Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses

Kui pseudoteaduslikku udu kootakse suurima päevalehe peatoimetaja asetäitja toolilt, heidab see ajakirjanduspildile ja arvamusruumile märksa süngemat varju kui mõne raadiodiskori ignorantne loba.

JOONAS KIIK

Tõejärgsusest on palju räägitud, sõna on üldtuntud, hästi on teada ka selle sõna hädad, neist on omajagu juttu olnud. Meenutan lühidalt. Millegi tõele järgnevaks nimetamine eeldab, et see miski erineb tõest, on mittetõde. Näiteks tõejärgsest ajastust kõnelemine ütleb, et tõe ajastu on läbi, käes on valede aeg. Enne oli meil tõde, nüüd mitte, nüüd on see kuhugi kadunud. See jutt tundub tõekauge. Kas siis enne valetamist polnud? Oli. Kas nüüd on vale öelda, et lumi on valge? Ei ole. Korrutustabel kehtib. Mis tõejärgsusest me siin räägime?

Ent nähtus, mida see sõna kohmakalt tähistab, polegi järsk ja are juba toimunud pööre, vaid aeglane ja hajus, alles kestev protsess. Korrutustabeli osas on üksmeel veel üldine, kuid paljudes keerulisemais küsimustes kipuvad üldtunnustatud tõe mõõdupuud ja nende autoriteet hajuma. Sellest jutt käibki. Võistlevaid või ka vastandlikke tõekspidamisi oleks nagu üha rohkem, kuid vähemaks paistab jäävat ühist pinda, mida enamik oleks valmis usaldama. Poliitilistes, ühiskondlikes ja eetilistes küsimustes konkureerib hulk ideoloogiaid, mis on ise oma tõe mõõdupuud ega tunnista teisi, väliseid kriteeriume, kui see neile parasjagu ei sobi.

Ja kui pole ühismõõdet, siis ei saa ka otsustada, kes räägib tõtt, kes ajab udu. Kaovad tõe eelised udujutu ees, kui see on enese samuti tõeks kuulutanud – pole, mille põhjal vahet teha. Sestap oleks tõejärgsuse asemel kohasem rääkida udukudumisest. See sõna kirjeldab justkui paremini sujuvat lahustumisprotsessi, kus varem valdavalt tunnustatud tõe kriteeriumid oma senisel kujul ei kao, vaid mattuvad tasapisi pooltõdede ja lausvalede uttu, hajuvad silmist.

Udukudumiseski pole midagi enneolematut: tõekspidamised ja uskumused on ikka konkureerinud, aastatuhandeid on ka valetatud, demagoogiat ja udu aetud. Udukudumisest kui ühest praegust aega määratlevast nähtusest on mõtet rääkida eelkõige seoses udukudumise enneolematu haarde ja mõjuga üleilmselt võrgustunud meediaruumis.

Info pole veel kunagi nii hästi levinud, kuid see ei levi tõeväärtuse, vaid eelkõige löövuse, lihtsuse ja üldmõistetavuse alusel. Udu levib eriti hästi, sest seda on lihtne toota ja selle abil pääseb pildile kergema vaevaga, odavamalt ja tõhusamalt kui tõe väljaselgitamiseks, oma jutu kontrollimiseks ja väidete tõeläheduse taotlemiseks ressursse kulutades. Uus meediakeskkond, eelkõige jälgimisplatvormid ehk jälplad, kus toimib niinimetatud ühismeedia, mängib varasemaid hierarhiaid ümber moel, mis on udukudumise eduks nagu loodud.

Valitseb üldine üksmeel selles, et Ühendriikide politsei on arenenud riikide vägivaldseim ja ebaproportsionaalselt suur osa sealse politseivägivalla ohvreist on mustanahalised. Pildil USA politsei 1965 aasta augustis Los Angelese lähistel Wattsis mustanahaliste protestiaktsiooni maha surumas.

Wikimedia Commons

See edu pole absoluutne, samuti nagu pole absoluutne seniste tõe kriteeriumide taandumine. Seniste mõõdupuude, ekspertide ja institutsioonide maine ja mõju võib tihenevas udus tasapisi kahaneda, kuid pole kaugeltki kadunud. Ajakirjandusel, kohtuvõimul ja eriti teadusel on ühiskonna silmis ikka veel üldtunnustatud tõe allikana märkimisväärsel määral autoriteeti, mida paljud endale ihkaksid. Eriti pakiline on see tung uusarhailiste jõudude, despotismilembeste populistide seas, kelle tõekspidamised ja eesmärgid on valdavalt senistest tõe kriteeriumidest kaugel või neile lausa vastandlikud. Seetõttu rõhuvad need jõud eelkõige udukudumisele ja kipuvad poliitikavaldkonna erakordselt tihedas konkurents sel alal ületama kõiki teisi. Ainuvõimule pürgivate populistide huvi pole mitte varasemate standarditega kohaneda või neid tunnustada, vaid kehtestada nende asemel omaenda autoriteet. Siit ka püüd ajakirjanduse, kohtuvõimu ja teaduse sõltumatust õõnestada, rünnata ja kontrollida.

Teisalt ei saa öelda, et ajakirjandus oleks omalt poolt tingimata udukudumise vastu ja seisaks vankumatult näiteks teadusliku tõe eest. Mõnegi ajakirjaniku suhe teadusega kaldub meenutama mõne poliitiku või äriideoloogi oma: pidada tõe normiks omaenda uskumusi ja vaateid, teadust aga tunnistada ainult neid toetavais piires. Endale sobimatuid andmeid, uurimusi ja teadlasi on kasulikum eitada või ignoreerida.

Teaduspesu

Udukudumise vormi, kus oma vaateid ja uskumusi serveeritakse eksitavalt teadusliku tõe pähe, on kohane nimetada teaduspesuks. Nähtust ühe end instituudiks nimetava mõjurühmituse näitel kirjeldanud Margus Ott nendib muu hulgas võimalust, et ajakirjandus osaleb teadlikult teaduspesus, kuigi end kvaliteetseks pidav ajakirjandus seda teha ei tohiks.1 Kui jätta kõrvale teadlikkuse keerukas küsimus, millest teaduspesu olemasolu ja tagajärjed otseselt ei sõltu, siis ajakirjanduse, sealhulgas end kvaliteetseks pidava ajakirjanduse, panuses teaduspessu pole kahtlust.

Tuntuimaid näiteid leiame ökoloogiaaruteludest: kohalikus mastaabis tselluloositehase ja üleraie küsimustes, üleilmses mõõtkavas kliimasoojenemise ja selle tagajärgede küsimustes. Piirdudes siin viimasega: kuigi kliimasoojenemise inimtekkelisuses on pea kõik erialateadlased ühel meelel, ei istu see tõdemus ja selle vältimatud järeldused paljudele ja paljud ei lase end teadlaste üksmeelest kõigutada. Kliimaeitajate pseudoteaduslikest argumentidest vahest levinuim on meil viide ühe tuntud akadeemiku kunagisele intervjuule, mille kurioosseid väited on omajagu kummutatud.2 Et intervjueerija kahetses seda usutlust mullu kui äpardunut,3 võib seda pidada juhuslikuks tööõnnetuseks. Sihipärase teaduspesuna tasub aga meenutada ühe Postimehe legendaarse spordilembese paremtoimetaja järjekindlat kliimaeituslikku tegevust,4 millele samuti viidatakse veel kümme aastat hiljemgi. Kord juba kootud udu ei haju enam täielikult, vaid jääbki võrku hõljuma ja mõtteruumi mõjutama.

Üks värskem näide muust vallast. Mai lõpus mõrvas Ühendriikide politsei Minneapolises kinnipidamise käigus mustanahalise kinnipeetava George Floydi. Mõrva ja sellele järgnenud protestilainet politseivägivalla ja rassismi vastu on laialt kajastatud ja arutatud ka meil. Selle arutelu käigus kirjutas Postimehe peatoimetaja asetäitja Marti Aavik juuni algul, et rahutusi olevat „kummaline“ jälgida, kuna „uuringud näitavad, et USA politsei jõukasutus pole olemuslikult rassistlik“ ja „üldiselt näitab raskete kuritegude arv Ühendriikides langustendentsi“. Väheste üksikjuhtumite põhjal tehakse suuri üldistusi, leidis Aavik.5

Vaatame lähemalt, takerdumata väljaütlemata eeldustesse, millel Aaviku mõttekäik püsib: et rahutused peaksid lähtuma statistikast; et üks ega ka mitu mõrva kui üksikjuhtumid ei pruugiks rahutusi põhjustada; et probleemiks on ainult tulirelvaga sooritatud mõrvad; et politseivägivalla vastu on mõtet protestida ainult siis, kui see on rassistlik; et rassistlikud mõrvad ei vääri tähelepanu, kui mitterassistlikke on rohkem jne. Need eeldused ning probleemi pisendamisele ja tühistamisele suunatud võtted võivad mitmeti küsitavad paista, aga jätaksin need vaidlustamata, et vaadelda Aaviku teksti taotlust esindada vaat et lõplikku, „igast küljest läbi vaieldud“ teaduslikku tõde. Selle pretensiooni põhjendatust saab viidatud allikate põhjal hõlpsasti kontrollida.

„Kas on siis nii, et USAs tulistavad valgenahalised politseinikud eriti mustanahalisi ja nende ajend on rassistlik?“ küsib Aavik ja vastab kindlalt: ei ole. On see vastus ja Aaviku muud väited põhjendatud ja tõesed? Pigem mitte. Ja ammugi pole need sedalaadi teaduslik tõde, millena Aavik neid serveerib.

Alustades raskete kuritegude üldarvust: neile viitamine rahutuste kontekstis paneb kulmu kergitama, sest küsimus pole ju kuritegevuses üldiselt, vaid politseivägivallas, eelkõige mustanahaliste vastu suunatud vägivallas ja süsteemses rassismis. Põhjendatuse vaatevinklist on aga vaja märgata, et raske kuritegevuse üldist vähenemistendentsi postuleerides piirdub Aavik osundamisega 2019. aasta esimese kuue kuu esialgsele statistikale. See näitab tõepoolest mõningast langust eelmise aasta sama perioodiga võrreldes, kuid nii üürikese ajavahemiku alusel ei saa otsustada üldiste tendentside üle. See ei anna alust arvata, et „suured hoovused liiguvad siiski paremuse poole“.

Kui võtta võrdluseks näiteks aastad 2013–2018, siis selle (tosin korda pikema) aja jooksul on vägivaldsete kuritegude arv Ühendriikides jõudnud langeda, tõusta ja taas langeda ning oli perioodi lõpuks veidi suurem kui selle algul.6 Samal ajal muutus politsei poolt tapetud inimeste arv üsna vähe, püsides enam-vähem samal tasemel: tublisti üle tuhande aastas.7 Kahe näitaja muutumine aastati pole sellises korrelatsioonis, mis laseks ühe põhjal teise muutumist ennustada.

Kaugemale minevikku vaadates pole väide raske kuritegevuse üldisest vähenemisest Ühendriikides vale: näiteks vähenes vägivaldsete kuritegude arv perioodil 1990–2018 ligi kaks korda. Aaviku loos on see tees aga sisuliselt põhjendamata, jäädes parimal juhul pooltõeks, mille puhul juhuslikest andmeist on tehtud suuri üldistusi. Pooltõena mõjub ka jutt Kesk-Ameerika riikide paiknemisest politsei poolt tapetute edetabeli tipus nii absoluutarvult kui suhtelt elanike arvuga. Arengumaadega võrreldes on pilt tõesti selline, kuid Aavik jätab mainimata, et arenenud riikide seas on Ühendriigid mõlema näitajaga absoluutne tipp, ületades võrreldavaid ühiskondi kordades.8

Aaviku põhiväide, mille järgi uuringud näitavat, et USA politsei jõukasutus pole olemuslikult rassistlik, on aga midagi märksa vähemat kui pooltõde. Esiteks teeb Aavik sellegi üldistuse mitte mitme uuringu põhjal, vaid toetudes üheleainsale uurimistööle, arvestamata kõiki muud asjassepuutuvaid uuringuid, vastuväiteid ja andmeid isegi samast väljaandest, kus viidatud uurimus ilmus. Ja teiseks, mis peamine: Aaviku üldistusi ei kinnita ka see üks uurimus.

Jutt on Ühendriikide teaduste akadeemia väljaandes PNAS9 mullu ilmunud Marylandi ülikooli psühholoogi David J. Johnsoni ja tema kolleegide uurimusest „Politseinike andmed ja rassierinevused surmaga lõppenud tulistamisjuhtumeis, kus osales politsei“.10 Nagu juba pealkiri ütleb, ei uurita tolles 2015. aasta andmeid analüüsinud töös politsei jõukasutust üleüldse; ei uurita kõiki juhtumeid, kus politseinikud eraisikuid tulistasid; ei uurita ka kõiki juhtumeid, kus politseinikud kellegi ükskõik mis moel tapsid. Uuriti ainult juhtumeid, kus politseinikud kellegi maha lasid. Niisiis ei toeta juba töö teemapüstitus Aaviku väidet politsei üldise jõukasutuse kohta ega ka tema loo pealkirjaks tõstetud küsimust „Keda politseinik tulistab?“, rääkimata vastusest. Kuivõrd Aaviku sõnavõtt puudutab Ühendriikides toimuvaid rahutusi, väärib märkimist, et rahutused vallandanud mõrval polnud tulistamisega üldse mingit pistmist: politseinik surus abitult maas lamaval George Floydil põlvega hinge kinni, kuni arreteeritu suri.

Mida viidatud uurimistöö endale seatud piires tegelikult ütleb? Lühidalt kokku võttes seda, et kuigi politsei lasi vaadeldud aastal mustanahalisi eraisikuid maha ebaproportsionaalselt palju – üle kahe korra rohkem kui mustanahaliste osakaal rahvaarvus –, ei tuvastanud uurijad päästikule vajutanud tapjakordnike andmeid analüüsides, et just valged politseinikud oleksid tapnud teistest rohkem mustanahalisi ja latiinosid. Uurimuses pakutakse sellele tulemusele mitu selgitust, pakutakse näiteks võimalust, et mustanahalised ja ladinaameerika päritolu politseinikud lasevad maha rohkem mustanahalisi ja latiinosid, sest tulistajad ja tapetud on pärit samast kogukonnast ning puutuvad rohkem kokku. Uurimistöö põhijäreldus on, et politsei isikkoosseisu rassilise mitmekesisuse suurendamine üksi tõenäoliselt ei vähenda tulistamiste rassilist ebaproportsionaalsust.

Ajakirjaniku omalooming

Uurimuses ei vaidlustata seda proportsiooni ega väideta midagi tulistamiste ajendite ega rassismi kohta, eraldi rõhutatakse, et rassierinevusi (racial disparities) ei tohi samastada rassiliste eelarvamustega (racial bias). Aaviku jutt rassistlike ajendite ja „olemusliku rassismi“ puudumisest on tema omalooming.

Oma justkui teaduspõhiseile väiteile lisab Aavik näilist usaldusväärsust, mainides viidatud uurimistöö läbivaieldust, ent jätab oma väiteid konstrueerides vastuväited arvestamata. Ühes samas ajakirjas avaldatud vastuses öeldakse, et töö teesid pole matemaatiliselt põhjendatud ja tulemused ei anna uurijaile alust järeldada seda, mida uurimistöös väidetakse.11 Teine vastaja kritiseerib andmete tõlgendamist, öeldes, et politsei poolt tapetud relvastamata noormehed, kes pole enesetapjad, on kolmteist korda tõenäolisemalt mustanahalised kui valgenahalised.12 Uurimistöö autorid osalt nõustuvad kriitikaga, osalt mitte.13

Lühidalt: andmed politseivägivalla, tulistamiste ja tapmiste, politseinike ja ohvrite kohta pole põhjalikud ega täielikud ja nende tõlgendamise üle käivad vaidlused. Jutuks olnud uurimuses tegeldakse kindlalt piiritletud teemaga ega käsitleta ja lahendata rahutuste taustal olevaid üldisi politseivägivalla ja süsteemse rassismi probleeme. Neis asjus pole mingit kliimateemaga võrreldavat konsensust säärases rassismi eitavas suunas, millest räägib Aavik. Seevastu valitseb üldine üksmeel selles, et Ühendriikide politsei on arenenud riikide vägivaldseim ja ebaproportsionaalselt suur osa sealse politseivägivalla ohvreist on mustanahalised. Aavik küll möönab andmete puudulikkust ja mainib, et uurimusi on erinevaid, kuid esitab sellest hoolimata kindlas kõneviisis põhjalikult vigaseid, alusetuid ja ekslikke väiteid teaduslike tõdedena sellest, kuidas „asjalood on“.

Ilmselt ei tasu ka teaduspesu vallas ühe üksikjuhtumi põhjal kõikehõlmavaid üldistusi teha, ent samuti ei maksa unustada, et maailm koosnebki üksikjuhtumeist ehk tõsiasjust, nii et iga tõsiasi on oma olulisusest olenemata omaette võetuna üksikjuhtum. Kõik üksikjuhtumid pole võrdse kaaluga. Kui pseudoteaduslikku udu kootakse meediahierarhia tipust, suurima päevalehe peatoimetaja asetäitja toolilt, heidab see ajakirjanduspildile ja arvamusruumile märksa süngemat ja sügavamat varju kui mõne raadiodiskori ignorantne loba14 või väikeväljaande peatoimetaja võimetus eristada kirjandusauhinna ümbernimetamist Ku Klux Klani lintšimistest.15 Samasugust varju nagu tollesama suurima päevalehe ahenev ideoloogiline fookus16 või ühe selle eelmise peatoimetaja kõhutundest tuletatud faktiväited.17 Samasugust varju nagu eelmainitud teaduspesuinstituudi esindaja istutamine rahvusringhäälingu nõukokku.

Epp Annus on seoses Ühendriikide rahutuste siinse kajastusega rääkinud mõtleva ajakirjanduse kriisist.18 Kui ajakirjandus ei astu udukudumisele vastu, vaid võtab selle omaks kõrgeimal juhtival tasemel, mis hakkab määrama ajakirjanduse palet tervikuna, siis kerkib suurem küsimus ajakirjanduse püsimajäämisest ajakirjandusena – institutsioonina, mis teenib avalikkuse huvi saada tõest, ausat ja igakülgset teavet. Ajakirjandusjärgsuse küsimus.

1 Margus Ott, Teaduspesu. – Sirp 25. I 2019.

2 Greete Lehepuu, Endel Lippmaa tuntuim ja rumalaim intervjuu: kliimaskeptikute lemmiktekst sisaldab hulganisti valeväiteid. – Eesti Ekspress 9. X 2019.

3 Mart Zirnask, Kliimaeituse tüviteksti kärbunud juured. – Eesti Ekspress 11. X 2019.

4 Joonas Kiik, Lippmaa on surnud, kuid ta vaim elab veel. – Vikerkaar 2019, nr 9.

5 Marti Aavik, Keda politseinik tulistab? – Postimees 3. VI 2020.

6 Reported violent crime rate in the United States from 1990 to 2018. Statista.com.

7 Lynne Peeples, What the Data Say about Police Shootings. Scientific American 5. IX 2019; mappingpoliceviolence.org/nationaltrends.

8 Rob Picheta, Henrik Pettersson. American police shoot, kill and imprison more people than other developed countries… Edition.cnn.com, 8. VI 2020.

9 Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America

10 David J. Johnson, Trevor Tress, Nicole Burkel, Carley Taylor, Joseph Cesario. Officer characteristics and racial disparities in fatal officer-involved shootings. Pnas.org, 22.VII 2019 / 6. VIII 2019.

11 Dean Knox, Jonathan Mummolo. Making inferences about racial disparities in police violence. Pnas.org, 21. I 2020.

12 Ulrich Schimmack, Rickard Carlsson. Young unarmed nonsuicidal male victims of fatal use of force are 13 times more likely to be Black than White. Pnas.org 21. I 2020.

13 David J. Johnson, Joseph Cesario. Reply to Knox and Mummolo and Schimmack and Carlsson: Controlling for crime and population rates. 21. I 2020.

14 Vahur Joa, Kivisaar kommenteeris George Floydi surma ja vallandas pahameeletormi … – Kroonika.delfi.ee 4. VI 2020.

15 Juku-Kalle Raid, Väikese maja mõtted – radikaalid võitlevad surnud vanaprouaga. – Postimees 27. VI 2018.

16 Ragne Kõuts, Priit Pärnapuu, „Meie Eesti“. – Sirp 19. VII 2019.

17 Vilja Kiisler, Postimehe peatoimetaja Peeter Helme Goebbelsi abiga EKREt normaliseerimas. –Eesti Päevaleht 16. IX 2019; Urmo Soonvald, Helme loos on kogum pooltõdesid … – Delfi.ee 18. IX 2019.

18 Epp Annus: black lives matter. Mõtisklus võitlustandrilt. – Err.ee 2. VI 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht