Tuksub ja tuksub ja jääbki tuksuma

Urmas Vadi, novelliauhinna ?ürii liige

Intervjuu Friedebert Tuglasega, temanimelise novellipreemia tänavuste laureaatide selgumise puhul

Lembit Einmaa foto 2. III 1971, see on Tuglase viimasel sünnipäeval. Sel päeval anti ta majas üle esimesed Tuglase novelliauhinnad, laureaadid olid Jaan Kross ja Paul Kuusberg. Tänavu pälvisid auhinna Tarmo Teder ja Madis Kõiv, austamisüritus toimus samas kohas 2. III.

Härra Tuglas, enne kui süüvida selle aasta novelliauhindade laureaatide kirjatöödesse, siis kuidas Teie üldse suhtute auhindadesse ja just endanimelisse auhinda?

Mis seals ikka, hästi suhtun. Inimesed peavad sünnipäeval meeles, nimi jookseb pressist läbi, nüüdki trükitakse mu pilt Sirbi esikaanel ära. See on minu ja Elo jaoks oluline. Kõik see ongi suuresti just tänu auhinnale, kes see muidu ikka mäletab. Mul on vedanud, Vallakul, Gailitil ega Oksal, ullikesel, pole sedagi. Ristikivil on ainult mingi sõrmus. Olgugi et ma ju väga hästi tean, et neid loetakse ja armastatakse palju rohkem, mind lausa kiusatakse selle ?Illimari? pärast. Kiusake pealegi, kui on ikka pilt lehes, siis oled olemas. Muide, kas keegi üldse mäletab Vallaku nägu? No ei mäleta, mul endalgi pole meeles.

 

Mida arvate eesti novelli ja lühijuttude hetkeseisust?

Pole siin suurt midagi arvata.

 

Kuidas nii? Kas siis midagi on halvasti ? tekstid pole väljapeetud, teemad on kehvad, või siis kirjutatakse halvasti?

Ei ole siin midagi halvasti, kõik on korras, inimesed kirjutavad, hästi kirjutavad, ega ma ei ütlegi midagi, jutud trükitakse ära, siis teised loevad, aga see kõik on nii neetult tavaline. Kõik on korralik nagu südamehaige kardiogramm: tuksub ja tuksub ja tuksub ja jääbki tuksuma, sest, nagu ma ütlesin, viga pole midagi. Aga oleks vaja mingit uut jõudu, plahvatust, aga vaat, seda ei ole. Ega mul endal kah eriti ei olnud, aga lihtsalt õudselt igav on niimoodi lugeda, kui kohe alguses on teada, kes kirjutab, sest ta on alati nii kirjutanud, ta oskab seda ja ta teeb seda ikka ja ikka edasi. Vint on Vint, Heinsaar on Heinsaar, Ehlvest on Ehlvest, ei viitsi nagu enam. Aga eks ma ole liiga palju näinud ja lugenud, mis arvamusliider mina enam, pealegi juba ammu surnud.

 

Ent kuidas olete rahul välja valitud kahe novelliga, kas ?ürii ja teie arvamus lähevad kokku?

Teder ja Kõiv, need on kaks poissi, kes on mulle juba ammu meeldinud. Ja mis puutub minu eespool ära toodud vingumisse, siis just Tarmo Teder on selles kontekstis hää vastupidine juhtum, pakatamas elujõust, meeldivalt pöörane, tal on ka võimas habe, nagu bojaaril, ma olen endale kah kogu aeg sellist tahtnud. Aga mis peamine: ta on oma tekstides lausa päevakajaline, ent poeetiline ja samas karm. Paljud kirjutajad uitavad nagu udus, aga Teder on kohal, tema teab, kuidas pommi panna, Pu?kinist ettekannet pidada ja töötada luure kasuks, seejuures mitme luure kasuks, nii et ei luure ega ta ise ei tea, kui mitme luure jaoks ta tegelikult töötab. Kui aus olla, siis ma olen ise kah tahtnud niimoodi rajult kirjutada. Ma olen seda vahest isegi teinud, aga siis on Elo alati need kohad maha kriipsutanud ? ja järgi jääb igav ilutsemine nagu mul vahest on.

Kui Tedre puhul meeldib mulle enim tema habe, siis Kõivus veetleb mind eeskätt kõnnak. Sageli olengi ma teda kõndimas näinud. Selles on midagi salapärast ja huvitavat, kuidas ta kõnnib, nagu unes. Tihti olen ma teda isegi jälitanud ja vaadanud, kus ta käib, ja mulle tundub, et ta näeb, et mina teda vaatan, ja siis hakkab ta haake tegema, läheb igasugu vanadesse taludesse ja surnuaeda. Sageli on see salatsemine ja tormamine mulle väsitav, nagu ta jutudki: alguses keerutab, väsitab, ütleb, et ei mäleta, aga siis peaaegu viimases lõpus ta ärkab üles ja ongi korraga kohal.

Nende ärkamiste pärast tema kõnnak mind paelubki, sest ma ise kah vahest kõnnin unes.

Palju õnne sünnipäevaks!