Üks roll

LEA LARIN

Valitsuselt ülikiiret internetiühendust võimaldavate lairibavõrkude ehitamiseks eraldatud 20 miljonit eurot on korraliku tüli tuurid üles võtnud.

Mõnevõrra jäi see tüli samaaegselt toimunud teise e-riiki puudutava skandaali varju, sest suuremat osa avalikust ruumist täitis ajakirjanduses üles köetud ID-kaardi hüsteeria.

Kuid teema on tähtis, paljudele tähtsamgi veel kui ID-kaart, sest ilma netiühenduseta ei ole ka ID-kaardiga võimalik midagi teha. E-riik Eesti ei ole hoolimata riiklikest otsustest ja Euroopa Liidu lubatud toest siiani püsiühendusega internetiga kaetud. Kiire internetiühenduseta aga ei ole maal elu. Näiteks Soomes kuulutati püsiühendusega internet kodanike seaduslikuks põhiõiguseks juba 2010. aastal.

Käsile võetud juurdepääsuvõrgu toetusplaan on oluline, sest see nn viimane miil valguskaablit, mis ühendab lõpptarbija kiiret ühendust võimaldavasse lairibavõrku, on hajaasustusega alade lõpptarbijale kinnimaksmiseks liiga kallis, sideettevõtetel aga puudub motivatsioon see oma kulul valmis ehitada.

Praeguse tüli keskmes seisab ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo ning tüli tekitajaks on asjaolu, et riigi 20 miljonile eurole pretendeerisid selleks projektiks loodud maakondlikud ühendused Digimaa Pärnumaalt, Digitee Harjumaalt ja Digikond (Raplamaa, Järvamaa ja Läänemaa), kes plaani omavahel arutasid, olukorda uurisid, kogusid andmeid nõudluse kohta, võtsid vastu sooviavaldusi jne.

Kuni Urve Palo teatas, et riik neid projekte ei toeta ning interneti maapiirkondadesse viimiseks kuulutatakse välja riigihange. Oma huvist lairiba võrkudesse investeerida on teada andnud kaks suurettevõtet – nii riigile kuuluv Elering kui ka eraettevõte Telia. Õhus on ka oht, et maakondlike ühenduste rahaline toetamine on vastuolus Euroopa Liidu reeglitega ja pärast tuleb riigiabi tagasi maksta. Nagu läks Estonian Airi ja Ärma taluga.

Puhkeski tüli. Maakondlikud ühendused süüdistavad ministrit, kuna olid tegutsenud teadmisega, et saavad riigiabi, ning nüüd tahavad, et riik neile seni tehtud kulutused kinni maksaks. Esitatud on mitmekümne tuhande euro suurune arve.

Tarbija ja riik võivad uues olukorras võita. Arvatavalt on suurettevõtetel potentsiaali võrguga kiiremini tarbijani jõuda ning riik säästab raha, kui vajalikud investeeringud teevad suurettevõtted. Riik oli rehkendanud, et lisaks algsele 20 miljonile tuleb kulutada veel 150 miljonit.

Praeguse stsenaariumi järgi võivadki riigi kulud 20 miljoniga piirduda ning plaanitud kolme-nelja maakonna asemel saavad riigi toel kõik hajaasustusega piirkonnad püsiühendusega kaetud. Juba on välja hõigatud püsiühenduse hind lõpptarbijale, ca 200 eurot.

See pole Urve Palol esimene kord rambivalgusse ja ajakirjanike hammaste vahele sattuda. Palo on kogenud poliitik, kes on olnud kohe pärast poliitikasse tulekut 2007–2009 rahvastikuminister, 2014–2015 majandus- ja taristu­minister, seejärel pärast riigikogu valimisi 2015. aasta aprillis veel pool aastat ettevõtlusminister.

Need ei ole olnud kerged ministri­kohad. Palol on tulnud helpida nii eelkäijate keedetud suppi (Tallinna Sadama praamihanked oli pannud idanema juba Juhan Parts) kui ka teha pealtnäha võimatut – seista ettevõtjate eest valitsuses, mille koalitsioonilepe nägi ette maksutõuse, aga ka piiranguid ettevõtetele. Septembris 2015, kui Tallinna Sadama skandaal oli puhkenud, astuski minister Palo tagasi, põhjendades seda soovimatusega jätkata Reformierakonna juhitud valitsuses.

Mis sellest järjekordsest tülist arvata? Et on loomulik, et naispoliitikud saavadki rohkem rappida? Eriti blondid naispoliitikud? Kas rünnakud on argumenteeritud või kantud kellegi isiklikust huvist?

Praegu näikse küll, et Urve Palot ootab selle viimase miili riigihanke eest ees kaheksa miili praadimist, justkui filmist „8 miili“ („8 Mile“, 2002), kus noor räppar Eminem võitleb oma koha eest päikese all. Need kaheksa miili on ületatavad, kuigi toimuv toob juba meelde Stephen Kingi romaanil põhineva filmi „Roheline miil“ („The Green Mile“, 1999) .