sarja „Suuri mõtlejaid“, oligi sari „Vabamõtlejad“ sündinud.

Mis on sarja eripära? Mis eristab sarja raamatuid „Eesti mõtteloo“ sarjas välja antud jm eesti autorite esseistikaraamatutest? 

Küllap ilmub üksikväljaannetena nii mõndagi, mis ka meie sarja sobiks. Esseistikasarju hakkab meie kultuurimaastikul silma küllaltki vähe. Tallinna ülikooli rohelise kujundusega raamatud on küll jagatud seeriatesse, kuid nende fookuste erinevust on raske mõista. „Eesti mõtteloo“ sari aga avaldab vähemalt elavate autorite puhul üksnes nn elavaid klassikuid, mitte kahtlasema renomeega vabamõtlejaid. Kaugemast ajaloost on nad avaldanud küll nii mõndagi autorit, kes hästi ka „Vabamõtleja“ sarja sobiksid, nt Masing, Grenzstein, Hackenschmidt. Pole muide välistatud, et kunagi ilmub mõni sajandi eest kirjutanud autor ka „Vabamõtleja“ sarjas, kui idee turgatab ja koostamisjaksu jagub.

Kes on vabamõtleja, mille poolest ta erineb teistest filosoofiaga tegelejatest või mõtlejatest?

Vabamõtleja range piiritlemine oleks seda mõtteviisi reetev samm, nii et kirjastamisotsuseid teen ikkagi intuitiivselt. Põgusalt kirjeldada on siiski võimalik. Vabamõtleja kirjutisi iseloomustab eriomane stiil, isegi kui ta kirjutab mingi kitsama mõttevoolu raames, nt Margo Laasberg. Vabamõtleja mõtleb avaralt, ta ei piirdu akadeemiliste kirjatöödega, kuigi võib ka neid edukalt luua, nt Rein Raud, keda olen korduvalt edutult oma sarja meelitada üritanud. Samuti iseloomustab vabamõtleja ütlusi julgus ja teravus, mis eristab teda poliitkorrektsest, alati ette teada viisakaid fraase poetavast õilishingest. Vähemalt mõnikord satub ta oma teravat sulge rakendama ka ühiskonna valupunktidel. Mõnikord kaldub ta teispoole teadusliku maailmapildi poolt sobivaks tunnistatud diskursusi, kuid säilitab ka seal kriitikameele, muutumata uhuu-diskursuse jüngriks – kuigi liialdusi-vääratusi võib siin esineda, sest vabamõtleja liigub edasi riskivalt ja ekslevalt, mitte sisse tallatud diskursuste kiirteid pidi. Vabamõtleja tuvastamisel tuleb välistada akadeemilised kuivikud ja poliitkorrektsed õilishinged, aga ka sisutühjad grafomaanid ja kinnismõtetega trollid.

Lähiajaloos on püütud mitu korda küsida, mis on eesti filosoofia. Milline on „Vabamõtleja“ sarja suhe selle küsimusega?

Suhe on olnud seni lõtv, leidub mõningaid sellesuunalisi tekste minu enda ja Eintalu raamatutes ning põgusaid mõttekäike Jüri Lippingu raamatus. Mulle näib, et kunagine pinge on lahtunud, omaks on võetud avar käsitus eesti filosoofiast, kuhu mahub nii Eesti pinnal tehtud eri keeltes filosoofia kui ka eestlaste tehtav võõrkeelne akadeemiline filosoofia. See probleem paistab olevat surnud koos Madis Kõivu, Tõnu Luige ja Jaan Kaplinskiga.

Miks ei ole sarja autorite seas naisi? 

Nii on lihtsalt juhtunud, et järg pole nendeni veel jõudnud, muidugi pole ma ka poliitkorrektse tasakaalustatuse nimel nahast välja pugenud. Nii mõnigi terane naismõtleja, nt Kadri Tüür, on mulle sellesama kriitilise küsimuse esitanud ja olen küsimusele vastanud kutsega, aga vedu pole võetud. Kutset ei pea ootama jääma, pakutagu aga julgelt käsikirju!

Väikese intriigi korras püstitaksin hüpoteesi, et ka filosoofias, nagu Eestis üldse, on naised meestest keskeltläbi tublimad, töökamad ja alalhoidlikumad. Meil on terve rida hästi tublisid akadeemilisi naisfilosoofe, kes kirjutavad hunnikute viisi rahvusvahelisi teadusartikleid, hoiavad grante jms, löömata meie kultuuriväljal kuigivõrd kaasa laia haardega diskussioonides. Nii et akadeemilise elu piiril sündiv vabamõtlus jääb vähem edukate meeste pärisosaks, nt Andres Luure, Margus Ott, Enn Kasak, Linnar Priimägi, Jüri Lipping, Jüri Eintalu, mina ise jt.

Kuidas on sarja kureerimine ja väljaandmine sujunud, millised on peamised mured?

On sujunud üle kivide ja kändude. Siinkohal ei saa paraku vabamõtlejalikult originaalitseda, mured on needsamad, mis kirjastamise puhul üldiselt. Peamine on muidugi rahamure ehk sõltumine kulka armust. Senisest kuuest raamatust kolm – Lipping, Laasberg, Eintalu – ei pälvinud toetust ning kaks neist küllap jäävadki rahaliselt miinusesse, Laasbergi mälestusteos jõudis nulli tänu perekonna ja sõprade annetustele. Struktuurne probleem on selles, et esseistikagi saab toetusi kirjanduse sihtkapitalist ning kui kaugele sobilik käsikiri võib kirjandusteemadest kaugeneda, see sõltub komisjoni arvamusest. Muidugi olen ka ise laisk olnud otsimas sarjale metseeni, kes kulka eitusi kompenseeriks.

Muret teeb ka müük, ja seda mitte ainult rahalises plaanis. Kui enamikku hoolikalt koostatud ja mõistlikult hinnastatud raamatutest ei müüda isegi mitte 200 eksemplari, võib hakata kahtlema, kas vabamõtlus üldse läheb kellelegi korda, ainut arhiivi tarbeks koostada ka ei viitsi. Siin mängib küllap mõningast rolli ka eesti filosoofia retseptsiooni töötempo eripära, näiteks kas või selles Sirbis retsenseeritavad „Vabamõtleja“ sarja teosed ilmusid juba üle aasta tagasi ja on müügil veel üksikutes ketipoodides. Aga kirjastaja käest saab ikka. Natuke kahju on ka sellest, et nii mõnedki säravad vabamõtlejad on sarjas avaldamisest keeldunud või kõhklevad seni.

Millisena näed sarja tulevikku?

Lähitulevikku näen läbi roosade prillide – detsembris ilmub tuntud ja armastatud kirjaniku Jan Kausi esseekogu, mis võiks ometi laiemat tähelepanu pälvida. Edasi võtan vabalt, ühtki uut käsikirja praegu töös ei ole ning akadeemilis-loomingulises elus on käsil kiired ja viljakad ajad. Kuid küllap millalgi jälle hakkavad näpud sügelema ja uus raamat läheb töösse, sest põnevaid vabamõtlejaid on Eestis sedavõrd palju.