Ukraina imet näitamas ja imet ootamas

Ukraina võiduks ja tegelikult ju ka tulevaste sõdade ärahoidmiseks peaks lääne abis ja suhtumises aset leidma radikaalne muutus.

ÜLO MATTHEUS

Ukraina sõjast on saanud positsioonisõda: rindejoon palju ei muutu, on märgata taktikalisi nihkeid siia- või sinnapoole ja loodetakse pigem tuleviku peale. Milline see saab olema, sõltub vastaste sõjalisest võimekusest. Sõda on senised võimed paika loksutanud: pooled on õppinud teineteisega sõdima ega ole enam suutelised tasakaalupunkti ületama. Mõlemad arendavad oma sõjatööstust, kohendavad mobilisatsioonisüsteemi ja üritavad luua uusi reserve. Ukraina sõltub suuresti lääne abist, kuid poliitilistel põhjustel, ennekõike valimiste tõttu USAs, on see kiratsema jäänud ja NATO otsib võimalusi, kuidas tagada Ukraina abistamine ka juhul, kui USA poliitiline kurss muutub.

Sanktsioonide alla pandud Venemaa hangib relvastust, laskemoona ja muid sõjalise otstarbega vahendeid ennekõike Põhja-Koreast, Iraanist ja Hiinast, kuid on sisse töötanud ka kanalid, kuidas lääneriikide seatud piirangutest mööda minna ja hankida sõjatööstusele vajalikke komponente läänest.

Lootus toidab

Kuigi Ukraina on parandanud edukalt oma suutlikkust rünnata sõjalisi objekte Venemaal ja on Vene laevastiku Mustalt merelt sisuliselt välja tõrjunud, on olukord rindel Ukraina jaoks kehvapoolne: puudus on nii suurtükimürskudest, õhutõrjevahendeist kui ka kõigest muust. Ukrainat hoiab üleval ennekõike soov vastu panna ja ka lootus, et lääne abi taastub või suureneb koguni sellise määrani, et saab sõja käiku muuta. Kuhugi pole Ukraina jututubadest kadunud ka lootus, et sõjategevusse sekkub ühel või teisel hetkel NATO, kuigi seni on see jäänud kindlaks oma kaitsedoktriinile ega ole tegelikult reageerinud ka sellele, kui Vene raketid on ületanud NATO piiri (juhtumid Poolas).

Mõistagi ootab Ukraina ka seda, et Venemaal toimuvad poliitilised muutused, mille tulemusel Venemaa kas lõpetab sõja Ukrainas või ei ole enam võimeline seda edasi pidama. Põhjuseks võivad olla olemasolevate ressursside ammendumine, majanduse järsk allakäik või poliitilised rahutused ja Putini režiimi kokkuvarisemine.

Venemaa panustab pikaldasele kurnamissõjale, mida võimaldab ennekõike Ukraina omast suurem inimressurss ja mitmeid kordi suurem sõjatehnika varu. Oodatakse, et kurnamistaktika tulemusena rindejoon kuskil murdub ja Vene pool suudab teha otsustava läbimurde. Kõneldakse Venemaa võimalikust suurpealetungist sellel suvel, sealhulgas Kiievi ja Harkivi suunal, või eesmärgist Harkiv koguni õhurünnakutega rusudeks pommitada, kuid teisalt näitab Venemaa vähene edu rindel, et tegelikult pole Venemaa suureks läbimurdeks võimeline ja sel suvel seda tõenäoliselt ka ei saavutata. Sõjatehnikat ja laskemoona on Venemaal küll palju rohkem, kuid napib elavjõudu, kes seda tehnikat kasutaks.

Venemaa loodab, et lääneriigid kas loobuvad Ukrainat toetamast või vähendavad otsustavalt oma abi, jättes Venemaale Ukrainas vabad käed. Et see nii juhtuks, selleks kasutab Venemaa ennekõike info- ja hübriidsõja vahendeid, üritades mõjutada lääne poliitilisi jõude tegutsema Venemaa kasuks. Küsimus seisneb kokkuvõttes selles, kelle lootused ja ootused lõpuks täituvad või kas need üleüldse täituvad. On pakutud, et Venemaa võib senise intensiivsusega jätkata sõda veel aasta kuni kaks, misjärel on vaja pikemat pausi, et oma võimed taastada. Sellele viitab ka Putini retoorika, justnagu sooviks Venemaa pidada Ukrainaga rahukõnelusi, kuigi tegelikult on Venemaal vaja hingetõmbeaega.

Lootuste loogika

Ukraina lootus tugineb usule, et lääs ei lase Venemaal võita ja jätkab Ukraina abistamist, sest Venemaa edu korral satub lääs ise otsese löögi alla. Võidu korral Ukraina üle võib Venemaa rünnata juba ka NATO riike – ennekõike kas Poolat või Balti riike. See aga nõuaks juba NATO otsest sekkumist ja tähendaks muutusi sõja mastaabis. See usk võib olla petlik, nagu on osutanud USA presidendikandidaadile Donald Trumpile omistatud väljaütlemised, mille kohaselt näeb ta rahuplaan ette Donbassi ja Krimmi loovutamist Venemaale ja mis on tõlgendatav kui blankoveksel Venemaa tulevasteks sõdadeks.

Euroopa poliitikud on ohust küll teadlikud, kuid selle teadvustamine pole jõudnud veel kriitilise piirini, millele järgnevad otsustavad sammud. Praegu saab rääkida vaid muutustest retoorikas. Nii on Prantsusmaa president Emmanuel Macron teatanud, et ei välista Prantsuse vägede saatmist Ukrainasse. Algselt tõlgendati seda kui poliitilist positsioonisõda Saksamaaga. Kuna Macron pole aga oma sõnadest taganenud, on kõneldud ka viiest võimalikust stsenaariumist, kuidas Prantsusmaa saaks Ukrainat jõulisemalt aidata: 1) Prantsusmaa rajab Ukrainasse sõjatehaseid, 2) koolitab vägesid Ukrainas, 3) võtab enda peale Odessa kaitsmise, 4) loob Ukrainas puhvertsoone või 5) osaleb koos ukrainlastega otseses sõjategevuses.¹ Ukraina jututubades on pakutud välja ka võimalus, et Prantsusmaa võtab enda kanda Ukraina-Valgevene piiri kaitsmise, mis vabastaks umbes saja tuhande suuruse Ukraina väekontingendi ja võimaldaks selle suunata otsesse sõjategevusse.

Kuna Saksamaa liidukantsler Olaf Scholz on näidanud ennast ara ja alalhoidlikuna, annab see Macronile hea võimaluse poseerida tema kõrval musklimehena. Macroni väljaütlemiste taga võib näha mõistagi ka teisi põhjusi, näiteks solvumist, et Vene diktaator pole tema manitsusi sõja lõpetamiseks kuulda võtnud, mille tõttu on Macron valinud „retoorika“, mida Putin mõistab – jõu näitamise. On iseküsimus, kas selle taga on ka reaalne jõud ja kas see realiseerub.

Arvude loogika

Miks siis NATO ometi ei sekku ja mida Euroopa ootab?! Nii poliitiline kui ka arvude loogika kõneleb sellest, et Euroopal üksi napib jõudu Venemaale vastu seista. Euroopa riikidel ei ole väljaspool NATOt ka koostöövormi, mis võimaldaks asuda ühisele kaitsele. Ent isegi kui leitaks mingi koostöövorm ja Euroopa riigid suudaksid Venemaale vastu panna kõik oma sõjalised võimed, jäädaks ikkagi mitmete oluliste näitajate poolest Venemaale alla.

Portaali Armedorces andmeil on tegev- ja reservväelasi Euroopa Liidu riikidel kokku Venemaaga võrreldaval arvul, kummalgi ligikaudu kolm miljonit. Tanke ja suurtükke on Euroopa Liidul aga kolm korda ning raketisüsteeme üle kuue korra vähem, hävitajaid peaaegu sama palju kui Venemaal, aga ründelennukeid üle nelja korra vähem.² Neil arvudel oleks mingi tähendus aga vaid juhul, kui sõjategevus haaraks kogu Euroopat ja kõik riigid sõdiksid täies mahus. Kui Venemaa ründab vaid ühte riiki, näiteks Poolat, siis pandaks Poola abiks ilmselt välja vaid mingi osa oma ressurssidest.

Ka Euroopa majanduslik ja sõjatööstuslik potentsiaal kõneleb Ukraina sõja taustal sellest, et mastaapseks sõjategevuseks pole Euroopa ka neis aspektides valmis. Selleks ei ole ei piisavalt ei lao­varusid ega tootmisvõimsust.

Üle pole mõtet hinnata ka NATO suutlikkust (jätan siin tuumarelvad kõrvale). Portaali globalfirepower.com arvestused, mis lähtuvad eeldusest, et sõjalise konflikti korral NATO ja Venemaa vahel panustavad NATO riigid sõjategevusse vähemalt 25% ja Venemaa 75% oma võimetest, on NATO küll enamiku näitajate poolest Venemaast üle. Mõnes olulises aspektis jäädakse aga ka alla: Venemaa on võimeline reaalselt välja panema kaks korda rohkem suurtükke ja ründelennukeid, kolm korda rohkem tanke, liikursuurtükke ja raketisüsteeme kui NATO.³ Portaalis on lähtutud eeldusest, et ükski NATO riik ei panusta ühisesse sõjategevusse kogu jõuga, vaid ainult mingi osaga.

Nagu Ukraina sõda on näidanud, suudab relvastuse kvaliteet kvantiteeti tasakaalustada ja suuremad arvud ei taga ilmtingimata paremust. Sõda on näidanud ka seda, et sama otsustav tähendus on inimestel ja nende motivatsioonil, mis lubab vastu seista mitu korda suurematele jõududele. Portaali globalfire­power.com arvutuste kohaselt (arvestades antud juhul nii Ukraina kui ka Venemaa kõiki võimeid) on Venemaa sõjaline eelarve Ukraina omast 2,5 korda suurem, vastavalt 109 ja 42 miljardit dollarit, otseses sõjategevuses osaleb palju rohkem Venemaa sõdureid (Venemaal 1,32 miljonit, Ukrainal 900 000), lennukeid on Venemaal 13 korda, tanke 8, soomukeid 7, suurtükke 8, liikursuurtükke 5, raketisüsteeme 6 ja mereväe aluseid 7,5 korda rohkem kui Ukrainal.⁴

See loetelu ei sisalda droone, mille roll on olnud Ukraina sõjas ülisuur. Tegelikult on need muutnud kogu sõjategevuse metoodikat, kuivõrd droonid annavad hea ülevaate vaenlase vägede paiknemisest ja nende liikumist ning võimaldavad vastast efektiivselt hävitada nii rindepiirkonnas kui ka sügaval tagalas. Ukraina poolel täidavad droonid ka teatud osas lennuväe funktsioone, nii et saab rünnata väga kaugeid objekte Venemaa territooriumil. Veebilehe warpowerukraine.com hinnangul on Ukrainal 5177 drooni, neist 42,2% on luure- ja 58,8% luure-ründedroonid.⁵ Venemaa droonide arvuks hindab warpowerrussia.com 3512, millest 67,7% on luure-ründedroonid ja 32,3% luuredroonid.⁶ Kuigi tegemist on kiiresti kuluva ressursiga, nähtub hinnanguliselt siiski, et Ukrainal on droonide osas ülekaal. Ka on Ukrainal olemas meredroonid, mille olemasolu kohta Venemaa puhul andmed puuduvad. Ukraina meredroonid koos brittide rakettidega Storm Shadow on edukalt Vene laevastiku Mustalt merelt välja tõrjunud ja suure osa sellest ka hävitanud või kasutuskõlbmatuks muutnud.

Portaali globalfirepower.com võimekuse edetabeli järgi on Venemaa USA järel jätkuvalt teine armee maailmas ja Ukraina paikneb selle indeksi arvestuses alles 18 kohal. Euroopa riikidest on Ukrainast eespool Suurbritannia (6. koht), Itaalia (10. koht), Prantsusmaa (11. koht) ja kohe Ukraina järel on Saksamaa (19. koht), Hispaania (20. koht) ning Poola (21. koht).⁷

Mis puudutab tuumarelvastust, siis tuumalõhkepäid on NATO-l ja Venemaal enam-vähem võrdselt, 2022. aasta andmeil vastavalt 5943 ja 5977.⁸ NATO tuumalõhkepeadest enamik (5428) kuulub USA-le, Euroopa riikidest on tuumarelvad olemas vaid Prantsusmaal (290 tuumalõhkepead) ja Suurbritannial (225 tuumalõhkepead). Need arvud näitavad, et kui USA peaks oma tuumavihmavarju Euroopa kohalt ära tõmbama, võib see kaasa tuua tõsise julgeolekukriisi. USA ja Venemaa tuumaarsenali piiramist ja kontrolli reguleeriv START-lepe lõpeb 2026. aasta veebruaris ja Venemaa on teatanud oma osaluse peatamisest.

NATO versus Venemaa. Arvestatavad võimekused konflikti korral (25%/75%).*
	NATO	Venemaa
Sõjaline eelarve (mld USD)	235.5	82.6
Elavjõud kokku	1,506,750	810,000
tegevväelasi	851,350	623,175
reservväelasi	649,150	187,500
Õhujõud, kokku lennuvahendeid	5,253	3,137
neist hävitajaid	881	580
ründelennukeid	277	558
transportlennukeid	381	333
eriotstarbelisi lennukeid (õhuluure jm)	244	110
õhutankereid	155	14
kokku helikoptereid	2,172	1148
neist ründekoptereid	360	403
Maaväed
tanke	3,184	9,425
soomukeid	251,909	113,731
liikursuurtükke	1,158	4,931
suurtükke	1,765	3,252
raketisüsteeme	429	2,915
Merevägi, aluseid kokku	687	449
neist lennukikandjaid	4	1
helikopterikandjaid	3	0
hävitajaid	28	11
fregatte	34	8
korvette	16	65
allveelaevu	37	53
miinilaevu	45	37
Tuumalõhkepäid**	5,943	5,977

* Andmed: https://www.globalfirepower.com/nato-projected-firepower.php

Arvestatud on 25% NATO ja 75% Venemaa võimekustega võimaliku konflikti korral

** SIPRI. https://www.sipri.org/media/press-release/2022/global-nuclear-arsenals-are-expected-grow-states-continue-modernize-new-sipri-yearbook-out-now

 

Kas Ukraina päästab vaid ime?

Arvestades USA presidendivalimistega kaasnenud kaost Ukraina abistamisel ja tegelikult ka NATO teovõimes ning Euroopa riikide alles vormuvaid hoiakuid, jääb Ukrainal endiselt loota kas iseenda söakusele ja sõjatööstuse kiirele arengule või, kui sellest ei piisa, siis vaid imele – NATO siiski sekkub sõtta või Venemaa variseb iseenesest kokku. Et Ukraina võiks saada juba lähiajal NATO liikmeks ja kutse sinna juba NATO Washingtoni tippkohtumisel selle aasta juulis, seda imet Ukrainas enam ei oodata.

Ukraina võiduks ja tegelikult ju ka tulevaste sõdade ärahoidmiseks peaks lääne abis ja suhtumises aset leidma radikaalne muutus. Kindel on see, et kui sõjaline abi jätkub 2023. aasta tasemel ja Ukraina sõjatööstuses imet ei sünni, ei aita see Ukrainat ummikseisust välja ja nn Trumpi lahendus võib olla möödapääsmatu. Võimalik, et lääne hoiakutes toimuks otsustav muutus, kui Venemaa ründaks mõnda NATO riiki, näiteks Poolat või mõnda Balti riiki, kuid Ukrainat ei pruugi siis enam sellisel kujul olemas olla.

Mõne NATO riigi ründamiseks peaks Venemaa vaates olema täidetud neli olulist tingimust: Venemaa on Ukraina alistanud või on sõlmitud mingi ajutine ja Venemaale sobilik vaherahu, Venemaa on taastanud oma sõjalise võimekuse, USA on kaotanud huvi Euroopa poliitilistesse protsessidesse sekkuda ja NATO on muutunud teovõimetuks. Nende eesmärkide nimel Venemaa tegutseb ja kui nende saavutamine tal korda läheb, on sõda ka Euroopa õue peal. Jääb üle vaid retooriliselt küsida, kas tõesti peaks asi siis nii kaugele arenema, et need, kelle võimuses on asjakäiku muuta, lõpuks ka midagi otsustavat ette võtaksid?

Kuni läänemaailm kõhkleb, hoiab NATO riike sõtta sattumast vaid Ukraina, tema uskumatu vastupanu. Et see ka edaspidi nii oleks ja Ukraina suudaks täita oma rolli uue raudse eesriidena Venemaa ja muu Euroopa vahel, selleks tuleb õiged otsused langetada juba täna.

1 Amaury Coutansais-Pervinquière, Cinq scénarios d’un déploiement français en Ukraine. – Le Figaro 23. III 2024 https://www.lefigaro.fr/international/cinq-scenarios-d-un-deploiement-francais-en-ukraine-20240323

Publié le 23/03/2024 à 07:00, mis à jour le 25/03/2024 à 07:29

2 Military power of European Union EU & Russia. https://armedforces.eu/compare/country_European_Union_EU_vs_Russia

3 NATO Projected Firepower (2024). https://www.globalfirepower.com/nato-projected-firepower.php

4 Comparison of Ukraine and Russia Military Strengths (2024). https://www.globalfirepower.com/countries-comparison-detail.php?country1=ukraine&country2=russia

5 Ukrainian Drone Force https://www.warpowerukraine.com/droneforce.php

6 Russian Drone Force https://www.warpowerrussia.com/droneforce.php

7 2024 Military Strength Ranking https://www.globalfirepower.com/countries-listing.php

8 SIPRI pressiteade13. VI 2022. https://www.sipri.org/media/press-release/2022/global-nuclear-arsenals-are-expected-grow-states-continue-modernize-new-sipri-yearbook-out-now